Kool peab valmistama ette eluks

9. okt. 2015 - 1 Kommentaar

RAUL VEEDE

kodanikuliikumise aktivist

Praegu päevakorral olev arutelu eliitkoolide, edetabelite ja erahariduse rahastamise teemal toob selgelt esile selle, mis on Eestis haridussüsteemis fundamendaalselt valesti. Kõigist reformidest ning mitmes suhtes silmanähtavast arengust hoolimata on meie koolihariduse tuum jäänud samaks kui mõni aastakümme või isegi aastasada tagasi: teadmiste edasiandmise süsteemiks.

Esmapilgul võib see tunduda mõistlik, loogiline ja suisa ainuvõimalik: mis ta siis veel peaks olema? Kool on koht, kus õpetaja annab õpilastele faktid ning õpilane õpib need pähe. Loodetavasti süsteemselt, meeldejäävalt ning seostatult praktilise eluga.

Muidugi võib siin kasutada kõikvõimalikke abivahendeid ja metoodikaid, ent eesmärk on ikkagi üks ning töö tulemuslikkust võib eksamil kergesti mõõta, kontrollides, kas õpilane teab Suure Munamäe kõrgust, eesti keele komareegleid, Napoleoni sünniaastat ja muud, mida õppekava parasjagu tarviliseks tunnistab.

Tegelikult on koolil hulk teisigi funktsioone. Küünik meenutaks siinkohal omaegsete hariduskriitikute postulaati, et kool on sunnisüsteem, mis eraldab teatud vanuses inimesed ühiskonnast, nii et nad enne valmisolekut täiskasvanuil jalus ei sebiks ning säiliks lapsevanemate tootlikkus tööjõuna.

Vähem küüniline lähenemine oleks kõnelda sotsiaalsete oskuste omandamisest: koolis ja lasteaias õpib inimene suhtlema juhuslikult valitud inimestega, kelle lähedus on talle peale sunnitud, kohanduma olemasolevate hierarhiatega ja moodustama uusi, lahendama suhtlusprobleeme ning sõlmima sidemeid. Täiskasvanutel läheb seda sorti oskusteta raskeks.

Üldistatult võiks öelda, et kooli üks tähtsamaid ülesandeid on valmistada noor ette eluks. See hõlmab paljutki: tõepoolest teatud vajalikke teadmisi, kuid ka oskusi, mille omandamisel me alati üksnes kodule loota ei saa, suhtlemisvõimet, oskust õppida ning teadmisi otsida, kasutada levinumaid tehnilisi vahendeid mis tahes valdkonnas ning pruukida leitud teavet kriitiliselt ja vajaduse korral ka enesekriitiliselt, suunates iseenda mõtlemist ja käitumist.

Paraku ei ole Eesti kool ehitatud üles sellest eesmärgist lähtudes. Ühiskonna seisukohalt on tähtis, et kooli lõpetav noor täiskasvanu suudaks endaga toime tulla: teeks mõistlikke valikuid, leiaks omal käel õppe- või töökoha, peaks end varem või hiljem ise üleval, oskaks teistega suhelda ja soovi korral peretki luua, ei läheks pahuksisse seaduse ega teiste ühiskonnaliikmetega.

Kahjuks näitab praktika pahatihti vastupidist. Selle kohta, kui paljud noored ellu astudes makaronegi keeta ei mõista, rääkimata katkise lambijuhtme parandamisest, printerikasseti vahetusest või tomati­pleki eemaldamisest pluusiesiselt, statistika mõistagi puudub. Küll aga näitab statistika enese oskuste ülehindamist autoroolis ja supelrannas. Kriitilise mõtlemise puudujääk on ilmne, kui hakatakse juhututtava pakki enda pagasis Lõuna-Ameerikast Euroopasse vedama või minnakse hiidpalga lootuses välismaale, oskamata midagi ning küsimata, miks peaks keegi eriliste oskusteta noorele tüdrukule üldse säherdust palka lubama.

Küpsustunnistusega eluvalmiks tunnistatud noored ei oska kirjutada CV-d, klõpsivad internetis suvalistel linkidel, ülikoolid aga peavad õpetama esmakursuslastele, mis on plagiaat ja miks ei tohi rikkuda kõige elementaarsemaidki autoriõiguse nõudeid. Kõike seda saaks enamikule õpetada koolis.

Mis puutub sotsiaalsetesse oskustesse, siis siin läheb meie haridussüsteem valdavalt sotsiaaldarvinismi rada. Mingil määral hoitakse lasteaias ja koolis toimuval muidugi silm peal, kuid valdavalt sõltub see õpetaja isikuomadustest, mitte süsteemist. Kes on koolivägivallaga kokku puutunud, teab, kuivõrd vähe hoomavad täiskasvanud tavaliselt „rohujuure tasandil” toimuvast (kui nad sest üldse huvituvad) ning kuivõrd palju jääb olelusvõitluse määrata.

Iga laps omandab probleemide lahendamiseks vajaliku taktika ise nähtud eeskujude ja isiklike kogemuste põhjal, toimivad need siis nii hästi, kui parasjagu juhtub. Üldjuhul jääb õpitu tarvitusele kogu eluks: kes varjub, kes põgeneb, kes ründab. Ja siis me imestame, et täiskasvanud omavahel suheldud ei saa. Keegi ei üritagi lastele sotsiaalseid oskusi teadlikult õpetada, vähemalt mitte enne, kui elu neis iseõpitu juba kinnistada jõuab. Isegi psühholooge, kes vaid hullemaid tagajärgi maandada püüavad, jagub vaid juhul, kui raha jätkub − ja raha napib koolis alati.

Suur osa probleemidest, mille ees me rahva, riigi ja ühiskonnana seisame, ei ole lahendatavad, kui me ei lähtu koolist. Meie majandus ei suuda kohaneda muutuva keskkonnaga, kui me ise ei ole leidlikud, loovad ja samas praktilised. Me ei saa hakkama rahvusvahelise poliitika tõmbetuultes, kui me ei suhtu ohtudesse ja propagandasse rahulikult ja ühtlasi kriitiliselt, toetudes igaüks omaenda tervele mõistusele.

Ning me ei toimi ühiskonnana, kui ei suuda lahendada oma erimeelsusi ning suhtuda väljastpoolt tulijatesse empaatiliselt ja tsiviliseeritult. Aga kust sellised inimesed Eestisse tulevad, kui me ei sea oma kooli esmaseks eesmärgiks neid kasvatada?

 


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kool peab valmistama ette eluks”

  1. Reet ütleb:

    Asjalik kirjutis, tänan autorit.

    Kui siit edasi mõelda, siis esimesena põrkub minu mõte ikka veel kehtivale ühtluskoolile, mis modernses maailmas oli omal kohal (kõigile, kiiresti ja tõrgete vabalt) ehk iga kooliastme lõpetanu sai edasi minna järgmisesse kooli, kuna oli omandanud vastava dokumendi eelmise kooliastme läbimisest. Mäletatavalt muutus keskharidus nõukaja lõpul kohustuslikuks, sellega käis kaasas nn 2/3 hindamissüsteem, mis kohustas õpetajat, mitte õpilast kooli edukalt lõpetama. Algas õpetajate kannatuste rada, mida võib võrrelda tänase erivajadustega laste tavakooli toomisega.
    Teisena näen jäikuse jätkumist. Eks õppekavasid ja koolikultuuri ning õpetamisviisi ikka püütakse kaasaegsemaks kohendada, kuid noorel ei ole ju tõelist valikuvõimalust. Koolid ja nende juurde loodud õpilaskodud annaksid tõelise võimaluse noortel valida oma huvide ja kalduvuste kohaselt. Iga õpilane on väärtus ja riik peaks panustama pearaha kõrval ka nn õpperaha neile, kes soovivad kodukohast kaugemal õppida. Siis tekiks meil Nõokooli suguseid oma tee ja tulevikuga koole igasse maakonda. Kulude kokkuhoiu asemel tulukas kulutamine ja vastutama hakkavad nii õpilased, kool ja õpetajad, sest nad saavad otsustada mida ja kuidas teha. Kui 19 sajandi Taanis saadeti poisid 10 aastaselt kodust ära ametit õppima, siis 21 saj ei saa paljusid neist ka peale 30 eluaastat kodust välja!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!