Laura Salu: „Vaheldusrikkus toob ellu värskust”

Kaks aastat tagasi ettevõtlusega alustanud Laura Salule meeldib kogeda ja katsetada erinevaid asju. Fotol on ta septembri alguses

Laura Salul, kes kaks aastat tagasi alustas ettevõtlusega ning lõi koos sõpradega firma Movemytalent, on töökogemusi mitmes vallas. Muu hulgas on ta töötanud õpetajana, käinud ümbermaailmareisil ning saanud tuntuks Moosi-Laura moosidega.

„Tänavu möödub mul gümnaasiumi lõpetamisest kümme aastat. Kui keegi oleks mulle öelnud, et sellesse aega nii palju mahub, poleks ma teda uskunud,” tunnistab Laura, kellele on lapsest peale meeldinud tegelda paljude asjadega.

Kas olid ettevõtlik ja aktiivne juba kooli ajal?

Olin. Tallinna inglise kolledžis õppides käisin kooli kõrvalt üksteist aastat iluuisutamistrennis, algklassides laulsin Ellerheinas ja hiljem ETV tütarlastekooris ning õppisin kümme aastat lastemuusikakoolis klaverit ja kitarri. Ma ei olnud küll üheski asjas perfektne, vaid tegin kõike rohkem enese rõõmuks. Samas on vanemad andnud mulle ning mu õele ja vennale võimaluse ise valida, julgustanud unistama ja igas asjas toetanud. Kodust sain kaasa suhtumise, et kui teed tööd ja näed vaeva, saad kõigega hakkama.

Kas ülikooli astudes oli erialavalik sinu jaoks lihtne või keeruline?

Mõtteid oli palju, lõpuks võtsin vastu otsuse astuda Tartu ülikooli stomatoloogia erialale. Aga viimasel hetkel hakkasin kahtlema, kas see on ikka see, mida eluaeg teha tahan, ja valisin hoopis geograafia. Selles oli suur osa mu geograafiaõpetajal Kersti Jankovitšil, kes suutis oma värvikate kirjeldustega isegi vihmametsad ja ookeani hoovused klassiruumi tuua. Just tema on innustanud mind ka reisima ja maailma avastama.

Erialavalikut pole ma kordagi kahetsenud, ülikooliaeg oli tore ja geograafiatudengite seltskond rõõmsameelne ja kokkuhoidev. Esimesel kursusel kohtusin ka oma elukaaslasega. Kui me kolmandal kursusel koos tulevikuplaane arutasime, selgus, et kumbki meist ei soovi minna traditsioonilist bakalaureus-magister- jne akadeemilist rada, tahtsime natuke seigelda ja maailma näha. Olen päris palju reisinud nii perega kui ka kooriga, 11. klassi järgsel suvel rändasime sõbrannaga, seljakotid seljas, mööda Euroopat. Otsustasimegi elukaaslasega pärast bakalaureuseõpingute lõppu ühe pikema reisi ette võtta.

Kui kaua te reisil olite ja kui kaugel käisite?

Kokku oli see meil umbes kaheaastane projekt. Alustuseks kolisime Suurbritanniasse ja töötasime seal seitse kuud ettekandjatena. Eestisse jäänud sõbrad küsisid muljeid Londoni pidude ja seltsielu kohta, meie aga tegime tööl võimalikult pikki vahetusi, et reisiraha koguda. Käisime üheteist kuuga läbi 20 riiki. Alustasime Ameerika põhjarannikult, sealt võtsime suuna Panamasse ning edasi läbi kaheksa Kesk-Ameerika riigi Mehhikosse. Seejärel tegime tiiru läänerannikul, järgmine reisisiht oli juba Uus-Meremaa, kus on imeilus loodus ja kus veetsime kaks ja pool kuud. Ostsime minibussi, tegime sellest endale elamise, pärast müüsime uuesti maha. Uus-Meremaalt lendasime Austraaliasse, käisime Indoneesias, Singapuris, Pekingis ja tulime Moskva kaudu tagasi Tallinna. Lennukiga lendasime ainult mõned pikemad otsad, kohapeal reisisime busside, laevade, rongidega.

Kuuldavasti kandideerisid reisil olles ka „Noored kooli” programmi?

See on tõsi. Olime parajasti Indo­neesias, kui „Noored kooli” tollane värbamisjuht Margus Ots minuga ühendust võttis ja küsis, kas tahaksin kandideerida. Käisin esimesel ülikoolisuvel Ameerika Ühendriikides raamatuid müümas, kus oli teisigi eestlasi, kellest mitu on liitunud „Noored kooli” programmiga. Ilmselt sai ta neilt minu kontaktid. Noorsootöö huvitab mind tõepoolest, ülikooli ajal töötasin isegi mõnda aega abipolitseinikuna. Ka õpetajaameti peale olin mõelnud. Kandideerimiseks ankeete täites tundsin, kuidas soov õpetajaks saada kasvas.

Kandideerijatel tuli ette valmistada näidistund – geograafiaõpetajad pidid tegema kaheksaminutilise tunni maavärinate ja vulkaanide teemal. Olime sel ajal Põhja-Tais, kus eelmisel õhtul oligi olnud maavärin. Läksin ja ostsin kauplusest ainsa saadaoleva maailmakaardi, sellel oli veel Nõukogude Liit peal. Riputasin kaardi üles, tähistasin aktiivsed vulkaanilised piirkonnad punaste ringikestega, panin videokaamera käima ja andsin Bangkoki ühe kooli klassiruumis tunni ära. Ka ülejäänud voorud läksid hästi ja mind võeti „Noored kooli” programmi vastu.

2011. aasta sügisel alustasidki tööd geograafiaõpetajana. Kas Loo keskkool oli su enda valik?

Teadsin kohe, et tahan minna õpetajaks mitte Tallinna, vaid mõnda väiksemasse kooli. Loo keskkool otsis just sel ajal geograafiaõpetajat, lisaks andsin alguses kuus tundi nädalas ka Kurtna koolis. Sõitsin kahe kooli vahet, reedeti-laupäeviti käisin ise „Noored kooli” koolitustel. Väsisin esimese veerandiga nii ära, et kohe, kui vaheaeg algas, jäin haigeks, mispeale otsustasin Kurtnas tundidest loobuda. Loo keskkoolis oli mul 19 tundi, alla täiskoormuse, aga tööd tegin 70 tundi või rohkemgi nädalas. Õpetasin 7.–11. klassini geograafiale lisaks majandust, ühele klassile andsin ka inglise keelt ja olin klassijuhataja, tugiõppetunnid peale selle. Väikses koolis eeldataksegi, et õpetaja annab mitut ainet. Aga kuna paralleelklasse ei ole ja iga tunni ettevalmistamine võtab aega, oli koormus esimesel aastal väga suur, teisel aastal läks veidi lihtsamaks. Tagantjärele mõeldes oli minu probleem see, et ma ei osanud piire tõmmata ega ennast säästa.

Kas sa seepärast ei jäänudki pärast programmi lõppu kooli edasi?

Mul oli kahju ära tulla, sest saime õpilastega hästi läbi ja nende tagasiside oli hea. Õnneks tuli minu asemele tore noor geograafiaõpetaja, kellele sain oma klassid üle anda. Peamine põhjus, miks ma õpetajana ei jätkanud, oli soov midagi uut proovida.

Seejärel lõidki oma moosifirma?

Jah, võtsin terve suve vabaks, olin maal ja korjasin marju, mis on üks mu lemmiktegevusi. Kuna olen aastaid sõpradele tähtpäevadeks omatehtud moose kinkinud, tuli mõte registreerida oma firma ja Moosi-Laura kaubamärk. Firmat luues eksisin küll paraku kõigi põhimõtete vastu, mida olin õpilastele majandustundides õpetanud – esimene neist on see, et kõigepealt tuleb uurida nõudlust ja siis tegutseda. Mina tegin moosid valmis ja alles siis hakkasin vaatama, mida nendega teha. Aga läks nii, et sattusin oma moosiletiga Uue-Maailma festivalile ja moosidel oli menu. Praeguseni on nõudlus suurem kui pakkumine. Eelmisel aastal tehtud tuhandest moosipurgist olid jõuludeks kõik otsas. NOP-i gurmeeturg ja Uue-Maailma festival on kaks põhilist kohta, kus ma käin. Lisaks korraldan kodus paar korda aastas moosihommiku, kutsun sõbrad külla, küpsetan pannkooke ning huvilised saavad moose maitsta ja osta. Mõned asutused on ka jõuludeks oma töötajatele moose kinkinud.

Millised on su enda lemmikmoosid?

Pigem ütleksin nii, et nende seas pole ühtki, mis minu lemmik ei oleks. Olen teinud moose kõigist metsa- ja aiamarjadest. Sorte on valikus üle 20, nende seas ka soolaseid, näiteks sibulamoos. Mulle meeldib huvitavaid maitseid katsetada – näiteks lisada maasikatele mandleid, ploomidele pähkleid, punastele sõstardele tšillit. Igal aastal proovin midagi uut. Minu jaoks on pool moositegemise võlust purkidele siltide joonistamine ning kaantele katete valmistamine ja lipsude sidumine. Kõik on algusest lõpuni käsitsi tehtud.

Kuidas sul tuli mõte luua firma Movemytalent? Millega see tegeleb?

Kuna moositegu on hooajaline ja pigem hobi kui töö, tundsin, et mul on jõudu ja energiat rohkemaks. Et mulle meeldib lisaks ka suhelda ja inimesi aidata, sündiski firma Movemytalent, mis aitab Eestisse tööle värvatud välismaalastel end siin sisse seada ja koduselt tunda. Õpin praegu Tartu ülikooli majandusteaduskonna avatud ülikoolis magistrantuuris ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimist, mis seostub mu tööga hästi. Rahvusvahelistes ettevõtetes on tavaks, et kui palgatakse tööjõudu välismaalt, pakutakse töötajatele sisseelamisel tuge. Olen ise võõrsil elanud ja tean, kui oluline see on. Paljudes riikides on selline tugiteenus juba kümme-viisteist aastat. Ka Eestis on tekkinud firmasid, eriti IT-sektoris, kus siinsest tööjõust ei piisa. Kirjutasin äriplaani valmis, tegin vajalikud ettevalmistused ja turu-uuringud, minuga liitusid Siim Sildmäe ja Kair Käsper ning 2014. aasta alguses alustasimegi tööd. Praeguseks on tekkinud väike meeskond töötajatest, kes tulevad projekti korras appi, kui vaja.

Kas sellise firma järele tuntakse vajadust, kes on teie kliendid?

Meie kliendid on välismaalasi värbavad Eesti ettevõtted, samuti rahvusvahelised korporatsioonid, mis laienevad riigist riiki. Võtame tööle tulijatega juba eelnevalt ühendust ja tutvustame neile Eestit, alates siinsest kliimast kuni selleni, kuidas siin asju aetakse. Kui inimesed saabuvad, oleme neil lennujaamas vastas, aitame leida korteri, vajadusel lapsele kooli- või lasteaiakoha, ajada korda vajalikud dokumendid ja korraldada igapäevatoiminguid, et nad saaksid kiiresti tööle pühenduda. Äärmiselt oluline on mõelda sellele, et teise riiki tulijatel tekiks siin oma suhtlusvõrgustik.

Pean meie firma tugevuseks avatust ja hoolivust. On suuri rahvusvahelisi kohanemisteenuseid pakkuvaid firmasid, mis on hästi ametlikud. Mina julgen öelda, et oleme saanud endale rohkem kui sada välismaalasest sõpra maailma igast nurgast. On vaid kaks mandrit, kust me pole kellegagi suhelnud, need on Austraalia ja Antarktika.

Kus ja kellena end tulevikus töötamas näed?

Ala, millega ma tegelen, on perspektiivikas. On täiesti võimalik, et Movemytalent kasvab tulevikus rahvusvaheliseks firmaks. Naudin praegu oma tööd väga. Samas ma ei välista, et kui kunagi on meeskond nii tugev, et saab ise hakkama, võtan vastu uue väljakutse – näiteks lähen tagasi kooli õpetajaks. Kindlasti on mul nüüd palju rohkem kogemusi, mida õpilastega jagada. Tahaksingi julgustada kõiki õpetajaid oma ellu rohkem vaheldusrikkust tooma ja tegema südamelähedasi asju, kui mitte töö kõrvalt, siis kas või kolme suvekuu ajal. Sellest võib välja kasvada väike ja tore hobiettevõtmine. Tean omast käest, et vaheldusrikkus toob ellu värskust.

Tiina Vapper