Märkajaks saad elukogemusega

„Kaasav haridus on ilus tee, aga ainult õpetaja entusiasmist jääb väheks,” ütleb Tartu Veeriku kooli eripedagoog ja klassiõpetaja Sirje Pormeister, kes pälvis auhinnagalal „Eestimaa õpib ja tänab” esmakordselt välja antud aasta suunaja tiitli.

Tugispetsialistid tõsteti rambivalgusse esimest korda. Mida see teile tähendab?

Ka tugispetsialistid on koolipere liikmed, teevad samasugust tööd. Me pole ametnikud ja ainult paberites tegutsejad. Oleme võrdsed õpetajatega, õpetame samuti, ainult teise suuna pealt. Vajadus tugispetsialistide järele on aina suurem. Meie kooli tuli sel õppeaastal kuus last Rootsist ja Soomest. Nende vanemad on eestlased, aga lapsed on käinud muukeelses koolis. Sulandame neid uude keskkonda. See polegi nii kerge, nende laste sõnavara ja keeleoskuse tase on hoopis teine kui ülejäänud klassil ja see mõjutab kõiki õppeaineid.

Tiitli üleandmisel tutvustati teid kui eripedagoogi, aga koolis teete lisaks klassiõpetajatööle ka logopeedi oma.

Minu diplomil on mõlemad erialad, võin töötada nii logopeedi kui ka eripedagoogina ning minu eriala on võrdsustatud klassiõpetaja omaga. Tööpõld on lai ning mitmekülgne: Veeriku koolis annan oma esimesele klassile matemaatikat, eesti keelt ja loodusõpetust. 12 tundi nädalas osutan logopeedilist õpiabi.

Minu ametinimetus koolis on eripedagoog, kuna koolides tehtav töö on ikka õpetajaks olemine. Tegeleme rohkem lugemis- ja kirjutamispuuetega, häälikuseadeks suurt aega ei jätku. Tartus on õnneks ka polikliinikus logopeedid, nii et saame õpilasi vajadusel individuaalseks häälikuseadeks sinna suunata.

Üha enam räägitakse eripedagoogide kaasamise vajadusest, kuna logopeedidest on nii suur puudus. Osa logopeede pole sellega päri.

Lasteaias on vaja eripedagoogi, aga kindlasti on vaja inimest, kes oskab häälikuseadet, sest see on kõne kujunemise aeg. Koolis piisab eripedagoogist. Tuleb vaadata, kuhu keda on vaja. Inimene võib ju ennast täiendada. Kui ta on lõpetanud ülikoolis eripedagoogika, saab ta selle tööga hakkama. See on teema ülikooli jaoks – ehk on võimalik anda eripedagoogidele lisaõpet, teha koolitusi teemal, mida ühes või teises kohas töötades täpselt vaja on.

Kui palju jõuab 1. klassi neid, kel jäänud lasteaias abi saamata?

Ei pruugi olla saamata, abi võib lihtsalt veel vaja minna ja pole andnud veel loodetud tulemust. Lasteaia logopeedid teevad väga head tööd. Minu klassis on üks poiss, kes kogeleb kergelt. Juba ületatud probleem ilmnes kooli alguses tõusnud pingega uuesti.

Millised on 1. klassi jütside põhimured?

Kooliaasta alguses hindame koheselt koolitulijate lugemisoskust. Selgitame välja, kelle õpitulemusi võiks edaspidi mõjutada puudulik lugemisoskus – need on lapsed, kes kooli tulles segistavad tähti või ei loe kahesilbilist sõna kokku. Teeme esimesel trimestril nendega individuaalselt tööd, et nad jõuaksid teistega samale tasemele, sest kümmekond õpilast loevad juba kooli tulles kirjatähti õpetajaga samas tempos ja teisel trimestril on aabitsas kirjatähtedes lugemispalad. Käärid lugemises on kooli alguses suured ja see teeb töö tunnis keeruliseks, tuleb õpetust diferentseerida.

Kirjutamispuudega lapsi jätkub ka 6. ja 7. klassi. Enamasti ületame puude 3.–4. klassi lõpuks, jäävad raskemad probleemid või lapsed, kes tulevad koolidest, kus pole logopeedilist õpiabi osutatud. Lugemise saavad lapsed kiirelt selgeks, edaspidi tegeleme teksti mõistmisega – pole ju kasu, kui loed küll, aga aru ei saa. Raskema lugemis-kirjutamispuudega lapsed suuname Hiie kooli. Tartus on selle võrra lihtsam, et meil on erikoolid.

Kas oleme kaasavale haridusele juba üle läinud?

Võime ikka veel rääkida üleminekust. Olen väga kaasava hariduse poolt, aga see ei tohi jääda toetuma ainult õpetaja entusiasmile.

Auhinnagalal andis Sirje Pormeistrile Joosepi kuju üle endine õpilane Indrek Pajur. Foto: Raivo Juurak

Näiteks ühel õpilasel oli aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Üritasin teda aidata, aga 2. klassi alguses pidin algatama tema suunamise Masingu kooli, sest ta ei suutnud enam 26 lapsega klassis õppida, ja keskkond ei soosinud enam ka teiste õppimist. Samas klassis oli täiskurt implantaadiga poiss, kes vajas õpetajalt samuti rohkelt tähelepanu.

Eripedagoogina oleksin osanud aktiivsus-tähelepanuhäirega last õpetada, aga ühes ruumis kõigi lastega seda iga päev teha ei olnud mõeldav. Poisi kaasamine tavakooli nõudnuks väikeklassi avamist. Meie koolis polnud selleks ruume ega raha. Masingu koolis olid tema õppimiseks parimad võimalused. Lapsevanem oli nõus, kuid sõpradest oli lapsel ikka raske lahkuda. Nägin tema ema sel sügisel ja ta imestas, kuidas me kaks aastat tema pojaga suures klassis toime tulime. Hea, kui lapsevanem mõistab, et õpetaja ei taha endale kergemat elu, vaid tegutseb laste huvides.

Ainult õpetaja entusiasmiga pole koolis kõik võimalik. Meil peaks olema võimalik suunata HEV lapsed kohe õppima teise ruumi teise õpetaja juurde, siis saaksid nad õppida ka tavakoolis.

Kaasav haridus on ilus tee, aga realiseerub siis, kui selleks on loodud võimalused. Isegi kui õpetajal on vajalikud oskused, pole tal füüsiliselt võimalik olla korraga mitmes rollis.

Olete ka hinnatud tudengite praktikajuhendaja.

Olen juhendanud üliõpilasi kogu oma töise elu. Kui alustasin tööd Tartu abikoolis, oli see TÜ eripedagoogika osakonna üliõpilaste baaskool.

Kui Veeriku kooli tulin, hakkasin juhendama TÜ eripedagoogika osakonna tudengite koolipraktikat tavakoolis. Juhendamine hoiab mind erialaselt vormis, sunnib käima koolitustel, et omandada uusi õpetamisvõtteid, mõtlen välja logopeedilisi mänge, et tunnid oleksid huvitavamad.

Olen viimasel kahel aastal olnud TÜ õpetajakoolituse alusmooduli „Õpetamine ja refleksioon” aines seminarijuhendaja teemal „Erivajadus tavakoolis”. Olen selle teemaga eluaeg tegelnud. Ülikool koolitab ka oma juhendajaid, see on vajalik enesetäiendus.

Tudengid on väga entusiastlikud, teavad, mida tahavad. Ja oskavad märgata. Kiidan neid ja samuti oma kooli kolleege – tööd teevad nad südamega ja paljuski isikliku elu ja aja arvelt.

Kas noortel õpetajatel on HEV laste alal parem ettevalmistus?

Tahan loota, et nad oskavad märgata. Kui märkad, siis tuleb esmalt jälgida. Ütlengi, et ärge tehke kiireid otsuseid. Ühe pildi taga võib olla mitu erivajadust ja põhjust. Tuleb last jälgida ja uurida, alles siis saab sekkuda.

Noored tahavad kiirelt maailma parandada ja õpetada ruttu kõik õpilased oma aines parimateks. Edasi tuleb liikuda tasapisi ja rõõmustada iga väikse edusammu üle. Märkajaks saad pikaaegse töö- ja elukogemusega. Meie võimuses pole panna vähese kõnesooviga last kohe esinema, jutustama. Ei tohi teda ära ehmatada, muidu võib tulemus olla vastupidine soovitule.

Milline on olnud teie praktikas raskeim juhtum?

Ühel tüdrukul puudus kõnesoov – ta rääkis vaid valitud inimestega. Kooli tulles osutus see probleemiks. Ta oli väga tark tüdruk, tegi kirjalikud tööd väga hästi, kuid suuliselt vastata ei tahtnud. Septembris leppisime kokku, et kui ta on nõus, siis noogutab, kui ei ole, raputab pead. Nii me alustasime. Edasi tulid „jah” ja „ei”, siis ühesõnalised vastused suletud küsimustele jne. Kui ta minu juurest teise kooliastmesse läks, oli ta valmis vaiksel häälel kõigiga suhtlema. See oli töövõit.

Väga raske on aidata tõrjutuid, aga aitama peab, sest nemad on võimalikud koolist väljalangejad. Ühes klassis oli tõrjutud tüdruk. Püüdsin teda klassiga liita, tuues esile tema tugevusi, kuid kuidagi ei õnnestunud. Kord tegid tüdrukud ettepaneku, et võiksid valida pinginaabriks poisi. Poisid olid ka nõus ning uue naabri loosimisega juhtus nii, et klassi kõige popim poiss sai tõrjutud tüdruku pinginaabriks. Poiss hakkas algul nutma. Rääkisin temaga pikalt ja viimaks oli ta nõus tüdrukuga istuma. Järgmisel klassiõhtul valis poiss tüdruku juba oma meeskonda. Kui klassi liider ta omaks võttis, võtsid ka teised. Rääkisin seda lugu psühholoogile, kes ütles, et see on ju vana tõde – tõrjutut saab klassiga liita liidri kaudu. Mina seda siis ei teadnud, nüüd räägin seda lugu tudengitele, et nemad oskaksid kohe tööle asudes õigesti toimida.

—

Arvamused

Angelika Vandler

TÜ eripedagoogika ja logopeedia magistritudeng:

Sirje Pormeister on väga motiveeriv ja särav inimene, kes ei jäta ilmselt mitte kedagi külmaks. Temast õhkub nooruslikkust, energiat ja soovi lastega tegelda. Näha on ka seda, et lapsed ise armastavad teda palavalt. Ta on autoriteet nii töökaaslaste kui ka õpilaste seas ning oma valdkonna vaieldamatu professionaal. Juhendajana on Sirje Pormeister väga konkreetne ja toetav. Ka minu jaoks Suunaja suure algustähega.

Indrek Pajur

Jaan Poska gümnaasiumi õpetaja

Õpingud ülikoolis ja tegelemine ajalooga on minus üha süvendanud veendumust, et inimestel on komme pidada meeles halba ja erandlikku, meeldiv ja hea seevastu võetakse justkui iseenesestmõistetavana teadmiseks. Võib-olla seetõttu polegi mul algklassiajast säilinud kuigi põhjalikke ja erilisi mälestusi, sest kõik paistis – ja tõenäoliselt oligi – ülimalt normaalne.

Mäletan õpetaja Pormeistrit vägagi asjatundliku inimesena, mistõttu olin arvamusel, et tõenäoliselt on ta seda ametit pidanud juba väga pikalt. Suur oli minu üllatus, kui aastaid hiljem teada sain, et meie 1995. aastal alustanud klass oli tema jaoks esimene. Tagantjärele mõeldes tuleb õpetajat tunnustada ka tema suure kannatlikkuse eest. Uudishimulikke küsimusi, millele ta pidevalt vastuseid leidma pidi, sadas talle kohati kaela tõesti justkui oavarrest.

Ühe järjekordse küsimuste-vastuste vooru ajal teatas õpetaja klassi ees, et minust saab tulevikus tõenäoliselt advokaat, sest olen selline tähenärija. Siinkohal pean vabandust paluma: praeguseks on minustki õpetaja saanud.

—

Sirje Pormeister

• Sündis 23. aprillil 1960 Sindi linnas õpetajate peres: isa eesti filoloog, ema ajalooõpetaja.

• Lõpetas 1978. a Pärnu Koidula gümnaasiumi matemaatika-füüsika eriklassi.

• Õppis 1978–1983 TÜ-s defektoloogia erialal.

• Lõpetamise järel töötas Tartu abikoolis, Tartu Annemõisa koolis integreeritud õpilaste klassis (koos olid tava- ja lihtsustatud õppekava lapsed).

• 1995. aastast Tartu Veeriku koolis klassiõpetaja-eripedagoog.

• Peres tütar ja kaks täiskasvanud poega ning neli lapselast. Abikaasa Heikki töötab teedeehituses.

Sirje Pärismaa

Õpetajate Leht