Kodutöö – kas võimalus või karistus?

9. okt. 2015 - 1 Kommentaar

KATRIN POOM-VALICKIS

Tallinna ülikooli dotsent

Ilmselt on enamik meist kogenud õpilaste rõõmuhõiset pärast õpetaja sõnu: „Täna olite väga tublid ja kodutööd ei jää!”

Tasub aga mõelda, mis sõnumi me sellisel moel õppijatele anname. Selgub, et kodutöö on karistus. Seega võiks endalt õpetajana kõigepealt kriitiliselt küsida, mida saaks teha teisiti, et kõik vajalik omandataks juba tunnis ning koju poleks vaja lisatööd anda. Ja kui kodutöö anda, siis kuidas muuta see motiveerivaks ning õppimist toetavaks.

2014. aastal Eestis läbi viidud uuringu põhjal peab valdav enamus kodutöid pigem oluliseks. Suurem osa õpetajaid annab kodutöid selleks, et õppija klassis õpitut kodus harjutaks. Samas on kodutööde kaudu võimalus õppetööd diferentseerida, arvestada õppijate huvide ja eripäraga ehk lisaks pelgale harjutamisele võiks iseseisev õppimine kanda ka teisi eesmärke.

Abiks võib siin olla Cathy Vatterotti raamat „Rethinking Homework: Best Practices That Support Diverse Needs” (2009), kus ta soovitab kõigepealt mõelda kodutöö eesmärgile ning lähtuvalt sellest valida sobivad ülesanded. Ta jagab kodutööd nelja gruppi.

Etteõppimine

Oleme harjunud andma kodutööd selleks, et õppija iseseisvalt harjutaks, kuid ei ole just väga tavapärane, et kodutööks antakse lugeda, uurida midagi, mida ei ole veel klassiruumis õpitud. Samas on just selline kodutöö väga hea õppijate individuaalse eripära ja huvidega arvestamiseks, huvi tekitamiseks ning teemaga sügavuti tegelemiseks.

Etteõppimise ülesanne võib olla peatüki läbilugemine, video vaatamine koos lugemisel-vaatamisel tekkinud küsimuste kirjapanekuga või lühikokkuvõtte tegemisega. Samas võib lihtsalt paluda õpilastel panna kirja kõik, mida nad antud teemast juba teavad, ja küsimused, mida nad tahaksid teada näiteks seoses bakterite teemaga. Etteõppimise ülesanne võib olla ka väike uurimus, et tekitada teema vastu huvi. Näiteks kirjeldada oma lähedaste silma- ja juuksevärvi eelseisvaks geneetikatunniks.’

Arusaamise kontrollimine

See on väärtuslik kodutöö liik, neis ülesannetes peab õppija demonstreerima sisu sügavamat mõistmist, mitte lihtsalt tunnis õpitut rakendama. Näiteks võib matemaatikas paluda pärast probleemülesande lahendamist selgitada samme, mida ülesande lahendamisel tehti, et näha, kas õppija on mõistnud, kuidas probleemülesandeid lahendada. Loodusainetes paluda selgitada vaadeldud katset (mis ja miks toimus?) või kirjandustunnis leida ja selgitada tekstis kasutatud kirjanduslikke kujundeid.

Harjutamine

Kõige tavapärasem kodutööde eesmärk on harjutada tunnis õpitud oskusi, olgu selleks siis arvutamine või uute sõnade, mõistete, valemite meeldejätmine. Kuigi harjutamine on oskuste omandamisel ja vilumuse tekkimisel väga oluline, tuuakse välja kolm viga, mida õpetajad seda tüüpi kodutöid andes tihti teevad.

Esiteks, kodutööd andes peab olema kindel, et õppijad on võimelised antud ülesannet iseseisvalt täitma ehk õpetajal peab olema selge ülevaade, et koduse ülesande täitmiseks vajalikud pädevused on tunnis piisaval tasemel omandatud. Teiseks peaksime enne kodutöö andmist kontrollima, et õpitu olemust on õigesti mõistetud. Kui seda ei tehta, on oht, et õppija võib harjutada valesti või hoopis kinnistada väärarusaamu. Kolmandaks on hajutatud praktika parem kui ühekordne suuremahuline harjutamine. Ehk õpilasel võib küll olla vaja ühe matemaatikatehte omandamiseks harjutada seda 50 korda, kuid see 50 korda ei pea toimuma ühel õhtul. Oluline on hajutada kordamine ja harjutamine pikemale perioodile ehk seostada uut osa õppides varemõpituga ning tuua sisse ülesandeid, mis nõuavad varemõpitu meeldetuletamist ja rakendamist.

Ümbertöötamine

Need on kodutööd, kus soovime, et õppijad reflekteeriksid arusaamu, mille üle klassis diskuteeriti, mõtleksid uusi küsimusi, mida teema kohta küsida, rakendaksid õpitud oskusi ja teadmisi, sünteesiksid informatsiooni või demonstreeriksid n-ö suure pildi nägemist. Seda tüüpi kodutööd on tihti pikemaajalised projektid. Näiteks kokkuvõtete tegemine teema põhimõistetest, poeemi kirjutamine või matemaatika- ja füüsikateadmiste kasutamine rulapargi planeerimisel.

Seega, kui kodutöö anda, tuleb läbi mõelda, mis on selle eesmärk ja milliseid oskusi või teadmisi peab õppija ülesannet täites omandama. Kas kodutöö peab toetama meeldejätmist, mõistmist või oskust õpitut rakendada või soovime ülesande kaudu mõjutada hoopis õppija hoiakuid. Definitsioonide või mõistete väljakirjutamine tekstist, maakaardi värvimine võivad tunduda küll täiesti sobivad kodutööd, kuid küsitav on, kas need ülesanded aitavad õppijal tegelikult õppida.

Sama küsimus tekib kodutööde puhul, mis võivad tunduda toredad ja õppijatele meeldivad, kuid mille akadeemiline väärtus on küsitav. Mis eesmärki täidab õppimise seisukohast näiteks tähesegadikust sõnade või mõistete otsimine? Millist tõendusmaterjali me õppimise kohta selle ülesande lahendamise kaudu saame?

Uuringud on ka näidanud, et kodutööde kvaliteet mõjutab õppija pingutust ning motivatsiooni kodutöid teha. Kui kodune ülesanne ei paku huvi ega esita õppijale parajat väljakutset ning seda tehakse kohusetundest, heakskiidu saavutamise nimel või karistuse hirmus, siis ei toeta see õppimist. Samas, kui õppijad lahendavad õppeülesandeid huvi, naudingu ning eesmärgiga õppida ja mõista, töötavad nad mõtestatumalt, reguleerivad oma õppimist, saavutavad paremaid tulemusi ja omandavad materjali paremini.

Kuidas valida?

Koduste ülesannete valikul, kui neid on tõesti vaja anda, võiks õpetajana silmas pidada järgmist.

Mõelge läbi kodutöö eesmärk ja olge valmis seda õppijatele selgitama.

Looge või valige ülesanne, mis aitab neid eesmärke parimal moel saavutada ning pakub õppijatele piisavat väljakutset, toetab mõtlemist ja teadmiste-oskuste integreerimist.

Varieerige ülesandeid ehk ärge pakkuge kogu aeg sarnaseid.

Pakkuge ülesandeid, mis võimaldavad muuta õppimise personaalseks ehk arvestavad õppijate huvide, oskuste ja vajadustega.

Püüdke ülesanded muuta eluliseks ehk siduda igapäevaeluga, päevakajaliste teemadega, autentsete probleemidega.

Andke kodutöid sobivas mahus! Aineid on palju ja meie õpilaste tööpäevad on tihti pikemad kui nende vanematel.

Kuigi kodused ülesanded võimaldavad rakendada individualiseerimist, ainete lõimingut ja õpilaste koostööd, oli vaadeldud tundides tavapärane, et kogu klassile anti koduseks tööks sama ülesanne. Vaid kolmel juhul said personaalse kodutöö õpilased, kes tunnitööd valmis ei jõudnud, ning eraldi lisaülesanne oli laulukooris osalejatele. Koostöö- või paaristöövõimalusi vaadeldud tundides antud kodutööde puhul õpetajad ei pakkunud.

Samas ütles üle poole küsimustikule vastanud õpetajatest, et annavad kodutööde tegemisel valida. Vaadeldud tundides see paraku ei peegeldunud. Valida saab õpetajate sõnul näiteks koduste ülesannete teemat, ülesandetüüpi, raskusastet, mahtu või esitamise vormi.

Et koduste tööde individualiseerimine ei ole tavapärane, peegeldus ka küsimustikust. Üle poolte õpetajatest ei individualiseeri enda sõnul koduseid ülesandeid. Need õpetajad, kes ütlevad, et individualiseerivad kodutöid, toovad individualiseerimise all välja, et kodutöö jääb neile, kes klassis ülesandeid valmis ei jõua, või antakse tublimatele täiendavaid raskemaid ülesandeid. Eraldi nimetatakse olümpiaadidel käivate laste ettevalmistamist.

Võimalusi on aga oluliselt enam ja kui endal ideedest puudu tuleb, siis paluge õpilased appi. Miks mitte lasta õppijatel ise lähtuvalt tunnis käsitletud teemast endale kodutöö ülesanne püstitada. Kodutöö võiks olla eelkõige võimalus õppimist, avastamist, uurimist ja koostööd toetada, mitte karistus.

 


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kodutöö – kas võimalus või karistus?”

  1. Maia Punak ütleb:

    Mina olen see õpetaja, kes ei anna traditsioonilisel kujul enam väga ammu lastele koduseid töid. Kuna õpetan eesti keelt ja kirjandust, leian, et kohustusliku kirjanduse lugemine on valdavale osale õpilastest piisavalt suur koduse töö koormus ja sellega piirdungi. Püüan leida võimalusi õpilaste lugemisharjumust ( või ka -kohustust) arendada ja kinnistada.
    Mulle näib, et tänaseks on see skeem, mille järgi õpetati praeguseid keskealisi pedagooge, oma aja ära elanud. Leian seda oma aine keskselt. Tuleks muuta kõik õppekavad piisavalt mõõdukateks, et kõige jaoks jätkuks koolis aega.
    Miks olen nii otsustanud? Annan koduse töö ja siis …
    1. Üks kolmandik on koduse töö õigesti ära teinud ja valdavad teemat.
    2. Teine kolmandik on ka midagi teinud, aga paljud valesti.
    3. Viimases kolmandikus on need, kes ei tee põhimõtteliselt või väliste asjaolude sunnil koduseid töid.

    Ja mis on tulemus?
    Õpetaja on pahane, et töö pole õnnestunud nii, nagu ta eeldas.
    Oskajatel on igav, kui hakatakse uuesti heietama asja, mida nemad oskasid ja ära tegid.
    Tegemata kodutööga seltskond tunneb end süüdi või trotslikuna ja kumbki seisund ei soodusta mõnusat koostööd. Ühesõnaga, pool tunnist läheb kaduma, selle asemel et korrata kergelt eelmisel tunnil õpitut ja koos rõõmsalt edasi minna.

    Kirjandiks või mistahes loovkirjutamistööks ja selle ettevalmistamiseks tuleb leida piisavalt aega ja just koolis, et õpetaja saaks alati nõu anda. Teema ei lõpe tunnikellaga või õppekava teatud punkti vallutamise vajadusega, vaid siis, kui valdav osa õpilastest on sellest tõepoolest aru saanud. Ühte teemat tuleks käsitleda erinevatel raskusastmetel, teha näiteks lisatöö neile, kes mingil juhul kolmega ei lepi, vaid soovivad enamat. Kes tunneb, et kolm on talle piisav, tohibki piirduda lihtsama variandiga.Me ei pea olema kõiges andekad, mulle tundub, et siiski õigem on see, kui arendame laste loomulikke eeldusi, mitte ei püüa igas aines võrdse jõuga häid tulemusi saavutada.

    Vähem on räägitud ka sotsiaalsest aspektist. Kellelegi pole uudis, et on päris palju kodusid, kus lihtsalt puuduvad elementaarsed õppimistingimused või üldse haridust soosiv hoiak. Praktiliselt igas klassis on selliseid lapsi. Lisaks keerulised pereelud ja suured materiaalsed probleemid, alkoholitarbimine, lihtlabane hoolimatus. Nende laste igapäevane elu on lõputu stressisituatsioon: kodus õppida on võimatu või vähemalt väga ebameeldiv, kodune töö jääb tegemata, mis tekitab juba kooli poole sammudes suure pinge, sest laps teab, et teda süüdistatakse lohakuses ja rumaluses. Ja siis pole imestada, et varsti kaob noor inimene koolist ja täiskasvanute tähelepanu alt üldse. Teame ju niigi, et narkootikumide tarbimine ja alkoholiga peod pole Eestis mingi uudis ka põhikooliealiste hulgas, gümnaasiumist rääkimata.Me vajame mingit muutust. Valdava osa kodutööde ärakaotamine võiks olla üks osa ideest, et kool oleks igaühele sõbralik paik.

    Minu arvates on veel üks võimalus end lahti haakida harjumuslikust “kodutöötamisest” ja astuda 21. sajandisse. Mul oli rõõm 2014. aastal Käisi seltsi suvekoolis kohtuda Robert Peetsaluga, kes arendab KAE kooli projekti, mida luuakse Ameerika Khan Academy eeskujul. See võimaldab igaühel iseseisvalt matemaatikat harjutada nii kaugele, kui kellegi mõistus lubab, teha seda kus tahes ja millal tahes. Olen sellest ideest väga vaimustunud. Midagi sellist võiks igas aines olla. Selline metoodika on ju tuntud ka “ümberpööratud tunnina”, kuigi mõne lektori selgitusest ma sama ideed küll pole leidnud. Igas aines võiks olla võimalus alustada kõige algelisemast ja kõrgeimas astmes anda võimalus lahendada iseseisvalt oma telefonis või arvutis kõrgkooliväärilisi ülesandeid. Andekates lastes tekib hasart ja neile meeldib end proovile panna. Möödaminnes tekiks huvi mõnegi aine vastu, mis senini tüütuna näis. Nii võtaks masin ära suure hulga õpetajatööst, mis ei vaja loomingulist lähenemist, vaid on õpitav kordamise ja vigade parandamise teel.

    Üks mõte veel: elektroonilise õppevara väljaarendamisega peavad tegelema parimad spetsialistid, et saadud materjalid oleksid tõepoolest universaalselt kasutatavad. Kõik need programmid peaksid olema vabavarana saadaval igale õpetajale, õpilasele ja huvilisele, kes soovib end mingil alal täiendada, mõnda uut eksamit sooritada või lihtsalt vaimu värskena hoida.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!