Õpilase kummardus õpetajale
Lõikuskuu lõpul sai 80-aastaseks haridusfilosoof ja ühiskonnategelane Ülo Vooglaid. Väga suuri pidustusi sel puhul ei peetud, aga ühelt poolt suuresti tänu Raplamaa rahvale ja teisalt oma õpetajat austavale õpilasele sai riiul ühe väärt raamatu võrra pikemaks küll.
Nimelt kogus Vooglaiu õpilane Ivar Tröner kokku auväärse professori mõtisklused, mis sobivad lugemiseks kõigile – et igaüks leiab sellest teosest mõne killukese, mis just teda kõnetab või tema mõttetiibadele tuule alla puhub, võib peaaegu et garanteerida.
Tröner, kes on ühtaegu hämmeldunud, et tema vaimuisa loomest pole seni ilmunud ühtki raamatut, ja uhke säärase pretsedendi üle, et Eestis ka ilma ühegi raamatuta professor olla võib, kirjutab raamatu eessõnas otse, et tegu ei ole akadeemilise teosega, vaid pigem juubilari mõttekildude kogumikuga, mis püüab näidata Vooglaidu ühiskondliku mõtlejana.
„Ta on justkui vana rabi, kes loeb meile toorat kaduvas, asises maailmas, milles tõelised väärtused on juba kõhklema löönud,” iseloomustab Tröner juubilari, kelle kirjutistes on õpilase sõnul aimatav südamevalu ühiskonna ja inimese pärast, kes oskab näha elu mitmepalgelist poeesiat ja valitseb eesti keele sõnalist rikkust. Ta lisab: „Ülo õpetajatöö lisas tema õpilastele suuremad valikud, mille vahel otsustada. Vaimne valikuvabadus on ainus tõeline vabadus, eriti siinses kaduvas maailmas.”
Oma formaadi ja kujundusega igati soliidselt mõjuv mõtiskluste kogumik on jagatud temaatiliselt 16 ossa. Nende seas on näiteks peatükid „Haridus”, „Kool”, „Väärtused”, „Laps”, aga ka „Uurimistöö”, „Õppimine” ja „Ühiskond”, nii et juttu on nii õppimisest kui ka õpetamisest, nii õpilastest kui ka õpetajatest. Enamasti on peatükkide avanguks, mis viivad Vooglaiu filosoofia juurde, suurte klassikute mõttekillud, aga vahel ka tema enda omad.
Olgu näiteks toodud mõned neist:
„Haritus ja arukus ei saa teineteist asendada, pigem on need teineteiseta mõttetud” (lk 122).
„Haridus on delikaatne teema. Enamik inimesi tahaks olla haritud, aga vähestel on nii palju tahtejõudu, et suudavad kõiki raskusi trotsides loobuda sadadest ahvatlustest ja õppida, uurida, avastada, mõtestada ning seostada seda kõike ühtses süsteemis oma eesmärgi nimel” (lk 145).
„Tähtis on teada, et kõik lapsed on andekad! Küsimus on ainult selles, millises valdkonnas keegi andekas on. Üks on matemaatikas, teine muusikas, kolmas käelises tegevuses … Kõik andekad on võrdselt ülisuure väärtusega” (lk 189).
Pieteeditundeliselt raamatu lõpu poole – küllap selleks, et põhirõhk oleks mõttehiiu mõttekäikude tutvustamisel, mitte tema isikul – on ära toodud ka portreteeritava isikuandmed ja valik fotoarhiivist.
„Ülo on see, kes õpetas mulle mõtlemise julgust,” ütles Tröner raamatu esitlusel Rapla vallavalitsuses. Sääraseid õpetajaid ja õpilasi vajab küllap rohkem iga kool ja maa, riik ja rahvas.
Mari Klein