Laulva revolutsiooni peaproov

16. okt. 2015 Rein Ruutsoo ajaloolane - Kommenteeri artiklit

Tarmo Vahteri sissevaade kuulub Eesti lähiajaloo vahendamise teise lainesse. Esimest lainet suunasid ajaloolastest poliitikud, kel oli möödanikult süütuse röövimisega kibekiire. Ajalugu löödi valimisvõitluses poliitiliseks kapitaliks. Sissevaadete teise laine kujundasid järgmistel kümnenditel ajakirjanike paljastustaotluslikud kompilatsioonid. Ajaloolase kutseteadlikud ja vähesed uurimused, nagu Miili ning Loki väitekirjad või Arjakase monograafiad, üldjuhul n-ö laia lugejani ei jõua. Õnneks leidub ajaloolaste jäetud vaakumit täitnute seas ka eetikanõude – audiatur et altera pars – järgijaid, kelle seas tõusevad esile Kulle Raig ja Tarmo Vahter. „Karuks istus vangitornis …” täiendab sedalaadi huvikirjandust par excellence.

Vangitorni rahvas

Lühidalt öeldes avab Vahteri raamatu sisu pealkirja parafraas „Eesti istus vangitornis”. Noortemässu, 40 kirja tausta jne loomisel avaneb lugejale sisuliselt vabakäiguvangide ühiskond. Faktograafiline narratiiv, nagu raamatu žanri võiks lühidalt iseloomustada, keerulisemaid uurimiseesmärke ei sea. Sündmuste käigu, tegelaste rollid jne on autor teadlikult jätnud oma kommentaarita. Kogutud materjali nähtava organiseeriva alge varjatus võib jätta küsimuse esiletoodu valiku alustest. Pole ju kahtlust, et allikmaterjali hulk, millest raamat on selitatud, on esitatust mitu korda suurem. N-ö maitse-eelistuste võtmes on kogutus kindlasti ainet ka teistsuguste jutustuste sünniks, kuid ajastu üldkirjeldus on autentne. Lisaks arhiivitööle ka ligi pooleteisesaja kaasaegse küsitlemisega jäädvustatu annab raamatule aegumatu väärtuse.

Suuresti pildikeste reana esitatud lood teevad raamatust põneva lugemise väga erinevate minevikukogemuste ja poliitilise sümpaatiaga inimestele. „Isamaa sündinud asjade” peategelastest kedagi kangelaseks ei tehta ja päriselt kohtupinki ka ei veeta. Hääle selgitusteks saavad kõik need, kes valisid selle või teise rolli. Mõned teemad, eelkõige Imre Arakase iseenesest põnev lugu, pakuvad hingetõmmet lugejale, keda avanev absurd, arenenud sotsialismi „halb lõpmatus” peagi meeleheitesse ajab.

Ehkki mitte just eksplitsiitselt sõnastatuna, vormivad minevikupilte ikkagi režiimi toimimise vedrusid avavad probleemiseaded, nagu kuidas suhtestusid võim ja vaim, aparaat ja üksikisik, kollaboratsioon ning vastupanu jne. Analüütilisemale pilgule pakub raamat neis võtmeküsimustes palju tuge.

Võim ja vaim

Võimu ja vaimu vastasseis on kogu raamatut läbiv kandev teema. Aga sissejuhatavas peatükis, mis keskendub Sirbi ja Vasara tollase toimetaja kultuuripoliitilise juhtkirja ümber toimunud mõttevahetusele, rullub lahti raamatu kogu sõlmitus. Ideoloogi rolli võtnud Vello Pohla kultuuripoliitiline põhitees on ju, et 1960. aastate kahjulikule pärandile – vaimu ja võimu vastasseisule – tuleb teha lõpp. Probleemide allikas on kodanlik pärand ja Läänest saadud mõjutused. Eestlaste nõukogude rahvaste harmoonilise perre sulandumise tingimuseks on kakskeelse kultuuriloome õitseng. Seda laadi kultuuripoliitika ühiseks nimetajaks sai venestamine, mille inspireerijaks olid 1970. aastate lõpul Moskvas välja töötatud sala­kavad.

Lahtisulatatud stalinism

Noorte protesti mahasurumist ja 40 kirja autorite jälitamist peegeldavad leheküljed tekitavad lugejas eelkõige vastikust. Nädalapäevad kestnud ja mitmesse linna levinud protestilaines peegeldus noorsoo sügav frustratsioon, aga ka režiimi haare. Raamatus avanev võimu rabedus, „liberaalitsemise” ja jõhkruse põimumine, tervemõistlikkuse ja arutuse rosolje on kummastav. Kaasaegsetelegi oli see totruse ja omavoli kombinatsioon käsitamatu. Jõudu koguv „lahtisulatatud stalinism”, nii on tollast režiimi iseloomustatud. Hruštšovi nn sula vaid külmutas repressiivaparaadi ja nomenklatuuri piiritu omavoli. Julmurite masinavärgi võis iga hetk taas rahva peale lahti lasta.

Kuid õnneks jäid püüdlikud stalinistid juba vähemusse. Brežnevi aja murenevas võimumasinas jättis ametniku autonoomia veidi ruumi endale sinekuuri tekitanuile. Nende põhimure oli liigse „tüli” ja kära vältimine. See oli ka põhjus, miks Moskvalegi esitatud raporteis püüti „puudusi” kõigiti deideologiseerida. Väljavaate juures, et niigi vilets elustandard enam ei parane, sai mugavusest keskne väärtus. Mitte „humanism”, vaid süvenev minnalaskmine, käegalöömine, ametnikulaiskus jne säästis paljusid astla vastu üles löönuid.

Omavoli humanism

Umbes nii üldistas režiimi tuuma Moskva silm EKP juhtkonnas – šovinist Lebedev, kes iseloomustas partei omavoli inimeste saatuse määramisel „kõrgema astme humanismina”. Välja joonistub, kuidas Nõukogude võimuks maskeerunud režiimi tuumaks jäi aparaadidiktatuuri ametnikuomavoli. Igasuguse algatuse halvas peremehe ja paluja suhe. Määravaks said peremeeste tujupõhised, eelkõige võimu demonstreerivad otsused. Arvukalt on näiteid sellest, kuidas peremees võis igaühe lihtviisil läbi sõimata ja siis palvele oma armuliku „dobro” kirjutada. Kohalikest jääb seda tüüpi võimurina silma Rein Ristlaan. Karl Vaino isiksuse moondumise kõver on tüüpiline. Enne võimu juurde pääsemist tunti mõlemaid kohusetundlike ametnikena. Just omavoli tingimustes omas stalinistide isiklik vaenamine erilist kaalu. 40 kirja Nõukogude-vaenulikkuse maine kujundati paari eriti vinge stalinisti, nagu Naan ja Sõgel, pealekäimise toel. Kohati taastusid stalinistlikud vaenlasega võitlemise süvarefleksid, nagu osutab Hardi Tiiduse näide, ka mõnes muidu ladnas funktsionääris.

Kollaboratsioon ja vastupanu

20VeerupiltVahteri raamatu värvikad tegelased – kirjanikud, teadlased, koolijuhid, õpetajad jne – surutakse järjest halbu valikuid võimendavatesse raamidesse. Kuid kõrvaltvaataja pilgu all avanev võimusuhete muster on kõnekam, sest jätab „meid” ja „neid” vastandavad lahterdused avatuks. Tõepoolest, ühiskonnas, kuhu on juba kaks põlvkonda sündinud ja kus avalik võim lavastab heaoluühiskonda, jooksevad sellised mõisted nagu kollaboratsioon ja vastupanu nende klassikalisest sisust tühjaks. Täna juba väitekirjadessegi juurduvat uut „poliitilist teadlikkust” kinnitavat sõnavara raamatus ei kohta. Hinnanguid, kui neid on, vahendatakse kaasaegsete, olutundlike sõprade, kolleegide jne suu läbi.

Uurimus nagu kinnitaks Foucault’ arutlusi allumise ja vastupanu dialektikast. NLKP liikme korporatiivne alluvus võib transformeeruda aparaadivastaseks poliitiliseks kapitaliks. 40 kiri on vaid üks sedalaadi näide. Ristlaane inkrimineeritud pärispatt, et NLKP liikmed on liitunud parteitutega, oli partei ja rahva ühtsust deklareerivas riigis nagunii täisabsurd. Täpselt võtab KGB allajäämise põhjused kokku tollane ohvitser Poolus, kui annab selgituse, miks „ette ei kantud”: „Eks neil oli valida, kummas pundis nad rohkem olid. Olid selles 40 pundis rohkem.”

Rein Taagepera arutlustele (nagu nn 30 aasta plaan Eestile) võiks lisada, et noorte ja haritlaskonna protestilainet iseloomustas ta ka kui laulva revolutsiooni valestarti. Teiste sõnadega – 1980. aastal Eestis küpsenud protesti eduks polnud veel tingimusi. Külmutatud stalinism näitas oma jõudu. Inspireeriv võiks olla paralleel, mille kohaselt 1905. aasta revolutsioon oli 1917. aasta varisemiste peaproov. Tormitsevast 1980. aastast sai kaheldamatult vastupanu konsolideerumise oluline etapp. Loomeliitude pleenum, Rahvarinne, noortefoorum jne olid juba sündimas. Vastupanu vaim varjus ajutiselt taas kultuuriloomesse. Viivi Luige „Rängast rõõmust”, „Seitsmes rahukevad”, Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid”, Hando Runneli „Punaste õhtute purpur” jt kinnitavad, et loojate ja toimetajate, lavastajate, retsensentide jne režiimi põlgavas vastupanuvõrgustikus selginenud solidaarsus oli vaid tugevnenud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!