Keelekaste: Selget keelt ja südametuld

Sõjaväe sisemäärustikus on kirjas, et käsk – sõdurite subkultuuri a ja o – peab olema täpne, selge, lühike ja kindel.

Ilmselt oleks keegi pidanud sellega kurssi viima ka Ameerika Ühendriikide kindralmajori Lloyd Fredendalli, kes edastas Teises maailmasõjas lahingu ajal sõduritele sellise käsu: „Liigutage oma üksus, see tähendab liikuvad poisid, paukpüssid, Bakeri salk ja salk, mis on Bakeri vastas, ja suur sell M-i, mis on põhja pool sealt, kus te praegu olete, nii kiiresti kui võimalik. Raporteerigu teie ülem prantsuse härrasmehele, kelle nimi algab J-iga, kohas, mille nimi algab D-ga, mis on viie ruudu võrra M-ist vasakul” (tlk Marek Laane).

Fredendalli sõdurid kaotasid lahingu. Mulle meeldib mõelda, et vähemasti osaliselt oli selles süüdi too segane, sonimist meenutav käsk, millel puudub mis tahes seos sõjaväes au sees olevate keelekriteeriumidega – täpne, selge, lühike ja kindel.

Kaunis sageli, lugedes näiteks juriidilisi dokumente ja ametnike kirju või kuulates mõne poliitiku sõnavõttu, tunnen ennast ühena Fredendalli sõdureist – silmitsi puudlase palavikulise jampsimisega. Muidugi, kindralmajori käsu ebaselgus võis olla ajendatud soovist varjata selle sisu vaenlase kikkis kõrvade eest. Varjamismotiiv selgitab tihtipeale ka poliitikute defektiivset jauramist – paljudel juhtudel saamatuvõitu püüdu summutada piinlikku ja põrmustavat tõde. Toom-Rüütli tänavast tuleb praegu õpikunäiteid nii mis kole, aga muidugi mitte ainult sealt.

Kuid pahatihti on jube segased ka sellised sõnumid, mille taga ei ole eesmärk sihilikult pläma ajada, vaid vastuoksa, informeerida adressaati võimalikult tõhusalt. Seadused, lepingud, kohtuteatised, kasutusjuhendid, ravimiinfo … Selmet olla neis nappi selgust nõudvais sõnumeis efektiivne, kaldutakse nendes ühtepuhku hoopis lohisevate ja saamatute lausete, liiase kantseliidi ja paragrahvide padrikusse.

Ühest küljest on asi ilmselt selles, et kahetsusväärselt sageli ei ole sedasorti tekstivärdjaid koostavad asjamehed kirjutamisega päris sina peal, kuigi ametikoht seda justkui nõuaks. Nii tabab neid kirjutama asudes koletu kramp ja ülemõtlemise taak. Ja eeskujukski on neil võtta peaasjalikult vaid sarnaseid, naeruväärselt kohmakaid tekste.

Teine aspekt: keerukus ja segasus arvatakse ekslikult olevat ametlikkuse tunnus ning usutakse, et kantseliit lisab öeldule tõsiseltvõetavust. Kunagi oligi mõnel juhul sedasi, näiteks ingliskeelsete maade sajanditaguses õiguskeeles, kuid enam küll mitte. Pigem on efekt vastupidine – keerukalt ja segaselt väljendudes demonstreeritakse oma ametialast asjatundmatust, keelelist küündimatust ja viisakuse puudumist.

Jah, seda tuleb rõhutada: kui tekst on kantseliidist kirju, siis on see igal juhul ebaviisakas ja ebasõbralik, olgu seal lugupidamisi ja aitähhe ja paluneid nii palju kui tahes.

Sattunud keskkonda, kus asju päevast päeva hämakeeles aetakse, võtab inimene selle keele kergesti omaks. Maksu- ja tolliameti teenindusosakonna juhataja Rivo Reitmann tegi hiljuti ses mõttes õige tähelepaneku: üldine suhtumine uuel tööpostil muudab ka muidu kirjaoskajat inimest, nii et see asub sarnaselt teistega kantseliiti fabritseerima („Palun inimkeelsemalt!”, Postimees, 07.09.2015).

13. oktoobril on rahvusvaheline selge keele päev. Sellega seoses on mul üks ettepanek. Kui satute sel päeval mõne segase ja lohiseva ametliku sõnumi adressaadiks, olgu tegu lepingu, kohtuteatise või millegi veel hullemaga, siis nõudke selle läkitajalt selgust: tõlget lihtsasse ja arusaadavasse, normaalsesse eesti keelde.

Tõsi, see eeldab parasjagu südikust ja südametuld. Ei taha ju hakata ajama jonni blaseerunud kohtutäituri või mõne muu päevast päeva pabereid ühest virnast teise tõstva tšinovnikuga. Aga tehke ikkagi proovi. Sest keegi ei pea helpima bürokraatlikku keelevirtsa; kvaliteetne suhtlus riigi- ja muude ametnikega olgu lihtne ja kiire, mitte segane ja aeganõudev.

Mida rohkem on inimesi, kes keelduvad tunnistamast keerukalt ja segaselt sõnastatud sõnumeid, seda kiiremini leiavad ametnikud, juristid ja poliitikud motivatsiooni õppida (taas) rääkima ja kirjutama selges eesti keeles.

Priit Põhjala