Priit Põhjala harutab keelesõlmi nii tööl kui kodus

2. okt. 2015 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - 1 Kommentaar

Toimetus avaldas oma esimesele laureaadile Priit Põhjalale tänu klaasikunstnik Ivo Lille taiesega. Foto: Heiki Raudla

Õpetajate Lehe esimene laureaat, arvamusveeru „Keelekaste” autor Priit Põhjala (33) harutab keelesõlmi nii tööl kirjastuselaua taga, kodus abikaasaga kui ka puhkehetkel sõpradega. „Sõbradki teavad, et meiega kohtudes triivib jutt varem või hiljem keelele,” mõtiskleb Põhjala.

Millel või kellel on olnud kõige suurem roll teie keelekõrva ja -silma teritamisel?

Lapsepõlve raamaturohkel kodul ja kirjandushuvilisel perekonnal. Kõik lugesid, mina kõige rohkem, kusjuures ühesuguse õhinaga läksid mul nii lastekirjanduse klassikud kui ka veisepidamise käsiraamat ja vanaisa aastakäikude kaupa kokku köidetud Pikrid. Enim tundsin mõnu kirjanikest, kelle keelekasutus oli nii eristuv, et keel nende teostes ülenes minu jaoks justkui üheks peategelaseks. Selline oli näiteks Karel Čapek Lembit Remmelga ja Leo Metsari tõlkes.

Hiljem, teadlikumalt, olen palju omandanud Maris Makkolt, kolleegilt Eesti Päevalehe päevil, trükisõna kaudu veel näiteks Henn Saarilt ja Huno Rätsepalt, kui pillata ainult mõne eesti keeleteadlase nimi. Ma ei nõustu nendega sugugi kõiges, aga tänu neile olen õppinud tähele panema ja analüüsima lausa mikroskoopilisi peensusi keeles, mis on sageli ilmatuma tähtsad.

Kirjastustes tegutseb rohkem filoloogitaustaga toimetajaid. Kas ja milliseid eeliseid annab semiootikuharidus?

Semiootika eeldab tohutut lugemust ning kõvasti üle keskmise analüüsivõimet ja kirjutamisannet (semiootik on eelkõige homo scribens, nagu professor Peeter Torop on öelnud). Samu asju eeldab kirjastamine-toimetamine. Nii et need kaks sobivad kokku küll.

Kust ammutate inspiratsiooni iganädalasteks keelesäutsudeks ja -kasteteks?

Mind ümbritsevad heas mõttes keelehullud inimesed. Näiteks raamatukirjastuses, kus ma töötan, vaieldakse alatasa ühe või teise keelelise küsimuse üle. Kõige rohkem harutan igasugu keelesõlmi tõlkijast abikaasaga. Sõbradki teavad, et meiega kohtudes triivib jutt varem või hiljem keelele, olgu impulsiks joodava veini nimi või kellegi omapärane hääldus. Mõnele võib see nüri tunduda, aga mulle tundub nüri rääkida kauem kui viis sekundit presidendi uuest kullakesest ja muudest kollase meedia „paljastustest”.

Lisaks on ju raamatud, käsikirjad, ajalehed, reklaamid, meilid, televisioon ja muu säärane, millega ma iga päev tihedasti kokku puutun. Need kubisevad inspireerivatest keelefinessidest ja -fopaadest. Kirjutan praegu artiklit kõnekujundeist trükimeedias – ja see on muu hulgas innustatud ühest iseäranis poeetilisest ilmateatest.

Olete arvamuslugude ja retsensioonide kõrval avaldanud ka akadeemilisi publikatsioone. Kumb on südamele armsam tegevus?

On suur nauding süüvida end huvitavasse teemasse määral, mida nõuab akadeemilise kirjutuse traditsioon. Naudingut pärsib aga tobedalt suur hulk formaalseid ettekirjutusi. Arvamuslugu, esseed või arvustust piiravate reeglite kogum on väiksem. Neid kirjutades saan pintsaku seljast heita ja loovuse pikema rihma otsas jalutama lasta. Ja seda naudin ma praegu rohkem.

Olete õppinud doktorantuuris. Miks teist teadusemeest ei saanud?

Tänapäeva teaduses on kaugelt liiga palju väiklast tehno- ja bürokraatiat, mis oli minu jaoks väsitav. Süsteem, mis on ellu kutsutud mingi tegevuse toetamiseks, ei tohiks seda tegevust lämmatama hakata. Aga ma jätsin ülikooli ukse mõttes irvakile. Ehk kunagi, kui saan isikliku sekretäri, kes kogu selle tüütu asjaajamise ja paberimajanduse enda hooleks võtab …

Milline koolipoiss olite? Kuidas õnnestusid kirjandid?

Põhihariduse sain Tallinna 20. keskkoolis, nüüdses Tallinna ühisgümnaasiumis. Keskkooli läksin Tallinna prantsuse lütseumi, sest armastan väga prantsuse kirjandust ja muusikat ning tahtsin õppida prantsuse keelt. Mõlemast koolist on mul pigem mažoorsed mälestused.

Koolipoisina olin nii ja naa. Mõnes aines esinesin hästi ka pingutamata, mõnest vedasin end läbi hambad ristis. Ahmatovat etlesin nagu nalja, aga Mendelejev tekitas migreeni. Õppeedukus oli mul pigem siiski hea, hoolsus ja käitumine jätsid vist rohkem soovida.

Kirjandite järgi kuulusin igatahes priimuste hulka. Orwell väidab, et on ainult üks võimalus kirjutamisega raha teha – abielluda kirjastaja tütrega. Aga ma püüdsin juba põhikoolis vastupidist tõestada, olles kahemeeste vari­autor ja teenides sedasi kena kopika.

Ja juba koolis sain aru, kui sageli sõltub inimese arvamuste veenvus nende keelelisest elegantsusest, mitte põh­jen­­da­tusest. Seda hir­­mutavat tõde ka­­su­tasin mõnikord enda huvides ära.

Teid on tunnustanud ka ajakirjad Akadeemia ja Loo­ming, olete Betti Alveri kirjanduspreemia nominent. Kui tähtis on teie jaoks tunnustus?

Ma ei oska luua ainult iseendale või päris tühjusse. Mulle on väga tähtis tagasiside, tunnustus sealhulgas. See kinnitab, et ehk ajan õiget asja ja ei tee seda kõige viletsamalt.

Tänapäeva teaduses on kaugelt liiga palju väiklast tehno- ja bürokraatiat, mis oli minu jaoks väsitav. Süsteem, mis on ellu kutsutud mingi tegevuse toetamiseks, ei tohiks seda tegevust lämmatama hakata. Aga ma jätsin ülikooli ukse mõttes irvakile. Ehk kunagi, kui saan isikliku sekretäri, kes kogu selle tüütu asjaajamise ja paberimajanduse enda hooleks võtab …

Sirje Pärismaa


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Priit Põhjala harutab keelesõlmi nii tööl kui kodus”

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!