Mõistan, kui raske on võõras keeles õppida

„Kuna eestikeelsed õpikud on vene lastele liiga keerulises keeles, teen neile kõik õppematerjalid ise,” ütleb Kaire Roosimäe, kes õpetab teist aastat loodusaineid Kohtla-Järve Ahtme gümnaasiumi keelekümblusklassidele.

Kui Kaire Roosimäe kolme aasta eest Tartu ülikooli loodusteaduslike ainete bakalaureuseõppe järel magistrantuuri astus, soovis ta kohe väga klassi ees jõudu proovida. Hakkas saatma CV-sid, vaatamata, kus kool asub. Algul ei võtnud keegi ühendust.

Ühel päeval helistas Ahtme gümnaasiumi direktor ja kutsus tööle. Kui senise elu Tartus veetnud neiu kuulis, et pakutav töökoht asub kaugel Ida-Virumaal Jõhvi lähedal, ehmatas ta ära ja keeldus. Kuid direktor ei jätnud jonni ja kutsus neiu kohale.

„Tulin, ja siinne keskkond, kool ning inimesed hakkasid kohe väga meeldima,” meenutab Roosimäe. „Eelmise aasta septembrist olengi klassi ees.” Vanemad suhtusid tütre iseseisva elu algusse hästi. Sõbrad olid šokis, nende jaoks oli müstika, et noor õpetaja, kel töötee algus tavaliselt niigi raske, riskib vene laste ette minna.

Roosimäe õpetab keelekümblusklassidele (5.–8. kl) loodusaineid ja annab gümnaasiumile valikkursuseid. Esimesel aastal tuli nädalas anda 28 tundi.

Suurimaks raskuseks eelmisel õppeaastal peab ta tundide ettevalmistamist. „Nagu vaba hetk oli, valmistasin tunde ette. See kurnas, võttis meeletu aja, õhtul läks ikka kümneni välja,” meenutab Roosimäe. „Kuna lapsed on venekeelsed, pidin tegema kõik materjalid ise. Püüan anda infot edasi lihtsamalt kui eestikeelseis õpikuis, kus iga teine sõna on neile arusaamatu. Õpikud on samad mis eesti koolides. Teen senini kõik materjalid ise.”

Roosimäe ei tee „haltuurat” ega kasuta sõna-sõnalt eelmise aasta materjale, vaid täiendab slaidiesitlusi pidevalt ja koostab igal aastal uued töölehed.

„Ma lausa naudin töölehtede koostamist,” muheleb ta. Vene koolide õpikud võiksid olla senisest lihtsamas eesti keeles. Õpetajad peavad tegema ikka väga palju lisatööd, et oma eesmärk saavutada, arvab noor õpetaja.

Hirmul olid suured silmad

Kuuldes, et uus õpetaja räägib tunnis vaid eesti keeles, vaatasid lapsed talle algul suurte hirmunud silmadega otsa. Hirmunud olid ka vanemad. „Kui esimene veerand läbi sai, olid lapsed aga juba nii harjunud, et ei pannud enam tähelegi, et tund on eesti keeles,” ütleb Roosimäe.

Mõistagi ei ole eestikeelne õpe lust ja lillepidu. Kui ikka väga vaja, ütleb õpetaja ka venekeelse termini arusaamatuks jäänud mõistele. Aga enne püütakse asjast aru saada koostööd tehes. Õpilased aitavad teineteist meelsasti ja tõlgivad kaaslastele.

Arendavalt mõjub ka eestikeelsete stendimaterjalide valmistamine. Teema kokkuvõtteks lapsed kirjutavad-joonistavad, nende loodu riputatakse koridori seintele kõigile tutvumiseks.

„Sellised „rääkivad seinad” on õpilaste seas väga populaarsed,” nendib Roosimäe.

Keelekümblus algab koolis 6. klassist. Kümblusega alustajad oskavad eesti keelt üldiselt kehvasti, venekeelses ümbruses on raske leida võimalust eesti keeles suhelda.

„Eesti keeles õppimist ei ole veel keegi halvustanud, ainult paar õpilast ei olnud algul sellest huvitatud, aga kui seletasin, miks on vaja eesti keelt osata, muutusid nad mõistlikumaks,” kiidab Roosimäe.

Aastaga on ka õpetaja enda vene keele oskus kõvasti paranenud ja sõnavara laienenud. Roosimäe ema on küll venelane, aga kodus räägitakse vaid eesti keelt.

„On vaja aru saada, kui raske on lastel teises keeles õppida. Ma ei osanud siia tulles ju vene keelt. Keelt oskamata on raske suhelda. Leppisin õpilastega kokku, et mina õpetan neid eesti keeles, nemad õpetavad mulle vene keelt. Nad suhtusid ülesandesse õpetajat aidata väga tõsiselt. Reeglid olid paigas: kellegi üle ei naerda ja kedagi ei mõnitata, kui midagi valesti läheb. Nad võtsid need kiiresti omaks,” räägib Roosimäe.

Küsimusi vastustest rohkem

Nagu noorte õpetajatega ikka, panid ka Ahtme gümnaasiumi õpilased oma uue õpetaja proovile. Siiski mitte distsipliini rikkudes, vaid esitades keerulisi küsimusi, et näha, kuidas õpetaja olukorrast välja tuleb.

„Kui ma ei osanud vastata, ütlesin, et ma pole internet või atlas, olen kõigest inimene ega tea kõike. Nad said sellest aru. Kuid mulle meeldib, kui õpilased küsivad. See näitab, et nad kuulavad sind ja tunnevad huvi,” tõdeb Roosimäe.

Eesti ja vene kooli võrdluseks ütleb Roosimäe, et vene lapsed on hästi ausad ja otsekohesed. Kui neile midagi ei meeldi, ütlevad nad selle kohe välja, üldse avaldavad igas asjas kiiresti arvamust. Eesti lapsed hoiavad oma arvamuse pigem enda teada.

Puberteediealistega on vaja end kehtestada, aga ülemäära suurt probleemi polnud. Nõrgemate õpilaste puhul küsis Roosimäe klassijuhatajailt nõu, saamaks teada, kas neil on ka teistes ainetes raskusi.

Ahtme gümnaasium osaleb üle-eestilises Digipöörde projektis. Kooli projektimeeskonda kuulub ka Kaire Roosimäe. Digipööre on tundidesse toonud IT-vahendeid: tahvelarvuteid, telefone, ja õpetajaile koolitusi.

Ahtme gümnaasiumis tehakse palju lahtisi tunde. Ühe nädala jooksul on avatud nelja-viie õpetaja klassiuksed.

„Eelmine kord istus mul klassis kaheksa õpetajat. Arutame pärast tundi alati, mis kellelegi meeldis, mida võiks teisiti teha, ja õppealajuhataja annab tagasisidet,” kirjeldab Roosimäe.

Tema tundidest on kolleegidele meeldinud, et õpilased saavad kõigest aru ja vastavad eesti keeles. Kiidetakse ka vaba ja loovat keskkonda tunnis – õpilased ei karda eksida.

Klassijuhataja­ko­hus­tusi Roosimäel pole. Lapsevanematega suhtleb ta koosolekutel nii vene kui ka eesti keeles. On perekondi, kus vanemad ei oska üldse eesti keelt, kuid lastele on valitud keelekümblusklass.

Kõik on võimalik

Ahtme gümnaasiumis on sellest õppeaastast tunnid 75 minutit pikad. Et lapsed suudaksid jälgida, on vaja tund üles ehitada nii, et pingeline töö vahelduks harjutuste-mängudega. Või siis tehakse viis minutit paus. Puhatakse ja minnakse töiselt edasi.

„Gümnaasiumiosa on hästi tugev, õpilased on motiveeritud,” kiidab Roosimäe. „Kui oled klassi ees, imevad nad sinust kogu energia välja. Küsivad, uurivad. Muretsevad oma hinnete pärast. On lõpetanuid, kes on läinud Moskva ülikooli. Tartu ülikooli arstiteaduskonda minnakse. Paljud võtavad osa ülikooli teaduskooli kursustest. Mulle meeldib, et meie kool toetab neid, kes soovivad midagi lisaks õppida. Meil on loosung: kõik on võimalik!”

Kui esimene tööaasta läbi sai, küsis direktor: kas kõik on hästi, sa ei kurda kunagi? Aga suuri probleeme ei olnudki, kõik on läinud hästi. Roosimäele meeldib see, mida teeb.

Tartu ülikooli magistriõppes on tal jäänud teha veel lõputöö. Et ühendada meeldiv kasulikuga, valis ta teemaks õppematerjalide koostamise keelekümblusklassidele.

„Olen oma eluga väga rahul,” sõnab Roosimäe. „Mulle meeldivad meie õpilased. Nad tulevad ka oma muredega õpetaja juurde. Näen tunnis, kui kellelgi on midagi juhtunud. Vahel ütleb mõni laps, et tuju on halb, ja palub luba istuda viimases pingis. Olen lubanud. Õpetajate päeval tõid lapsed lilli ja kallistasid. Nad näitavad välja nii hea- kui ka pahameelt.”

—

Kommentaar

Larissa Sulina

õppealajuhataja

Kaire on tore ja tubli. Väga püüdlik ja algatusvõimeline. Esimesel aastal käis küsimas nõu meie kooli perioodõppe ja arvestuste kohta, tahtis teada, kuidas e-kooli täita. Ta võtab kõike vastu, osaleb koolitustel ja oli kohe valmis lahtisi tunde andma. Tegi lõimitud õpet koos eesti keele õpetajaga.

Me väga tahame, et Ahtmesse tuleks veel noori tööle. Kaire suur teene on, et sellest sügisest tuli meie kooli tööle ka tema elukaaslane: annab kehalise kasvatuse tunde ja on projektijuht.

—

Soovitused noorele õpetajale

Ole julge. Kui sul on mure, ära jää üksi, mine küsi abi.

Ära karda eksida. Alati saab asja parandada.

Ole uuenduslik ja avatud. Paku endast (!!) ka teistele õpetajatele.

—

Kaire Roosimäe CV

Sündinud 28. veebruaril 1990.

1997‒2006 Sillaotsa põhikool.

2006‒2009 Ülenurme gümnaasium

2009‒2012 Tartu ülikool. Loodusteaduslikud ained.

2012 ‒ Tartu ülikooli magistrantuur. Põhikooli mitme aine õpetaja.

1. september 2014 ‒ Kohtla-Järve Ahtme gümnaasiumi õpetaja.

Sirje Pärismaa

Õpetajate Leht