Kuidas ma entusiasmist pakatasin

Sügis on käes ja ma olen täitnud aasta tagasi antud lubaduse – meie ettevõte on lapsehoiukohti juurde loonud. Paraku oleme laienemist ise finantseerinud, kuigi Euroopa sotsiaalfondist (ESF) rahastatava meetme augustis lõppenud taotlusvoor oli mõeldud just lapsehoiukohtade loomiseks.

On levinud müüt, et ettevõtjal on palju raha ja võimalusi. Sedamoodi arvajad peaksid süvenema esmalt ettevõtte tegevusvaldkonda. Sotsiaalteenust osutava ettevõtte kasum on nii väike, et ükski pank ei võta teda laenuküsimuses jutulegi. Lapsehoiuteenust vajavad väikelastega pered alles ehitavad oma elu üles ning on seetõttu hinnatundlikud. Teenuse madal hind piirab aga ettevõtte võimalusi töötajaid koolitada ja arengusse investeerida. Olime mitu aastat oodanud võimalust, et järjepidev kvaliteetne töö lastehoius saaks areneda järgmisele tasandile, ning see võimalus meile lõpuks ka paistis. Euroopa sotsiaalfondi meede „Lapsehoiu ja puudega laste hoolekandeteenuste arendamine hoolduskoormuse vähendamiseks” lubab Eestis 2020. aastaks juurde luua 1200 lapsehoiukohta.

Lapsehoiu laiendamine tundus ainuõige

Oli 2014. aasta august, kui istusin arvuti taha linnavalitsusele ettepanekut kirjutama. Selleks ajaks olin ligi aasta aega silma peal hoidnud nii sotsiaalministeeriumis kui ka linna hariduse vallas toimuval. Parasjagu töötati ministeeriumis välja tingimusi ESF-i uueks taotlusvooruks, mis teatavasti avanes sel suvel. Täiendatud ja kinnitatud oli ka koolieelse lasteasutuse seadus (KELS), mis hakkas kehtima jaanuarist. Viimase ettevalmistamisse oli kaasatud lapsehoidjate kutseliit, kuhu meiegi kuulume.

Kõik viitas sellele, et lapsehoiuteenust nähakse riigi ja Euroopa tasandil lasteaedade kõrval hinnatud võimalusena. Eraõiguslik lapsehoiuteenus oli toodud koolieelse lasteasutuse seadusesse ning sellele esitatud nõudmised olid samad kui riigi lasteaedades, välja arvatud õppekava täitmise nõue. Pühendusin rõõmu ja entusiasmiga lapsehoiu laiendamise kavale ning olin valmis tegema omavalitsusega sisukat koostööd.

Ka meie linn vajas lapsehoiukohti juurde. Ajendatuna meie ettevõtte pikaajalisest valmisolekust ja vajadusest laieneda, tegin linnavalitsusele ettepaneku suurendada järgmise aasta linna eelarves lapsehoiutoetuste summat. Et olime juba paar aastat pidanud kümmekonnale sõimeavaldusele eitavalt vastama, ei kahelnud me laienemise vajaduses ja valmistasime seda suurelt ette. Kindlustunnet lisas asjaolu, et pikaajaline koostöö linnavalitsusega on sujunud hästi ning lõpuks ometi on riik toetuskõlbulikeks tunnistanud ka eraettevõtete pingutused ja arvanud toetuse taotlejate hulka omavalitsuste kõrval ka juriidilised isikud.

Neli kuud koostööd päädis eimillegagi

Läks aga nii, et juba kaks kuud hiljem, 2014. aasta oktoobris oli sotsiaalministeeriumi koostatud määruse eelnõus taotlejana kirjas ainult kohalik omavalitsus, juriidilised isikud olid välja jäetud. Kuuldavasti tehti see muudatus omavalitsuste initsiatiivil. Kuna olime projekti ettevalmistamisel teinud ära suure töö, võtsin nõuks minna linnavalitsusse asja arutama ning teha ettepanek koostööks uue meetme raames. Nimelt kinnitas ministeeriumi töötaja, et omavalitsus võib eralastehoidude käest teenust tellida hanke korras.

Novembrist veebruarini toimusid kord minu, kord linnavalitsuse või volikogu komisjoni algatusel koosolekud, kus lapsehoiuteenuse tulevikku arutati kõigi kolme linnas lapsehoidu pakkuva ettevõtjaga. Ettevõtjad tegid lapsehoiuteenuse rahastamise määruse eelnõusse palju ettepanekuid, koostöö näis demokraatlik, kõiki asjaosalisi kaasati. Kuid veebruaris selgus ootamatult, et linnavalitsus on teisele lugemisele saadetud määruse eelnõu tagasi võtnud.

Neli kuud heasoovlikku koostööd päädis eimillegagi. Siiski lubati ettevõtjatele, kes tulid linnale appi ajal, mil lasteaiakohti nappis, et turuosa, mille nad on välja ehitanud ja mille maine kujundanud, jääb ärateenitult ka edaspidi neile. Lühidalt lubati, et munitsipaallapsehoidu linna ei tule. See võttis osa pingeid maha.

Kui palju lapsi peaks rühmas olema?

Tänavu septembris teatas linnavalitsus oma infolehes, et linnas enam lasteaiajärjekorda pole, sest ühte munitsipaallasteaeda loodi juurde 20 sõime- ja seitse lasteaiakohta. Selleks võeti hoones kasutusele iga vaba sentimeeter ning näiteks sõimerühmas on lapsi nüüd 16 asemel 18. Et uus rühm sisustati lasteaia söögisaali asemele ning söömine korraldati kogu majas ümber rühmadesse, on kiiduväärt, ent seda oleks võinud teha juba viis aastat tagasi, kui lasteaiajärjekorrad olid pikad.

Kõige mõtlemapanevam kogu asja juures on see, et uude rühma võetakse lapsi alates pooleteise aasta vanusest vastu 20. Süda valutab, mõeldes eeskätt lastele, aga ka õpetajatele ning võimalusele last märgata ja lapsevanematega suhelda. Targale vanemale meeldib teada, et tema laps on hästi hoitud ja toetatud ajal, kui ta ise tööl viibib. Et lapse isikuomaduste ja erivajadustega arvestatakse ning pere ettepanekutest tihti ka reeglid kujundatakse. Asjatundjad teavad, et ühel lapsehoidjal ei tohiks nooremaid kui 3-aastasi lapsi olla rohkem kui viis ning 3–7-aastasi lapsi mitte üle kaheksa. (Alla pooleteiseaastased ja lapsed, kes veel ei kõnni, loeme kahe ette.) Lasteaias on need arvud ühe õpetaja kohta mitte viis ja kaheksa, vaid kaheksa ja kaksteist.

Et ka vaiksema lapse hääl kostaks

Rõõmustame Kukeräädsiku lapsehoius selle üle, et pärast laienemist on meil varasema kümne asemel seitse last rühmas ning ühe rühma asemel on rühmi kaks. Kui varem võtsime lapsi vastu esimesest neljanda, siis nüüd esimesest seitsmenda eluaastani. Vanemad on lapse arengut mõjutavatest teguritest väga teadlikud ja lähtuvad rühma valides lapse heaolust. Neile meeldib, et lapsele jagub piisavalt individuaalset tähelepanu. Lapsed tunnevad end väikeses rühmas palju turvalisemalt ja heatujulisemalt ning ka kohanemine on läinud paremini kui kaheksal varasemal aastal. Vanemate koostöö hoidjate kui spetsialistidega sujub ladusalt ning lapse areng pakub rõõmu mõlemale poolele. Kukeräädsik ongi loodud perele, kes hindab kõrgelt väikest mänguseltskonda, kus ka vaiksema häälega laps kostab hoidja kõrvu. Et laste jaoks neid suurepäraseid tingimusi tagasihoidliku kasumi juures säilitada, on väga oluline kohaliku omavalitsuse õla allapanek. See, et rühmad on väiksemad ja lapse kohta täiskasvanuid rohkem kui lasteaias, toob ettevõttele kaasa ka suuremad kulud. Meie linnas on lapsevanemal paraku odavam viia laps lasteaeda kui lapsehoidu, sest omavalitsus toetab lasteaedu suurema summaga. Just seepärast on meile väga oluline tegutseda linnavalitsusega koos, projektipõhiselt ja avatult.

Lapse areng peaks olema rahast tähtsam

Lapsehoius käivate pooleteise- kuni kolmeaastaste laste arendamine ei erine millegi poolest sama vanade laste arendamisest munitsipaallasteaias. Selles eas on oluline eneseteenindus-, mängu- ja sotsiaalsete oskuste kujundamine ning lapse kehaline aktiivsus. Selle kõigega tegeldakse ka lapsehoius, selle vahega, et lapsehoius ei registreerita seda kohustuslikus korras ja kirjalikult. Seda, et väiksem rühm tagab parema tulemuse, näitab lapse õpihimu ning kinnitavad lapsevanemad. Lapse areng on mõõdetav tema heas tervises ja arengus endas.

Arvan, et terve ja õpihimulise lapse kasvamine ei tohiks olla vähem tähtis kui raha kokkuhoid. Kohalik omavalitsus peaks lapsevanema valikut kui lapse jaoks parimat mõistma ja toetama, mitte ainult raha lugema. Koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lõige 3 ja 4 järgi peavad omavalitsused 2015. aasta 1. jaanuarist hüvitama lapsevanematele ka lapsehoiuteenuse kulu sellises ulatuses, et vanemal jääks maksta vaid 78 eurot kuus (20% alampalgamäärast). Sellest hoolimata maksavad meie linnas lapsehoiu valinud vanemad teenuse eest pea poole rohkem, sest linnas on kehtestatud fikseeritud lapsehoiutoetuse määr. Soovime väga, et see nii poleks, kuid ei saa selle heaks midagi teha.

Irina Kalso

ettevõtja, Viljandi väikelaste päevahoiu Kukeräädsik juhataja

—

Kas ja mil määral teie omavalitsus lapsehoiuteenust hüvitab?

Marga Napp

Pärnu haridus-ja kultuuriosakonna alushariduse peaspetsialist:

Seadus näeb ette, et kui lapsele teeninduspiirkonna munitsipaallasteaias kohta pakkuda ei ole, võib selle vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega ning sel juhul on eralastehoiu toetamine omavalitsuse kohustus. Meil on lapsehoiuteenuse rahastamise süsteem volikogu määrusega kehtestatud, aga kuna Pärnu lasteaedade sõimerühmades on praegu kohti piisavalt, pole seda veel vaja olnud rakendada. Kui selline vajadus peaks tekkima, tuleks lapsevanemal lapsehoiuteenuse eest tasuda summa, mis on võrdne linnavalitsuse hallatavas lasteaias vanemate kaetava osa määraga. Ülejäänud osa katab linn.

Kaspar Kreegimäe

Tartu linnavalitsuse haridusosakonna alushariduse peaspetsialist:

Tartu linnas on erasektori toel loodud tuhatkond lapsehoiu- ja aiakohta ja me käsitamegi erasektorit lasteaiavõrgu osana ning kohtleme võrdselt munitsipaallasteaedadega. Nii munitsipaallasteaias kui ka eralapsehoius käivate laste vanemate jaoks on kohatasu võrdne, see on käesoleval aastal 58 eurot ja 50 senti. Erahoiud, kes ei küsi lapsevanematelt tasu rohkem kui 15% alampalgast, saavad linnalt lisatoetust. Pea kõik erasektori teenuse pakkujad Tartus lähtuvadki sellest põhimõttest. Ühelt poolt tekitab selline süsteem lasteaedade vahel sõbraliku konkurentsi, teisalt pakub vanematele suuremat valikuvõimalust. Tartus enam lasteaiajärjekorda pole, pigem on tänane mure, kas laps saab koha just sellesse lasteaeda, kuhu vanem soovib.

Anna Zolin

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti sotsiaalhoolekande ja terviseosakonna peaspetsialist:

Tallinnas on lapsehoiutoetuse summa fikseeritud, sest lapsehoiuteenuse pakkujaid on palju ja hinnad erinevad ning see on lapsevanema otsustada, millise ta neist valib. Toetuse summa sõltub kohalkäidud päevade arvust, täiskoha puhul on see 124 eurot. Erivajadustega laste toetussumma on suurem. Arvestust peavad ja hüvitise maksavad välja linnaosavalitsused.

Heli Veersalu

Saku vallavalitsuse hariduse peaspetsialist:

Kuna sõimekohti ei jagu, korraldasime suvel lapsehoiuteenuse ostmiseks hanke ning valisime välja kolm lapsehoidu, kuhu pakume kohta vanematele, kes soovivad last pooleteiseaastaselt hoidu panna, kuid pole valla lasteaedades kohta saanud. Kohatasu tasub vanem täpselt sama palju kui munitsipaallasteaias käivate laste vanemad, praegu on see 40 eurot. Tekkiva vahe tasub vald. Selle süsteemi nõrk külg, mis on vanemates ka pahameelt tekitanud, on tõsiasi, et hanke võitnud lastehoidude hulgas pole ühtki Saku valla lapsehoidu. Kui pakume lapsele hoiukohta Nõmmele, aga perel pole transporti, ei ole nad sellest kohast huvitatud. Alati jääb lapsevanemal õigus keelduda ja jääda lasteaiakohta ootama, nii et lasteaiajärjekord on meil endiselt.

Tiina Vapper