Keelekaste: Kujundikartusest metafoorimõnuni

23. okt. 2015 - 1 Kommentaar

PRIIT PÕHJALA

Mõnikord – viimasel ajal üha sagedamini – satun tekstidele, milles kujundlikud väljendid on markeeritud jutumärkidega. Näiteks uudis koerast, kes tuli veterinaaril „magama panna”. Või autoreklaam, kus Volkswagenit tituleeritakse „loomade” kuningaks. Või lastelavastuse tutvustus, kust võib lugeda, et jänesel on „jänes püksis”.

Arvatavasti on nende tekstide autorid peljanud, et kõnekujundit, mis ümbritsevast esile ei tõuse, tõlgendab lugeja sõna-sõnalt. Peale selle on nad ehk kartnud, et valitud kujund ei sobi konteksti just kõige paremini, nii et kindlam on ülekantud tähendust rõhutavad jutumärgid appi võtta.

Mõlemal puhul on eksitud fundamentaalse reegli vastu. Esiteks: potentsiaalset lugejat ei tohi alahinnata. Teiseks: kui mõne väljendi konteksti sobivus tekitab kõhklusi, siis on targem sellest loobuda ja valida mõni muu väljend; jutumärgid sobimatuse korral ei päästa.

Ebamugavus, isegi hirm kõnekujundite jutumärgivaba kasutamise ees võib johtuda ka sellest, et neid peetakse millekski peamiselt üleva sõnakunsti – proosakirjanduse ja poeesia – valda kuuluvaks. Ja kuidas sa kasutad mingis prostas tekstis poeetilist nipsasja, seda vääriliselt esile tõstmata?! Šampanjer serveeritakse ju ikka flûte’is ja kaaviar kristallanumas.

Aga tegelikult ei pea kõnekujundeid üldsegi kohtlema nagu mingit keelemaailma kaaviari. Vastupidi. Kujundite esmases kasutuses ei ole midagi kunstilist ega pidulikku; need on meie mõtte ja keele igapäevased, loomulikud osad. Nõnda manitsebki tõlkija Anne Lange mitte mõtlema metafoorist – ühest peamisest kõnekujundist – „kui esteetilisi eesmärke teenivast tühjast kaunistusest, kui kujundlikust keerutamisest, millega paistab silma ilukirjandus”, sest see tähendaks „tõmmata keelt sirgeks, võtta keelelt tunnetuslik sisu”.

Mark Johnsoni ja George Lakoffi krestomaatilise teose „Metafoorid, mille järgi me elame” eestinduse saatesõnas nimetab Mihhail Lotman autorite üheks tähtsamaks järelduseks seda, et „metafoorid ei ole juhuslikud ja isoleeritud konstruktsioonid meie kõnes”, nad ei ole „poeetilised vidinad”, vaid „nad on vältimatud ja totaalsed”.

On ju ülimalt igapäevaseid, kuid siiski abstraktseid asju, millest ei saa kõnelda metafooride abita. Kas või aeg, mida me kirjeldame kujundlikult kui ruumi (aeg möödub, eilne on taga, homne on ees jne), ja emotsioonid, mida me seostame kujundlikult südamega (süda valutab, süda on kerge jne; tõsi küll, näiteks polüneesia keeltes asendab südant kõht).

Minu arust on tõsiasja, et kõnekujundid pole mingi suurtsugu sporaadiline keelenähtus, kõige paremini kokku võtnud kirjandusteadlane Terry Eagleton, täheldades: „Manchesteris on rohkem metafoore kui Marvellis.” Lausega, milles vastanduvad kaks keelelist äärmust, proletaarsete ja kriminaalsete subkultuuride pealinn ning kujundirohke metafüüsilise luule suurmees Andrew Marvell, annab Eagleton mõista, et metafoorid on pigem just argikeele kui verbaalsete kunstiaktide pärisosa.

õnekujundite enesestmõistetavusest rääkides on iseäranis paljuütlev see, et juba lapsed, märgates asjade omavahelisi sarnasusi ja muid seoseid, loovad ja kasutavad kujundeid – ning seda ilma igasuguse poeetilise taotluseta. Enamgi – kui näiteks luulekeeles on kujund sageli kunstlikult konstrueeritud ja teadvustatud (luuletaja loob värskeid metafoore, et vältida juba pindunud keelendeid), siis argikeeles, olgu laste või täiskasvanute omas, iseeneslik ja teadvustamata (me kõneleme metafoorides, mõtlemata neist kui metafooridest).

Ses mõttes on „kell käib”, „tassikõrv” ja „lauajalg” loomuldasa vaata et metafoorsemadki kui „kaste klaasipuru” (Marie Under) või „pääs teil valu vanikud” (Juhan Liiv).

Niisiis, metafoorid ja muud kõnekujundid on nõnda loomulik ja vältimatu osa keelest, et üldjuhul pole neid tarvis jutumärkidega või muul moel stigmatiseerida, ülejäänud tekstist piiridega eraldada. Ärgem peljakem neid, vaid tundkem nende kasutamise otstarbekusest ja ilust lihtsalt mõnu.

 


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Keelekaste: Kujundikartusest metafoorimõnuni”

  1. […] Priit Põhjala, 23.10.2015, Õpetajate Leht  […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!