Peruust Sinimägedesse õpetajaks

„Oleksin pidanud filmima oma sõprade nägusid, kui ütlesin, et lähen Narva kanti õpetajaks. Ei teagi, kumb fakt neid rohkem šokeeris,” meenutab Liisi Sarap eelmist sügist, mil temast sai pärast põnevat aastat Peruus Sinimäe põhikooli õpetaja.

Filmilik oli ka Liisi Sarapi tööaasta algus Sinimäe koolis. Kuna koolimaja oli tulekahjus põlenud, möödusid esimesed kaks veerandit asendusruumides, väga kehvades oludes.

„„Noored kooli” koolitustel olime rääkinud tehniliste vahendite kasutamisest ja PowerPointi ettekannetest, tegelikkus oli aga midagi muud. Olime kõik suures saalis, liitklasse eraldasid õhkõrnad vaheseinad,” muigab Sarap. Kuid uus moodne koolimaja valmis ja sellest on saanud teine kodu nii õpetajaile kui ka lastele. Rahvas hoiab kokku, noor õpetaja võeti hästi vastu ja on saanud abi alati kui vaja.

„Küsin julgelt ka ise,” sõnab Sarap. „Julgen olla vahel rumal.”

Tartu ülikooli majandusteaduskonna lõpetanud ja kõrgemat matemaatikat tudeerinud Sarap valis „Noored kooli” programmis oma ampluaaks matemaatika. Kohapeal pakuti aga veel ka loodusainete õpetamist ja keemiat-füüsikat. Kuna ta oli märkinud, et võib ka inglise keelt õpetada, lisandusid sellegi aine tunnid.

„Matemaatikat algul pelgasin, aga nüüd tunnen, et oskan oma teadmisi edasi anda,” ütleb Sarap.

See pime Eesti talv

Esimese aasta raskustest kõneldes nimetab Sarap kõige esimesena Eesti pimedat talve. Lõuna-Ameerikast tulnule tundus see aeg eriti pikk ja trööstitu.

Murelikuks tegi ka tundide ettevalmistamisele kuluv aeg.

„Valmistasin tunde ette kella üheni öösel ja panin kella viieks helisema, et veel üle vaadata. Olen hästi enesekriitiline ja tahan, et kõik oleks täiuslik,” kirjeldab Sarap. Et niimoodi jätkata ei saa, sai ta aru alles siis, kui hakkas läbi põlema: tundis, et ei taha enam midagi teha.

„Mõistsin, et lapsed vajavad klassi ette ikka inimest, kes välja maganud ja kel on energiat. Seega tuli leida tasakaal. Hakkasin trennis käima. See lühendas tundide ettevalmistamiseks jäävat aega. Ei ütleks, et tunni kvaliteet alla läks. Nagunii pead tunnis olema manööverdamiseks valmis,” ütleb Sarap.

Esimesel aastal jäi puudu ka enesekindlusest. Teisel aastal on seda juba märksa rohkem.

„Annan nüüd varasemast konkreetsemaid juhiseid. Lapsed vajavad kindlaid reegleid. Nad tahavad näha, et õpetaja teab, mida teeb. Paar kuud läks, enne kui selle ära tabasin,” meenutab Sarap ja tunnistab, et tihtipeale on häda enda mõttemustrites.

„Kui lapsed sind ei kuula, võib asi olla enda ebakindluses, mis peegeldub neile. Ja lapsel võib olla muresid: vanemad lahutavad, kass suri ära. Õpetajatöös on oluline ennast kehtestada – lapsed on kriitiline publik,” sõnab Sarap.

Omaette küsimusring, millega noor õpetaja kokku puutub, on vajadus tunde eluga siduda ja huvitavaks teha. Et ei oleks vastu seina jooksmist

„Hariduses on kindel struktuur ja raamistik, tunnen vahepeal, et tahaksin kõike raputada. Aga see pole nii lihtne,” mõtiskleb Sarap.

Abi tugi­võrgus­tikust

„Noored kooli” programmis õpivad tulevased õpetajad esmalt Tallinna ülikoolis pedagoogikat, psühholoogiat ja eripedagoogikat, samuti tundide planeerimist. Igaüks saab tuutori. Sarap võttis endale füüsikatuutori, kellega saab asju läbi arutada. Tuutorid käivad ka tunnis vaatamas. Eelmisel aastal külastas tuutor Sarapit viiel-kuuel päeval.

Kaks korda kuus saavad „Noored kooli” õpetajad kokku ja lahkavad isekeskis oma probleeme. Nii saab alati teiste käest küsida, kui ise ei oska.

„Tugivõrgustik on väga oluline, toetame üksteist ja saame aru. See annab meeletult palju juurde. Mõtlen hirmuga, mis saab, kui jään kooli edasi ja tugivõrgustikku enam pole,” ütleb Sarap.

Sinimäe põhikoolis on kaks osakonda, lisaks eesti keelt rääkivatele lastele õpivad keelekümbluse osakonnas vene lapsed. Kui varem ei osanud Sarap vene keelt, siis Narva piiril elades on hakanud aru saama. Muret teeb aga osa vene laste keeleoskus.

„Paberite järgi on nad eesti keelt õppinud, aga kui palun töövihikud välja võtta, ei saa nad aru. Õpetajail on B2-tase eesti keeles, lastel on tunnistusel eesti keel olnud viis,” kirjeldab Sarap. Ta tahab ise juurde teadmisi, kuidas keelekümbluse lapsi õpetada.

Õpib ka ise

Sarap oli õpetaja juba lapsepõlves, kui mängis noorema õe ja vennaga kooli. Väiksemad kuuletusid, vastuvaidlemist polnud. Aga ülikooli ei tahtnud ta minna õpetajaks õppima, et poleks oma kitsa valikuga nurka surutud.

„Öeldakse, et õpetaja on väga hea õpilane. Tunnen, et õpin ise ka meeletult, alates tunni planeerimisest ja lõpetades füüsikaga,” sõnab Sarap.

Õpetajana töötas ta ka Peruus, andes pangatöötajatele inglise keele tunde. Kaheksakilose seljakotiga rändama läinud „maadeavastaja” ei tahtnud veel tagasi tulla ja kandideeris kohapeal mitmele töökohale, et ära elada. Võõrsil töötamise kogemus oli Sarapil juba ülikoolisuvedest, mil ta käis USA-s raamatuid müümas.

„Siis helistasid „Noored kooli” värbajad. Esimese hooga soovisin neile edu ning ütlesin, et lähen õhtul palmi alla ja siis surfama,” muigab Sarap. „Aga hakkasin mõtlema, et tulen ju Eestisse tagasi. „Noored kooli” konkurss oli väga suur ja ma ei arvanud, et sinna pääsen. Just siis, kui sain teada, et olen vastu võetud, taheti mind Peruus edutada. Kuna olin aasta Eestist eemal olnud, mõtlesin, et kui ma nüüd tagasi ei tule, siis jäängi võõrsile.”

Kandideerides märkis Tartust pärit Sarap kohe, et ei taha Tartusse ega Tallinna minna. Kui valik oli Ida-Virumaa kasuks langenud, kuulutas Eesti Energia välja eristipendiumi. Sarap kandideeris ka sellele ja saigi. „Ida-Virumaa tundus põnev, mu isa on Jõhvist pärit. Ütles, et Vaivaras on vanavanaisa olnud metsavaht!” on värske idavirulane õhinas.

Vald andis korteri, maksta tuleb vaid kommunaalkulude eest.

„Varem olen tegelnud ettevõtlusega, seal sõltus palk sellest, kui palju teed. Koolis ei sõltu töötasu sellest, kui hästi ma tundideks valmistun. Aga ei ütleks, et seis nii kriitiline on, kui muudkui räägitakse,” ütleb Sarap. „Kuigi riigi taset näitab see, kuidas makstakse õpetajaile, kiirabile ja politseile. USA-s käisin ühe aasta keskkoolis, seal oli suhtumine õpetajaisse hoopis midagi muud kui meil. Kui Peruus mainisin, et õpetan inglise keelt, suhtuti minusse kohe väga lugupidavalt.”

Koolis on peale Sarapi teisigi noori õpetajaid. Ehkki väljaspool kooli pole suurt omavahelist suhtlust, ei ole tal kunagi igav.

„Kui esimesel aastal küsiti, kas mul igav pole, vastasin, et saaks vaid magada,” muheleb Sarap. „Käin õhtuti Narvas trennis. Telekat pole, loen hästi palju. Narva kolledži džässiüritusi olen külastanud. Kuna mul autot pole, siis on liikuda keeruline. Tuttavad käivad mul päris tihti külas. Kord kuus käin Tartus, kaks korda kuus on Tallinnas „Noored kooli” koolitused.”

Sarapile meeldib Ida-Virumaal. Ta ei taha sealt kevadel kooli lõppedes suure kiiruga ära joosta. Aga pole ka kindel, et elu lõpuni sinna õpetajaks jääb.

„Kaks aastat koolis on minimaalne aeg. Teisel aastal on juba märksa lihtsam. Õpetamine mulle meeldib. Jään, kuni silmad säravad,” lubab ta.

—

Liisi Sarapi CV

• Sündinud 14. augustil 1989.

• 1996–2005 Tartu kommertsgümnaasium.

• 2005–2006 vahetusõpilane USA-s Michigani osariigis.

• 2006–2009 Miina Härma gümnaasium.

• Sügis 2009 – 2013 TÜ majandusteaduskond.

• Sügis 2011 – Erasmuse semester Varssavi majanduskoolis.

• Kevad 2010 – esimene suvi neljast USA-s raamatuid müües.

• Sügis 2013 – kolis Peruusse.

• Suvi 2014 – „Noored kooli”.

• 1. september 2014 – Sinimäe põhikooli õpetajaks.

—

Soovitused noorele õpetajale

Tee trenni ja võta aega pere ja sõprade jaoks. Lastele on aine­oskustest olulisem, milline oled inimesena.

Sa oled lastele eeskuju. Kui käid ise, kõrvaklapid peas, ei saa sa käskida neil klapid ära võtta.

Julge küsida abi ja nõu ning ka kahelda.

Loomingulist lähenemist!

Kool on juhi nägu. Käi kooliga varem tutvumas ja vaata, kas sealne kliima sobib sulle, kas saad seal midagi ära teha ja muutusi ellu viia.

—

Mentori kommentaar

Agne Junolainen

EBS-i gümnaasiumi keemia- ja füüsikaõpetaja, tuutor

Liisi suurim probleem oli, kuidas anda ainetunde liitklassis. Koos olid 6. ja 7 ning 8 ja 9. klass. Uurisime päris palju, mida võtta õppekavast sellist, mida mõlema klassiga teha, ja kuidas õpet diferentseerida. Aga ka seda, kuidas jagada ühele klassile selgitusi nii, et teine klass ei kuulaks, vaid teeks oma asju. Soovitasin olla järjekindel ja kontrollida, et õpilased oleksid sunnitud oma töö ära tegema ega jälgiks teise klassi tegemisi.

Teine murekoht olid vene õpilaste loodusainete õpe. Kuidas selgitada terminoloogiat nii, et õpilased saaksid aru ega õpiks pähe. Soovitasin selgitada termineid mängude-katsete abil.

Liisi on väga tubli tüdruk. Kõige lihtsamini juhendatav, kes mul on olnud. Tal on palju ideid. Tuli küsimustega, aga vestluse käigus koorusid juba mõtted, mida teha. Esimene aasta läks tal hästi ja teine läheb veel paremini.

Sirje Pärismaa