Kelle asi on eesti keel?
Kas eesti keel on ainult eesti filoloogide asi või oleme kaasvastutajad, küsiti 8. oktoobril seitsmendal keelefoorumil. Vastuseid otsisid riigikogu konverentsisaali kogunenud keeleerksad inimesed.
Keelefoorumi kokkukutsumise ajend oli äsjavalminud „Eesti keele arengukava 2011–2017” elluviimise vahearuanne, mis trükisoojana ka välja jagati.
„Võib pidada edasiminekuks, et oleme üleilmastumises senised positsioonid säilitanud,” sõnas keelenõukogu esimees TÜ professor Birute Klaas-Lang, kes andis ülevaate kahel viimasel aastal eesti keele arendamiseks tehtust. Tõepoolest, suures plaanis pole meil põhjust tunda alaväärsust. Eesti keel kuulub maailma sadakonna keele hulka, milles antakse kõrgharidust, rääkijate arvult oleme 7000 keele seas 300 suurima hulgas.
Eesti keele arengukava 13 meetme raames ongi tehtud palju rõõmustavat: ilmus uus ÕS, lisandus 20 keeleteaduse doktorit, noori on kaasatud keeleüritustele, keelekümblus ning lõimitud aine- ja keeleõpe on üha populaarsem, suurenenud on eestikeelseid artikleid avaldavate kõrgel tasemel teadusväljaannete arv jne.
Kuid mitmed kahe aasta taguse vaheraporti aegsed probleemid on alles. Huvi eesti keele õpetaja ameti vastu on endiselt leige. 2014. aastal asus emakeeleõpetajana tööle 8 TÜ ja 4 TLÜ lõpetanut, 2013. aastal oli neid vastavalt 9 ja 6. TÜ-s on õpinguid alustanute arv kolm korda vähenenud – mullu kõigest viis noort. Eesti keele õpetajaist 59% on 50–59-aastased ja 16% üle 60-sed. Alla 30-aastaseid on vaid 8%.
Keelenõukogu tegi valitsusele ettepaneku leida vahendeid, et tõsta motivatsiooni õppida eesti keele õpetajaks.
Eesti keele oskust napib
Vahearuanne viitas taas tõsiasjale, et vene elanikkonnaga piirkondades napib motivatsiooni eesti keelt õppida. Keeleinspektsioon kontrollis 2013. aastal vene õppekeelega koolides 1694 pedagoogi eesti keele oskust, neist ei osanud seda piisavalt 1506 (enamik Tallinnas, Harjumaal, Ida-Virumaal). Järelkontrolli käigus selgus, et 310 pedagoogi on oma keeleoskust parandanud.
Endiselt on eestikeelse õppe korraldamisega kõige rohkem probleeme Ida-Virumaal, kus 230 eesti keeles õpetavast õpetajast 47 ei vastanud nõuetele.
Probleemide lahendamiseks on mitu teed, muuhulgas pakkuda vene koolide õpetajatele võimalust töötada ajutiselt eestikeelses keskkonnas ning arendada keelekümblust. Eelmiseks õppeaastaks oli programmiga liitunud 55 lasteaeda ja 36 kooli.
Endiselt kehvasti osatakse eesti keelt valdavalt vene keeles õpetavates kutsekoolides (neid on veel üheksa). Aastaks 2020 peavad need koolid minema üle eesti õppekeelele. Paljud ameti omandanud noored ei oska eesti keelt ka igapäevatöös kasutada. 437 õpilast hõlmanud uuringust selgus, et vajaka jääb tänapäevase ja õppijale huvitava ning tulemusliku keeleõppemetoodika rakendamisest.
Inglise keel tungib peale
Vahearuandes on pööratud palju tähelepanu kõrgharidusele. Nii nagu kahe aasta eest, tõdeti nüüdki, et võimust võtab ingliskeelne õpe. Magistriõppes on ingliskeelsete õppekavade roll 2012. aasta 9%-lt tõusnud 19%-le. Mõnel alal on eesti keel oma positsioone eriti kiirelt kaotamas, näiteks audiovisuaalse ja muu meedia, poliitikateaduste ja kodanikuõpetuse, ärinduse ja halduse õppekavarühmades. Ühe konkreetse ülesandena näebki keelenõukogu õppekeele ja muude keelte suhte määratlemist õppekavas.
Tasub kaaluda ka tasuliste õppekohtade taastamist eestikeelses õppes, et vähendada kõrgkoolide majandushuvi võõrkeelse õppe lisamiseks.
Õppejõududele antavas tagasisideküsitluses tuleks anda hinnang nende keelekasutusele. Samuti arvestada akadeemiliste töötajate akrediteerimisel ja ametikohtade valimisel eestikeelse õppekirjanduse koostamist.
„Kui rahvusprofessuuri valimisel arvestatakse vaid ingliskeelseid teadusartikleid, on midagi ikka väga mäda,” arvas Birute Klaas-Lang.
Et üha enam suureneb välismaal töötav-õppiv eestlaskond, kasvab ka vajadus sealse emakeelse hariduse järele. 2014. aasta seisuga on 26 riigis 63 eesti keele ja kultuuri õpetuskohta. Et hoida välismaal elavaid noori meie kultuuri- ja keeleruumis, tuleb luua neile eesti kirjakeele täiendusõppe süsteem. Klaas-Lang toob näiteks Soome, kus e-õppe võimalusi saab kasutada põhikooli mis tahes aines. Ka Eestile oleks see paras väljakutse. Üldhariduskoolid peaksid üldse hoidma rohkem sidet oma võõrsile läinud õpilastega.
Kuu-uurija jää-ääres
Väliseksperdina andis eesti keele arengukava täitmisele hinnangu Groningeni ülikooli professor Cornelius Hasselblatt, kes jagas ka konkreetseid nõuandeid. Eesti keele õpetajate põuast ülesaamiseks soovitas ta meelitada õppetöövaba semestriga teadusinimesi kooli. Samuti rakendada doktorikraadiga noori.
„Aga kuidas propageerida eesti keele õpetaja elukutset? Minna tänavale? Ainult raha aitab ja igasugused soodustused,” sõnas Hasselblatt.
Muukeelses koolis eesti keele maine parandamiseks peab õpilasel olema selge, mis edu see talle toob. Kui pole, siis ei hakkagi keegi õppima.
Eestlastel ei tasu välismaalasi oma emakeele raskusega kogu aeg hirmutada. „Hirmu- ja kuulujuttude levitamises on eestlased ise süüdi, tean seda oma kogemusest,” rääkis Hasselblatt. „Sellist ametit nagu kuu-uurija pole ju olemas! Kurb, et keegi eestlane tuli selle peale, et see on naljakas sõna, nagu ka jää-äärne.”
Estofiilist Hasselblatt sõnas, et tema ütleb eesti keelt tutvustades alati, et see on kõigist keeltest lihtsaim.
—
Keelenõukogu ettepanekutest valitsusele
• Luua uute eestikeelsete üldhariduskooli õppematerjalide koostamiseks programm, mis võimaldaks õpetajatel taotleda õppetöövaba poolaastat, et anda aine parimatele asjatundjatele võimalus vormistada oma teadmised ja kogemused õpikuteks ja õppevahenditeks.
• Asendada riigieksamite puhul senine ühepunktine soorituslävi 20 punktiga, kuna eksami lugemine sooritatuks vaid ühe punktiga ei motiveeri õppureid eesti keelt ega ka teisi eksamiaineid õppima.
—
Haridusministrid eesti keelest
Keelefoorumil riigikogu konverentsisaalis avaldasid oma seisukohti eesti keele olevikust ja tulevikust ka viis haridusministrit, üks praegune ja neli endist.
Jürgen Ligi
haridus- ja teadusminister:
Olen siin justkui keeleministrina. Aga eesti keele koormat oma õlgadel olen tundnud ka eelmistes ametites. Rahandusministrina saatsin kirju tagasi ja pidasin jutlusi teemal, mida pole õppinud. Kui ära läksin, olid kirjad hoopis teise keelekvaliteediga. Amatöörkeeleteadlasena võib tulemust saavutada. Püüdsin sisendada, et me kõik vastutame, loome tavasid ja maitset. Muidu andekad inimesed, kes Excelis tugevad, ei pruugi seda Wordis olla.
Tunnen puudust aktiivsest ja agressiivsest keelenõust, seda võiks kas või avalikule sektorile peale suruda. Keelesäutse on väga harva!
Eesti Keele Instituudist sai rahvas teada alles siis, kui puhkes kära TÜ alla minekust. Iga instituudi töötaja võiks kirjutada hoopis keelekommentaare.
Õpilaste keeleoskus käib alla, ütlevad õpetajad. Viimase kolme aasta eksamitulemuste suund on allapoole. Lugemine pole enam õpilaste lemmiktegevus, see mõjutab ka väljendumist.
OECD uuringute andmeil pole ka õpetajate keeleoskus hea.
Loodetavasti ei jää eesti keele arengukava eksootiliseks dokumendiks, vaid pakub praktilisi lahendusi keele arengu probleemidele. Keelt ei arenda teadlased ja riik, vaid muundumine toimub kirjaoskamatuse mõjul. Paremaks tegemine peaks olema nähtavam!
Jaak Aaviksoo
TTÜ rektor:
Kõige rohkem peaks oma keele pärast muretsema mitte väikerahvad, vaid inglased. Keelesolkijaid pole nii palju üheski teises keeleruumis. Ka meil tasub mõelda sellele.
Suur risk on, et kõrghariduse keele küsimusest kujuneb kodusõda, kus rünnatakse üksteist, kaitstes hoiakuid. Pole mõtet end hellitada illusiooniga, et eesti keel katab kogu maailma teadmiste ruumi. Ülikoolid ei tee võõrkeelset õpet finantspõhjustel, vaid selleks, et olla osa teadusmaailmast. Soovitus: akadeemiliste ja demograafiliste küsimuste üle otsustamisel võiks usaldada kõrgesti haritud kaasmaalasi.
Eesti keele tulevikku määrab oluliselt keeletehnoloogias sündiv. Kui suudame eesti keele arvutile selgeks õpetada, suudame ka teistele. Skype’il on nüüd keeletugi ja võimalik sünkroontõlge. Paraku mitte eesti keeles. Me pole teinud piisavalt, et oleksime nende keelte seas.
Jevgeni Ossinovski
tervise- ja tööminister:
Eesti keele arengukava ei meeldi mulle. See on väga kitsas. Eesti keele teemad on seotud laiemate protsessidega. Kuidas laiendada eesti keele oskust mitte-eestlaste seas? Keel pole pelgalt instrument, vaid maailma avamise ja mõtestamise viis, suhestumise viis. Arvatakse, et seadusega kehtestatakse nõuded ja ongi asi lahendatud. Soov eesti keelt õppida on kasvanud vajadusest tööturul osaleda ega ole identiteediloome osa. Lõimumine on toonud kihistumise. On hulk neid, kelle keeleoskus pole paranenud. Koolis tuleb tegelda intensiivse eesti keele õppega, aga sotsiaalsed põhjused pärsivad seda. Õpilased ütlevad, et lähevad nagunii Eestist ära. Vaja on maha võtta assimileerumissurve.
Eestis on olematu sotsiaalselt aktsepteeritav eesti-vene identiteet: et emakeelena räägitakse vene keelt, aga samal ajal väärtustatakse eesti keelt. Enamik vene inimesi arvab, et ei saa end kunagi eestlaseks nimetada.
Aktsent on võõra marker, selle alusel antakse hinnanguid. On hea ja halb aktsent. Kui inglane või sakslane räägib, on hea aktsent. Vaja on teatud sotsiaal-psühholoogilist muutust. Eestlus peab olema avatud, aga kuidas seda saavutada, ei tea.
Tõnis Lukas
ERM-i direktor:
Keele ja kultuuri püsimise määrab see, kuidas väljaspool seadust toimime. Keele vähkkasvaja on kasutusala ahenemine, mitte ainult rahvaarvu vähenemine. Kasutusala laiust võib võrrelda ellujäämisega. Eestikeelne ülikool garanteerib selle.
Tuleb tasakaalu hoida ja jälgida, et magistriõppekava avamiseks lubatud tudengite miinimumarv ei hakkaks tööle teatud erialade kahjuks.
Väike parv läheb ka kivist põhja. Hariduspoliitiliselt tuleks mitte ainult hetkes elada. Pole harjutud analüüsima tulevikuperspektiivi.
Mailis Reps
riigikogu liige:
Kes vastutab eesti keele hea käekäigu eest? Esimene vastutus on lapsevanematel.
Õpetajate ja logopeedide tugi on täna olulisem kui mõne aasta eest. Nende ettevalmistamisele saab riik tuge anda.
Eesti keele ühiskondlikus debatis toimub midagi müstilist: hindame lõimumist keeleoskuse järgi. Oleme pidevalt kaitsepositsioonil. Kasvamas on perfektses eesti keeles suhtlev mitte-eestlaste põlvkond, kes ei tunne end ühiskonnas kaasatuna.
—
Toomas Hendrik Ilves keelefoorumil:
Detsembris möödub Johannes Aaviku sünnist 135 aastat.
Tsiteerigem teda Noor-Eesti IV albumi artiklist „Tuleviku Eesti-keel”:
„… kuigi keel küll juba palju tarvituse tõttu, iseteadmatult, nõnda ütelda iseenesest edeneb, rikastub ja kindlamaks kujuneb, siis sünnib see liiga pikkamisi. Meil ei ole aega oodata. Meile on tähtis, et meil võimalikult pea igapidi kultura nõuete kohane tööriist käe pärast oleks. Me peame sellepärast teadlikult, kunstlikult järele aitama, et ta arenemist kiirendada.”
See tema programmiline artikkel on ka 103 aastat hiljem igati kaasaegne. Meiegi peame jätkama tööd selle nimel, et eesti keelest leiaks vajalikud ja täpsed mõisted, mis aitavad meil endil paremini mõista ning mõttevahetustes osaleda.
Sestap velmasin ehk taaselustasin Aaviku sõna herjama, mis on palju etem kui inglise keelest otse tõlgit „vihakõne” („hate speech”), mida tegusõnana kuidagi kasutada ei saa. Samuti on meil endiselt keelelisi-mõttelisi lünki, mis tekitavad nagu Sapir-Whorfi teooriat kinnitades arusaamatusi ja segadust.
Olen näiteks kogunud raamatutest ja artiklitest, lausetest ja pealkirjadest näiteid erinevustest, mida eesti keelde arusaadavalt tõlkida on peaaegu võimatu. Ingliskeelne lause „politics ruined policy” on eesti keeles mõistetamatu. Kui meil pole vastet sõnale „policy”, siis pole ime, et meil on nii ammune mõttepehmus teemal „välispoliitika”. On see meil halvamaiguline ja madalaks tegevuseks peetud „politics” või hoopis pikaajaline mõtestet tegevusjuhend „policy”?
(—)
Nagu ütlesin, nõuab iga keel – seda enam väike keel nagu meie eesti keel – pidevat tööd ja hoolt. Selleks on vaja häid inimesi ning häid tingimusi teadustööks. Keel vajab harimist iga päev, sest keel, olgu tal või miljard kasutajat, ei arene iseenesest. Ent miljoni inimese väike keel, mis tunneb iga päev survet suuremate poolt, vajab erilise hoolega arendamist ja toetust.
(…)
Peame ise olema kindlad eesti keele võimalustes ja tulevikus, uskuma ning selle nimel ka tööd tegema. Siis on meie eesti keel üle aegade kestev ja kestlik.
Ärme muuda ise eesti keelt eisikuks. Hoiame teda, tegeleme temaga ja uuendame teda iga päev.
Teie südames on meie keele käekäik ja tema kindel tulevik.
—
Eesti keele arengukava vahearuandega 2013–2014 saab tutvuda siin.
Sirje Pärismaa
Õpetajate Leht
[…] Sirje Pärismaa, 16.10.2015, Õpetajate Leht […]