Tallinna inglise kolledž 75: Õpilane tahab ise otsustada

Tallinna inglise kolledži vestlusringis arutatakse, mis on läinud koolil pedagoogilises plaanis hästi ja mida tuleks teha edaspidi paremini.

Vestlusringis osalesid neljanda klassi õpetaja Maris Oosalu, Briti kirjanduse ja inglise keele õpetaja Bibi Raid, inglise keele õpetaja Kaia Norberg, teadmiste teooria ja inglise keele õpetaja Katrin Rahi ning direktor Toomas Kruusimägi.

Leiti, et positiivse poole peale jääb kooli uue õppekava arendus pärast rahvusvahelise IB-õppe programmi rakendamist 2009. aastal. See oli koolile suur pedagoogiline pööre, millega gümnaasiumiosa murdis välja Eesti 14 õppeainega kinni kiilutud õppekavast ja rakendas kuue õppeainega süsteemi, kus gümnasistidel on mitu korda rohkem valikuvõimalusi ja seetõttu ka palju rohkem õppimisrõõmu.

Teiseks pandi plusspoolele 2011. aastal alustatud algklasside üleviimine IB PYP (Primary Years Programme) õppele, milles paralleelklassides on küll sarnane õppekava, kuid erineb õppe keel: ühel klassil eesti, teisel inglise. Keele õpetamiseks kasutatakse keelekümblust. Praeguseks on tollased esimese klassi lapsed viiendas, räägivad kõik inglise keelt vabalt ning õpivad juba teist võõrkeelt. Nende välismaa taustaga klassikaaslased suhtlevad aga ka eesti keeles.

„Keelekümblust on peetud seni n-ö vene kooli ainuomandiks, kuid meie kooli kogemus tõestab, et see meetod sobib suurepäraselt ka eesti kooli,” sõnab kolledži direktor Toomas Kruusimägi. Ta leiab, et võõrkeelt peaks õpetama juba kõigis Eesti koolides keelekümbluse põhimõttel. Esiteks hoiab kümblus väga palju laste aega kokku ja neil on ka palju mõnusam õppida. Teiseks sobib keelekümblus väga hästi välismaalaste lastele, sest selle meetodi puhul pole vahet, kas õpilase kodune keel on korea, ukraina, türgi või araabia keel – kümmeldes õpetatakse kõiki eri emakeelega lapsi ühes rühmas ja ühtmoodi. Pole vaja leida iga välismaalase lapsele tema rahvuskeelt oskavat õpetajat ega rajada nendele eraldi klasse ja koole, mis tekitaks probleeme ainult juurde, põhjendab Toomas Kruusimägi.

Õpilased õpivad üksteiselt

Neljanda klassi õpetaja Maris Oosalu lisab, et teda rõõmustab uut moodi õppimise juures see, et õpilased kuulavad üksteist väga tähelepanelikult. Kui traditsioonilises tunnis on õpetaja see, kes teab ja keda tasub kuulata, siis nüüd teab igaüks midagi ja kuulatakse ka kaasõpilasi. Kuidas selleni on jõutud?

Enamik õpilaste esitatud küsimusi arutatakse kogu klassiga läbi. Kui õpilane midagi teada tahab, ei ütle õpetaja talle: „Tubli, et huvi tunned, aga läheme nüüd tunniga edasi”, vaid küsimus arutatakse klassis läbi. Lapsed näevad, et nende arvamus loeb, ja nii toovad nad omal algatusel kooli kaasa teemaga haakuvaid videoklippe, internetilinke, raamatuid jm. Kõik see vaadatakse üheskoos läbi. Kui kogu klass arutab küsimusi üheskoos, saadakse teada, mida keegi arvab ning kas klassil kujuneb välja ühine seisukoht.

Aeg-ajalt kutsub õpetaja õpilaste küsimusi ka ise esile. Näiteks on õpetaja Maris Oosalu neljanda klassi õpilased kirjutanud muu tegevuse kõrvalt ideede seinale oma küsimusi ja igal nädalal on kõik need üheskoos läbi arutatud.

Tihti seab õpetaja Oosalu oma õpilased õpetaja rolli. Näiteks inimese organismi teema puhul jagab ta klassi rühmadeks ja laseb igal rühmal mõne teema selgeks õppida. Üks rühm süveneb luustikku, teine vereringesse jne. Seejärel õpetab iga rühm kümne minuti jooksul oma teemat kogu klassile. Klass kuulab kaasõpilasi ja teeb märkmeid.

Inglise keele õpetaja Kaia Norberg täpsustab, et õpilased õpetavad oma klassikaaslasi ka gümnaasiumiosas. Neil jagati Briti ajalugu teemadeks ja iga õpilane õppis ühe teema selgeks, et seda klassile õpetada. Klassikaaslasi õpetades korraldatakse diskussioone, viiakse läbi rühmatöid, lahendatakse temaatilisi ristsõnu ja kasutatakse muid pedagoogilisi nippe, et kõik 45 minuti vältel huviga kaasa töötaks.

Ka gümnaasiumiosas võetakse õpilaste tõstatatud teemasid tõsiselt. Näiteks ühes teadmiste teooria tunnis huvitas õpilasi inimese nime mõju tema elukäigule ja nii tehti sel teemal lisatund, kus toimusid väga harivad arutelud. Õpilased said teada, et Egiptuse ühiskonnas ei tohi mitte kunagi oma ema nime öelda. Nad uurisid ka selle põhjusi.

„Õpilane tahab õppida seda, mis teda huvitab,” kommenteerib Toomas Kruusimägi, „ja seda võimaldab IB-õpe võrreldes riiklikku õppekava järgiva gümnaasiumiga oluliselt rohkem. Täiendavaid valikuvõimalusi annab õpilastele ka keelekümblus.”

Milleks meile ainehinded?

Kolledžis usutakse, et algklassiõpilased on hakanud suurema huviga õppima ka sellepärast, et kuni neljanda klassi lõpuni ei panda neile numbrilisi ainehindeid. Esiteks sellepärast, et algklassides õppeaineid enam polegi, on kuus suuremat teemat aastas. Teiseks pole peamine mitte hinne, vaid teadmised, oskused ja õpihuvi.

Direktor Kruusimägi selgitab, et hinnete puudumine muudab õpilased julgemaks. Nad ei karda enam eksida ja selle eest halba hinnet saada, nad uurivad ja katsetavad varasemast palju rohkem. Ka õpetaja ise julgeb rohkem katsetada, näiteks õpetamise eri viise proovida, sest ekslikult valitud töövõttele ei järgne otsekohe õpilaste halvad hinded ja lapsevanemate paanika. Õpetaja saab nüüd rahulikult valida uue meetodi, mis töötab. Praeguseks on algklassid juba neli aastat ilma hinneteta õppinud ja tasemetööd näitavad, et mingit tagasiminekut pole, küll aga on õpihuvi tohutult kasvanud.

Õpetaja Maris Oosalu selgitab, et ainehinnete puudumine ei tähenda arvepidamise puudumist. Ta jälgib kõigi õpilaste õppimist, ettevõtlikkust, kaasatöötamist, käitumist ja muud olulist. Tal on nii arvutis kui ka paberil oma õpilaste edenemise kohta kõik täpselt kirjas. Lapsevanemad saavad igal nädalal e-päeviku kaudu oma laste kohta tagasisidet. Õpetaja Oosalu on üks neid uue põlvkonna õpetajaid, kes ei teagi, kuidas numbritega hinnatakse. Tema õpetajakarjäär kolledžis algas ilma hinneteta.

Kust tuleb empaatia?

Inglise keele õpetaja Bibi Raid näeb suurt muutust ka selles, et kolledžis on nüüd nii välisõpilasi kui ka välisõpetajaid. See on tema hinnangul avardanud kõigi silmaringi ning tõstnud moraali. Näiteks õppis kolledžis vahetusõpilasena väga sümpaatne korea noormees, kes oli sügavalt usklik. Kui varem armastasid õpilased usu teemal teravmeelset nalja heita, siis korea õpilase liitumine klassiga pani nad rääkima usust taktitundelisemalt. Oma usklikku klassikaaslast mõista püüdes avardasid nad oma maailmapilti. Vietnamist tulnud vahetusõpilaselt saadi teada, et seal maal peetakse loomulikuks, et õpilane saab kepiga vastu sõrmi, kui tema käekiri ei ole ilus. Kõiki üllatas, kui tütarlaps arvas, et ta annaks ka oma lapsele vastu sõrmi, kui muu ei aita. Siit saadi jälle üks üheskoos arutamise teema.

Kõik algas IB-õppest

Kolledži põhiastmes hakkas traditsioonilist õpetamist täie jõuga õõnestama ikkagi IB-õpe gümnaasiumis, ütleb teadmiste teooria ja inglise keele õpetaja Katrin Rahi. IB-õpetajad said põhjaliku rahvusvahelise koolituse, mis muutis nende mõtteviisi ja õpetamise metoodikaid ja need kandusid gümnaasiumist üle põhikooli. Lisaks on IB-s õpetavatele õpetajatele väga palju toetavat kirjandust, kust leiab vastuse mis tahes küsimusele.

Direktor Kruusimägi arvab, et Eesti aineliidud ja ainekavade koostajad peaksid kokku tulema ja tõsiselt läbi arutama, kuidas oma õppeaine õpilastele huvitavaks ja tähenduslikuks muuta ning pakkuda õpilastele rohkem valikuvõimalusi. Tema hinnangul on sellega kiire, sest näiteks IB-õppekava puhul vaieldi see küsimus selgeks juba 1968. aastal.

Toomas Kruusimägi leiab, et kõige rohkem pidurdavadki muutunud õpikäsitusele üleminekut riiklikud ainekavad ja tunnijaotusplaan, seda eriti põhikooli kolmandas astmes, kus pole sisuliselt ühtegi valikaine võimalust. Murdeealise õpilase jaoks on koolis kõik sunduslik. Ka gümnaasiumis peab õpilane õppima kohustuslikus korras 14 õppeainet ja temalgi on valikuvõimalusi minimaalselt, ehkki õpilane tahab ise otsustada. Samal ajal valib näiteks IB-õppekava õpilane kuus ainet (igast ainevaldkonnast ühe) ja sellele lisaks peab iga õpilane tegelema loomingu, spordi, heategevuse ning uurimistööga. Nii arendataksegi välja pädevused, mida taotleb ka meie riikliku õppekava üldosa.

—

Eesti vanim inglise keele süvaõppega kool

• 1940. aasta septembris asutatud Tallinna inglise kolledž, tollane Tallinna 7. keskkool, asus tegutsema majas, kus Eesti Vabariigi ajal oli töötanud Tallinna prantsuse lütseum (Hariduse 3).

• 1960. aastal muudeti kool inglise keele süvaõppe kooliks.

• 1996. aastal kolis kool uude majja Estonia pst 10 (endine kommertsgümnaasium).

• 2009. aastal omistati kolledžile esimese munitsipaalkoolina Eestis IB World Schooli staatus, mis andis õiguse viia gümnaasiumiastmes õppetööd läbi rahvusvahelise IBO diplomi õppekava (IB DP) järgi.

• 2011. aastal rakendati kolledži rahvusvahelistes klassides alates esimesest klassist IB PYP (Primary Years Programme) õppekava.

• Alates 2015. aastast oleme IB MYP kandidaatkool ja juba on 5. klassis rakendatud uus õppekava, sh MYP.

• 2015. aastal valmis kooli 75. aastapäevaks mahukas kooli ajalugu käsitlev raamat, millesse on koondatud kooli tuntud vilistlaste, nagu Hillar Palamets, Marju Lauristin, Jüri Allik, Doris Kareva, Ahto Lobjakas, Kadri Kõusaar, Martin Saar jpt meenutused Tallinna 7. keskkoolist ja Tallinna inglise kolledžist läbi seitsme ja poole kümnendi.

• 2015. aasta oktoobris peeti kooli aastapäeva puhul inglise kolledžis ettevõtlikkus- ja inspiratsioonikonverentsi „TIK Inspire”, kus said sõna tuntud vilistlased, nagu välisminister Marina Kaljurand, Euroopa Komisjoni mobiilsuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor Henrik Hololei, europarlamendi liige Kaja Kallas, rahvusvahelise haardega pesudisainer Kriss Soonik-Käärmann, Eesti ühe suurima pruulikoja asutaja Enn Parel, kütuseärimees Heiti Hääl jt.

Raivo Juurak

Õpetajate Leht