Pilk riigikaitseõpetuse õpetamise ajalukku*
Iga riik on sunnitud võitlema oma olemasolu eest vaimselt, majanduslikult ja poliitiliselt. Selles võitluses viimaseks ja otsustavaks abinõuks on rahva vastupanu relvastatud jõuga. Seepärast kõik praegusaja riigid peavad korraldama riigikaitset.
See tsitaat pärineb 1933. aastal välja antud õpikust „Riigikaitse õpetuse käsiraamat kesk- ja kutsekoolidele”.
Riigikaitseõpetus enne Teist maailmasõda
Rahva riigikaitselise ettevalmistamise tõhustamise ühe viisina nähti tollal sõjalise õpetuse sisseseadmist koolides, aga ka noorsoo-organisatsioonides. Riigikaitseõpetust mõeldi eelkõige „kohustusliku kutse-eelse ettevalmistusena” – eesmärgiks oli anda gümnaasiumis ettevalmistus, mis vastaks noorsõduri kahekuulisele õppekavale.
Sõjalist õpetust koolides reguleeris 1927. aasta jaanuarist kehtima hakanud kaitseväeteenistuse seadus, mis nägi ette, et kõik riigi, omavalitsuse ja eraõppeasutuste kooliõpilased peavad enne ajateenistust läbima sõjalise kasvatuse ja õpetuse. See puudutas ainult kesk- ja kutsekoolide õpilasi. Neile, kelle haridustee piirdus algkooliga, nähti ette moraalne õpetus isamaalisuse süvendamiseks. Võimlemistundidesse taheti tuua sõjaväelisi elemente, ajalootundides pöörata suuremat tähelepanu sõjaajaloole, keemiatundides gaasiasjanduse ja pürotehnika õpetamisele ning füüsikatundides ballistikale jne. Täiel määral seda põhimõtet rakendada ei suudetud.
Sõjalise kasvatuse ja õpetuse tundidega alustati gümnaasiumites 1927. aasta oktoobris. Esimestel aastatel seisti silmitsi majandusraskustega, sest tuli soetada kogu õpetamiseks vajalik inventar. Rootsist hangiti 100 õhupüssi ja Belgiast 60 väikesekaliibrilist vintpüssi koos vajaliku laskemoonaga. Rivi- ja lahingharjutusteks vajalikud 2000 vintpüssi eraldati kaitseväe varudest. Kui koolidel oli peamiseks probleemiks õppuseks sobilike ruumide leidmine ja relvade paigutamine kindlatesse hoiukohtadesse, siis õpilaste suur mure oli talviseks väliõppuseks sobilike rõivaste ja jalanõude puudumine.
Sõjalise kasvatuse ja õpetuse tundideks eraldati esialgu üks tund nädalas ja kuni kaheksa päeva laagriõppusi suvisel koolivaheajal. Õpetust viisid läbi instruktorid, kelleks olid peamiselt tegevteenistuses olevad ohvitserid või kooliõpetajatest reservohvitserid.
1930. aastal nimetati sõjaline kasvatus ja õpetus ümber riigikaitseliseks kasvatuseks ja õpetuseks ning 1934. aasta sügisest laienes riigikaitseline ettevalmistus keskkooli esimese kahe klassini, samuti suurendati õppetöö mahtu ühelt tunnilt nädalas kahele, suviste õppuste aega pikendati kaheksalt päevalt kümnele. Haridusministeeriumis loodi ohvitseriga mehitatud riigikaitselise kasvatuse ja õpetuse nõuniku ametikoht. Pidevalt täiendati vajalikke määrusi ja juhendeid, töötati välja õppekavad ning 1933. aastal valmis ülaltsiteeritud õpik.
Esialgu kutse-eelse ettevalmistusena plaanitud õpetusest kujunes pigem võimekate noormeeste selekteerimine tulevasteks ohvitserideks ja allohvitserideks nii tegev- kui ka reservväelastena.
Riigikaitseõpetus pärast taasiseseisvumist
Riigikaitseõpetus hakkas koolidesse tagasi jõudma 1990. aastate keskel, võimalik, et mõnes koolis muundus nõukaaegne kohustuslik sõjaline algõpetus samm-sammult riigikaitseõpetuseks. Uue aastatuhande alguses õpiti riigikaitset ca 40 koolis üle Eesti, seda peamiselt entusiastidest õpetajate eestvõttel.
Kuna puudus ühtne ainekava, võis õpetus kooliti üsna palju erineda. Mõnes koolis võidi veel Nõukogude-aegse „sõjalise” inertsist teha usinalt rividrilli ning panna automaati aja peale kokku-lahti ja teistes oli tundide sisu pigem isamaaline kasvatus. Koordineeritum ja eesmärgistatum tegevus algas pihta uue aastatuhande alguses, mil riigikaitseõpetust hakkas vedama kaitseministeerium. 2003. aastal koostati riigikaitseõpetuse ainekava ja õpik. Esmalt oli riigikaitseõpetus mõeldud ühe kursusena, so 35 ainetundi aastas. Teine eestikeelne riigikaitseõpetuse õpik ilmus seega seitsekümmend aastat pärast esimest (1933 ja 2003). Teise õpiku ümbertöötatud trükk ilmus 2006. ning neljas, täiesti uus õpik 2012. aastal.
Riigikaitseõpetuse puhul peeti tollal väga oluliseks vabatahtlikkuse põhimõtet – mitte suruda ainet koolile ega õpilasele peale. Eesmärk oli muuta riigikaitseõpetus populaarseks valikaineks, mida õpilased tahaksid õppida ja mille õpetamine oleks koolile prestiižiküsimus. Taasiseseisvunud Eestis ei olnud riigikaitseõpetuse eesmärk enam valmistada noori ette ajateenistuseks, vaid tagada igale kodanikule vajalikud riigikaitseteadmised ja -oskused – ja eeskätt riigikaitse mõistmine. Need põhimõtted on ennast õigustanud.
Riigikaitset õpetavate koolide arv hakkas jõudsalt kasvama, ulatudes 2008. aastal 80 koolini. Järgmine, 2011. aastal heaks kiidetud ainekava suurendas tundide mahtu kahele kursusele, 70 ainetunnile, millest pooled olid mõeldud klassitundidena ja pooled välilaagrina.
Õppeaine on jätkuvalt vabatahtlik, kuid selle mööndusega, et huviliste õpilaste leidumisel on kool kohustatud seda pakkuma. Samm-sammult on ambitsioon siiski suurenenud ja 2008. aastal allkirjastasid haridusminister Tõnis Lukas ja kaitseminister Jaak Aaviksoo riigikaitseõpetuse arengukava, mis seadis eesmärgiks koolide juurdekasvu kümme kooli aastas. 2014. aastal vastu võetud riigikaitseõpetuse arengukava seadis eesmärgiks riigikaitseõpetuse jõudmise kõikidesse koolidesse.
Alates 1997/1998. õppeaastast hakati koostöös Tallinna pedagoogikaülikooli ja hiljem Tallinna ülikooliga koolitama riigikaitseõpetuse õpetajaid. Koolis praktiseerivate õpetajate taseme ühtlustamiseks ja kiirelt areneva riigikaitsega kurssi viimiseks hakkas kaitseministeerium korraldama õpetajate iga-aastasi täienduskursusi. Õpetajateks olid ja on tavaliselt inimesed, kelle igapäevatöö pole pedagoogitöö, pigem on tegemist kaitseliitlaste või tegevväelastega, kes on võtnud riigikaitseõpetuse õpetamise oma missiooniks. Nii on oma ohvitserikarjääri kõrval õpetanud riigikaitset tänane kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras, riigi infosüsteemi ameti peadirektor Taimar Peterkop ning riigikogu liige ja näitleja Madis Milling.
Kaitseministeerium on toetanud välilaagrite korraldamist ja õppevahendite – sealhulgas relvade matkemudelite – soetamist. Koolipidaja hooleks on olnud õpetaja palk ja õpperuumid. Kaitseministeeriumis on riigikaitseõpetust vedav üksus asunud avalike suhete osakonnas, personaliosakonnas ja viimati kaitseväeteenistuse osakonna all. Alates 2014. aastast delegeeriti see ülesanne kaitseressursside ametile.
Praegu tundub riigikaitseõpetus tunniplaanis üsna loomulikuna, asjakohane punkt riigikaitseõpetuse arendamisest on markeeritud valitsuse tegevusprogrammis. Ent riigikaitseõpetus on pidanud valikainena oma koha eest võitlema nii avalikkuses kui ka tunniplaanis teiste valikainetega, näiteks moekunstiga.
Riigikaitseõpetuse õpetamine keskkoolides on mõjutanud ühiskonda ja riigikaitset. See on üks oluline põhjus, miks Eesti avalik arvamus on riigikaitset toetanud ja miks meil on ühiskonna tugev toetus ajateenistusel põhinevale reservarmeesüsteemile. Need asjad on lihtsalt koolis noortele õigel ajal selgeks tehtud.
*Artiklis on kasutatud Ago Pajuri „Eesti riigikaitsepoliitika aastail 1918–1934” peatükki „Kutse-eelne ettevalmistus”, lk 192–210 ja koguteose „Sõja ja rahu vahel” (toim Tõnu Tannberg) lõiku „Noorsoo sõjaline kasvatus”, lk 187.
Hellar Lill
Eesti sõjamuuseumi direktor
—
Läheneb taotluste esitamise tähtaeg
Kaitseressursside amet ootab riigikaitset õpetavate koolide taotlusi hiljemalt 31. oktoobril.
Sarnaselt eelnevate aastatega saab toetust taotleda riigikaitsekursuse
• õppevahendite ostmiseks,
• õppelaagrite korraldamiseks,
• õppekäikude korraldamiseks.
Taotlused peab allkirjastama kooli direktor või tema asetäitja. Mitme kooli ühislaagri korral tasub valida üks esindaja ning esitada ühine taotlus. Jagamisele läheb kuni 455 000 eurot. Toetused eraldatakse järgmisel aastal. Loe lähemalt kaitseressursside ameti kodulehelt www.kra.ee/riigikaitseopetus/toetused-riigikaitseopetusele/.
—
Riigikaitselaagrid uuel aastal uutes vormides
Tänavu on kaitseväe hankeplaani planeeritud 485 000 eurot riigikaitseõpilastele välivormide ja varustuse hankimiseks. Hangitakse 1400 suvist digilaigulist välivormi, lebomatti, magamiskotti, telkmantlit ja kindaid.
Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja Peeter Kuimeti sõnul parandavad uued vormid välilaagrite kvaliteeti ja toetavad riigikaitse positiivset kuvandit: „Korralike vormide ja varustuse hankimine riigikaitseõpetuse välilaagritesse on läbi aastate olnud riigikaitseõpetuse üks peamisi kitsaskohti. Seda probleemi leevendavad spetsiaalselt riigikaitseõpilaste jaoks tellitud uued ja korralikud varustuskomplektid. On oluline, et noorte esmamuljet kaitseväe ja Kaitseliidu varustusest ei kujundaks mitte Rootsi abina saadud vormid või kulunud „vana laik”, vaid kaitseväelaste ja kaitseliitlastega samal tasemel vorm ja esmane varustus.”
Uusi vorme ja varustust saavad koolid laenutada loodetavasti juba käimasoleva õppeaasta kevadistes laagrites kasutamiseks.
—
Mida annab riigikaitseõpetus
Riigikaitseõpetuse kursusel räägitakse sellest, miks on tähtis, et kõik Eesti kodanikud mõistaksid Eesti iseseisvuse väärtust, millised on igaühe võimalused osaleda riigikaitses ning kuidas tulla kõige paremini toime raskes olukorras, näiteks esmaabi andes, lumetormiga teele jäädes, seenemetsast koduteed otsides, tulekahju puhul või relvastatud konflikti korral.
Riigikaitseõpetuse kursuse jooksul korraldatakse põnevaid õppekäike ning kursus lõpeb välilaagriga.
Kui koolis soovitakse riigikaitse kursust avada, siis tasub esmalt pöörduda kaitseressursside ameti poole. Vajadusel aitab amet koolil leida õpetaja ning nõustab toetuste taotlemise jm küsimustes.Teatage oma huvist e-aadressil eveliis.padar@kra.ee ja kaitseressursside amet pakub teie koolile abi riigikaitseõpetuse käivitamiseks.
Kaitseressursside amet