Rahvas kardab …

Hakkab juba väsitama see igapäevane jutt, et rahvas kardab. Praegu siis sõjapõgenikke, kes varsti Eestis varjupaiga saavad. Kõige suurem hirm on muidugi EKRE-l ja tema valijatel, kes on pagulastest kõige jubedama pildi maalinud. Piinlik, et meil leidub inimesi, kes hädasolijaid deemonitena kujutavad, et neile siis mitte abikätt ulatada. Poliitikud lohutavad meid, et tegelikult on meie rahvas avatud ja abivalmis, kuid lihtsalt ei tea veel, et sõjapõgenikud on samasugused inimesed nagu me ise, ja teadmatus sünnitavatki hirmu. Kas see pole mõnevõrra naiivne jutt? Võib-olla õhutatakse hirmu sihiteadlikult, et oma poliitilisi eesmärke saavutada? Hirmu õhkkonnas on ju tore rahva päästja rolli astuda.

Samas tuleb möönda, et alateadlikku hirmu on meis kõigis. Näiteks viimasel keelefoorumil riigikogus räägiti põhiliselt eesti keele ja kultuuri säilitamisest ja kaitsmisest ning väga vähe nende laias maailmas levitamisest, ehkki just sellel peaks pearõhk olema. Räägiti ikkagi kaitsmisest, keelesolkijatest, kuni selleni välja, et eesti keelt tuleb kaitsta isegi nende eest, kes seda aktsendiga räägivad.

See tuletas meelde Nõukogude aega, mil me tõesti pidime olema oma keele kaitsel, sest muud võimalust polnud. Aga pole ju enam see aeg ja ma ei mõista, kuidas üldse saab kellegi aktsent meie keelt kahjustada. Mida rohkem aktsendiga rääkijaid, seda laiem on ju eesti keele levikuala ja seda rohkem on eesti keele rääkijaid.

Ma ei näe selleski traagikat, kui aktsendiga rääkijad meie grammatikat ja õigekirja natuke lihtsamaks lihvivad ja näiteks eesti keele Lasnamäe murde välja töötavad. Mis hirmsat sellest sünnib, kui selles murdes näiteks ma- ja da-tegevusnimel vahet pole. Kui palju variante on inglise keelel ja see pole seda kuidagi kahjustanud. Keel on suhtlemiseks, mitte muutumatuna säilitamiseks.

Pidev hirm ja kaitsehoiak kahjustavad meie moraali. Mis saaks näiteks spordist, kui suurem osa sportlastest hakkaks iga päev omavahel ja meedias hirmunult rääkima üksnes spordiga kaasnevatest ohtudest: rumalatest treeneritest, liiga tugevatest ja dopingut kasutavatest vastastest, kaotamise kibedusest, ebaausatest kohtunikest jne. Kas niisuguse moraaliga oleks võimalik, et Eesti jalgpallikoondis mängib Inglismaa koondisega peaaegu nagu võrdne võrdsega? Päris kindlasti mitte! Aga meie sportlased on seda suutnud, sest nad pole olnud pidevas kaitsehoiakus. Nende moto on hoopis „Parim kaitse on pealetung!”.

Miks ei võiks avalikus eluski olla motoks, et parim kaitse on sportliku innuga pealetung? Miks on vaja minna kaasa ideega, et rahvas kardab ja on kaitseasendis. Miks ei või me teiste maade pealt pagulastega toimetuleku selgeks õppida ja saada nendega siin Eestis niisama hästi hakkama? Tegija olla on ju palju uhkem, kui ennast ohvrina kujutada.

Üks viis eesti keelt säilitada ja kaitsta on õpetada meie vene keelt kõnelevatele inimestele eesti keel kiiresti selgeks. Näiteks kolme aastaga. Kui diplomaadid õpivad tänapäeval keele selgeks kolme kuuga, sest tänapäeva keeleõppematerjalid on sedavõrd tõhusad, oleks kolm aastat meile piisav.

Järgmisena tuleb hakata välja töötama ülitõhusaid eesti keele õppematerjale soomlastele, rootslastele, taanlastele, sakslastele jt. Inglismaa toodab inglise keele õppematerjali kogu maailmale, see on neil omaette võimas tööstusharu, ja inglastelt tasub õppida.

Kuidas eesti keelt sõjapõgenike eest kaitsta? Ikka neile eesti keelt õpetades! Meil on suurepärased keelekümbluse õpetajad, kes suudavad õpetada ühe aastaga eesti kõnekeele selgeks mis tahes rahvusest inimesele. Anname nendele võimaluse oma professionaalsust näidata. Usume rohkem meie õpetajasse!

Mida rohkem meie keelt ja kultuuri mitte-eestlaste hulgas ja väljaspool Eestit tuntakse, seda rohkem on meil sõpru ja mõttekaaslasi, seda kindlamini meie keel ja kultuur püsib. Kui välismaal Arvo Pärdi muusikat kuulatakse, ei jää seda muusikat ju vähemaks, vaid on vastupidi rohkem, ütleb estofiil Cornelius Hasselbladt. Ainult see kultuur püsibki läbi aegade, mida ei hoita kaitseasendis oma koduõuel, vaid mis ka laias maailmas vastu peab.

Võib-olla on meil vaja uut jõudu, kes julgelt sportliku pealetungi joont hoidma hakkaks. Äraostmatute partei on meil olnud, nüüd, kus „rahvas kardab”, on vaja julgete erakonda, kelle moto kõlaks: „Mina ei karda! Mina saan hakkama!”