Õpipoisiõppest kutsekoolis
Kõige paremini sobib õpipoisiõpe juba tööl käivatele noortele ja täiskasvanutele.
Laias laastus tähendab õpipoisiõpe praktiliste oskuste täiendamist töökohas ja teoreetiliste teadmiste omandamist kutsekoolis. Tavapäraselt kulub töökohas praktiseerimisele 2/3 ja kooliõppele 1/3 koolitusajast. Eesti ettevõtete (ka koolide) võimalused ja vajadused on erinevad ja kõigile ei pruugi see õppevorm sobida. Kui Lääne-Euroopas on töökohapõhise õppevormiga hõivatud juba 85% kutseõppuritest, siis Eestis vaid 2% ehk mullu oli meil õpipoisse veidi üle 600. Kas sellist õpet on üldse vaja või pole mõtet vägisi kivist vett välja pigistada?
Õpipoisid Räpina moodi
Novembri alguses sooritavad esimese kutseeksami Räpina aianduskooli haljasalade hooldaja eriala lõpetajad, kes alustasid õpipoisiõppega aprillis. Nende kursusejuhataja Katrin Kivistiku sõnul jõudis lõpueksamini seitse õppurit, nad on vanuses 30–40 aastat ning suhtunud oma ülesannetesse väga motiveeritult.
„Õppevormiks on kontakttunnid koolis ja iseseisev töö firmas. Õpipoiss on võetud tööle haljastusfirmasse ning tööandja, kool ning tema on sõlminud lepingu. Muidu on õppetöö sisu analoogne päevaõppekavaga, ainult õpipoistel on teooriaosa lihtsustatud ja põhirõhk kulub tööpraktikale oskusliku juhendaja käe all.”
Kooli praktikakorraldaja Kadi Koosapoeg, kes tööandjatega läbirääkimisi pidas ja õpperühma kokku pani, nendib, et kokkuleppele jõuti vaevaliselt. Tööandjad polnud õpipoisiõppest kuulnudki ja seetõttu tuli teha palju selgitustööd. „Kõige hõlpsamalt saavutati kokkulepe Võru linna haljastusosakonnaga, kust saadeti kaks töölist õpipoisiõppesse kvalifikatsiooni tõstma. Kaks õpipoissi leidsime Tartust ja Tartu maakonnast ning ühe Põlvast. Isegi Tallinnast suutsime kaks inimest välja rääkida. Algul olid õpipoisid nädala koolis ja seejärel kulus kogu suvi töökohajärgsele õppele, sest suvi on haljastustöölistele kõige kiirem tööaeg. Sügisel tuli taas ka teooria õppeplaani. Tagantjärele on rahul nii kool, ettevõtted kui ka õpipoisid. Üks neist loodab kutsetunnistuse kätte saamisel isegi ametikõrgendusele.”
Aianduskooli maastikuehituse juhtõpetaja Priit Karjane kinnitab, et iga uus asi tuleb lahti seletada, leida praktikajuhendajad ning õpetada nad välja. „Kumu meie võimalustest on nüüd levinud kogu Lõuna-Eestis ja õpipoisi uue projektiga, mis praegu on ettevalmistusfaasis, kavatseme avada õpperühma ka aianduse valdkonnas. Aiandid on juba huvi tundnud.”
Vivat Viru Keemia Grupp!
Viru Keemia Grupile on õpipoisiõpe sobinud väga hästi, ütleb Ida-Viru kutsehariduskeskuse direktor Hannes Mets. „Kuna paar aastat tagasi tekkis Viru Keemia Grupil tungiv vajadus keemiaprotsesside operaatorite järele ja meil oli vastav kaheaastane õppekava keskhariduse baasil olemas, siis lõime käed ja kirjutasime alla kolmepoolsele lepingule.” Keskuse õppeosakonna juhataja Eve Kottise sõnul komplekteeris õpperühmad tööandja. „Konkurss oli suur ja iga õppuriga sõlmiti töövõtuleping. Sellega olid nad ettevõtte töölised ja pidid pidevalt ka koolis käima. Koolis puudumine oleks loetud tööluusiks. Esimeses õpipoiste rühmas oli 25 inimest. Alguses olid nad neli kuud järjest koolis, et erialast aimu saada, ülejäänud aja käisid ettevõttes praktikal ja päris kursuse lõpus valmistasid paar-kolm nädalat jälle koolis kutseeksamiks. Talvel lõpetab kolmas õpperühm. Plaanis oli avada neljaski õpipoiste rühm, kuid naftahindade languse ja majandussurutise tõttu sellest loobuti. Olukorra stabiliseerumisel lubati koostööd jätkata,” selgitab Kottise.
Õpipoisiõpe aitab taset tõsta
Tallinna tööstushariduskeskuse direktor Paul Alekand märgib, et tema koolis on 136 riigieelarvelisel kohal õppivat töökohapõhise õppevormi noort ehk õpipoissi, kes läbivad neljanda või viienda taseme õppekava. „Kui noormehel on baaseriala seotud autoerialaga, võib ta näiteks lisaks automaalri oskustele õppida õpipoisina juurde auto parandamist ja muud vajalikku ehk omandada juba järgmise ehk meistritaseme. Siis on ta juba natuke nagu ülemus, aga vajadusel võib ka ise töö ära teha. Neil on kraad kõrgem kvalifikatsioon kui oskustööline ja neid võib õpipoiste juhendajatenagi kasutada. Samalaadne õppekava on robotehniku ja automaatika erialal, kus õpitakse õpipoistena juurde robottööpinkide programmeerimist.
Põhiline on ikkagi koostöö tööandjaga. Kui kujuneb tellimus ja on olemas ettevõte, kes tahab oma töötajate taset töökohapõhises õppes tõsta, ning vajalikult kvalifitseeritud juhendajad, siis hakkame sellega tegelema ja esitame taotluse riigitellimuseks HTM-ile.”
Paul Alekand tõdeb, et Eesti töökohapõhise õppe ehk õpipoisiõppe peamine takistus on väikefirmad, kus ei leita rahapuuduse tõttu võimalust oma töötajate kvalifikatsiooni tõsta ehk neid koolitusele saata. Teiseks ei jätku neil juhendajaid. Seadus näeb ette, et iga nelja õpipoisi kohta peab töökohal olema üks kvalifitseeritud juhendaja. Kool võib (aga ei pea) õpipoisi pearahast maksta 50% tema töökohapõhise õppe juhendajale, kuid väikeettevõttel pole võimalik oma tippspetsialisti juhendajaks määrata – tootmistulemused võivad kannatada.
Konkursile osalema!
Õpipoisiõppe arendamiseks Eestis on aastatel 2015–2020 ette nähtud 25 miljonit eurot. Raha eraldab Euroopa sotsiaalfond. Kui mullu õppis Eestis õpipoisina 612 inimest, siis aastaks 2020 peaks neid olema juba 8000. Eesmärgiks on seatud, et vähemalt 75% alustanud õppuritest omandab tööturu vajadusele vastava kvalifikatsiooni. Samas toonitatakse, et 40% koolituskohtadest on planeeritud põhihariduseta või põhiharidusega erialase kvalifikatsioonita noortele ja täiskasvanutele. Koolidel ja ettevõtetel on võimalus kuni neli korda aastas esitada ettepanek õpipoisiõppe koolituskohtade loomiseks. Kõik vestluskaaslased kinnitasid, et nende koolides valmistatakse juba ette õppekavasid, millega Euroopa sotsiaalfondi õpipoisiõppe konkursil osaleda.
—
Kümme aastat õpipoisiõpet Luual
Kui 2005. aastal käivitus Eestis projekt „Töökohapõhise õppevormi rakendamine kutseharidussüsteemis”, liitus selle nn õpipoisi õppevormiga ka Luua metsanduskool. Kooli meisterõpetaja Aino Mölder (pildil) meenutab, et hoogsalt hakati saekaatritele saeliinioperaatoreid koolitama ning hiljem kaasati RMK abil ka metsureid-raietöölisi üle Eesti.
Aino Mölder: „Kuna olime eelnevalt pakkunud väiketootjatele ketassaeoperaatorite kursusi, ei põhjustanud suursaeveskitele liinioperaatorite koolitamine koolile kuigi suurt peavalu. Ka metsurikoolitusega olime aastaid sina peal, muutus lihtsalt sihtgrupp. Seevastu samal ajal alustatud arboristikoolituse käivitamine kujunes tõeliseks väljakutseks.
Kui arboristikaga alustasime, polnud Eestis ühtegi arboristi ega ka puuhooldusfirmat, kus praktikat korraldada. Puudusid kutsestandard ja sellele vastav õppekava. Need kõik tuli luua üheaegselt. Tuginesime Soome kolleegide õppekavale ja kogemustele ning neile, kes olid Soomes arboristikat õppinud. Üheaegselt õppisid nii õpilased, õpetajad kui ka tööandjad. Esimesteks praktikaettevõteteks olid meil Mustamäe Haljastus ja Tallinna Kesklinna Pargid OÜ ning haljastusfirma Ilus Aed OÜ. Koos Innovega viisime ettevõtetes läbi praktikajuhendamiskoolitusi. Praeguseks on paljudest lõpetanutest saanud meie koostööpartnerid, kes vajadusel juhendavad meie praktikante või käivad Luua kooli õpetajatel abiks tunde andmas.
Maakeeles võib arboristi kutsuda pargipuude tohtriks. Arboristid on iseotsustavad spetsialistid – iseotsustamist eeldab 4. kutsekvalifikatsiooni tase, kuhu arboristid kuuluvad –, kes hooldavad linnahaljastust, hindavad puude tervislikku seisukorda ja ravivad neid.
Õpilasi võtame vastu üle Eesti. Tavaliselt on kursusel 16 tulevast arboristi. Et õpetamine oleks võimalikult individuaalne, jagame kursuse neljasteks rühmadeks, kelle tegevuse jälgimiseks – nad teevad tööd ju maa ja taeva vahel – on meil usaldusväärsed õpetajad ja koostööpartneritest praktikud.
Olime arboristikutse „maaletoojad”. Praeguseks on loodud 55 liikmega Eesti arboristide ühing, kus jäme ots on mõistagi meie vilistlaste käes. Tänu arboristide tegevusele on linnapuude ja parkide välisilme oluliselt paranenud. Eks selles ole piisake meiegi tööst, et Tallinn pälvis 2015. aastal puude pealinna tiitli.”
Ülo Tikk
ajakirjanik