Reigo Ahven jazz-muusikast, trummimängust ja unistustest

16. okt. 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Reigo Ahven esinemas „Esmaspäevaõhtuses jazziklubis” Lounge24-s, kus ta astus üles koos S.P.A.R Quartetiga. Foto: Rene Jakobson

Tuntud trummar ja löökpillimängija Reigo Ahven saabub Philly Joe’si jazz-klubisse intervjuud andma Raplast, kus on just läbi viinud viis trummimängutundi 3., 4. ja 5. klassi õpilastele. Järgmisel nädalal on tulekul mitu koolikontserti. Muusika-aasta kestab ning graafik on tihe. Trummimängu töötoad ja koolikontserdid on tema tegemistes vaid üks tahk. „Stressi mul veel ei ole, pigem selline konstruktiivne surin,” kinnitab muusik ise heatujuliselt.

Kuidas on läinud jazz-klubil Philly Joe’s?

Väga hästi. Asutasime selle koos Marti Tärni ja Joonas Oropervega aastal 2014 ja see on praegu ainuke jazz-klubi Baltikumis, mis töötabki ainult jazz-klubina, mitte pole galerii ega teatri fuajee, kus vahel lubatakse jazz’i mängida. Kontserte on praeguseks olnud üle 300. Kui Soomes ja Skandinaavias on jazz’i-publik enamasti hallipäine, siis Eestis läheb see muusika ka noortele korda. Sel sügisel on meil hea uudis õpetajatele – alustasime koostöös jazz-liiduga õpilastele mõeldud programmi „Jazz elab jazz’i-klubis”. Pakume koolidele võimalust viia muusikatund läbi Tallinnas Tatari tänav 4 asuvas Philly Joe’si klubis, kus saab nautida tippmuusikute esituses jazz-muusikat, küsida neilt pillide ja pillimängu õppimise võimaluste kohta. Soovi korral saab mõni julge õpilane bändiga koos pilli mängida. Kõik, kellel tekib mõte ja võimalus klassiga Tallinna tulla, on teretulnud.

Sel sügisel möödus 90 aastat esimesest jazz-kontserdist Eestis. Milliseid nimesid Eesti jazz-muusikast teadma peaks?

Neid, kes on kujundanud meie jazz’i näo ning tänu kellele me ei pea laenama iidoleid Ameerikast, on palju. Uks ja aken sellesse maailma on Valter Ojakäär, kes on kirja pannud Eesti levimuusika ajaloo, mis annab põhjaliku ülevaate Eesti jazz’i kulgemisest ja kõigist olulistest persoonidest. Üks esimesi tähtsaid jazz-heliloojaid oli Raimond Valgre. Väga olulised on Uno Naissoo, Kustas Kikerpuu, Helmut Aniko, Lembit Saarsalu. Ka rahvusvaheliselt tunnustatud dirigendid Eri Klas ja Neeme Järvi on jazz’i taustaga. Üle ega ümber ei saa nimedest Ain Agan, Tanel Ruben, Taavo Remmel, Villu Veski, Tiit Kalluste, Raivo Tafenau, Raul Sööt, Toomas Rull jpt. Eesti kaasaegse jazz-muusika õitsengus on „süüdi” peaasjalikult Jaak Sooäär, kes seisab tänavu kümneaastaseks saanud Eesti jazz-liidu loomise taga. Oleg Pissarenko on tõstnud Tartu Eesti jazz’i-pealinnaks, Toivo Unt on olnud Eesti jazz’i saadik maailmas … Daamidest rääkides ei ole Eesti jazz’i jaoks tähtsamat persooni kui Anne Erm, kes on vedanud Jazzkaart tervelt 25 aastat. Eestis on ka selles osas hästi, et noorema ja vanema generatsiooni muusikute suhtlus toimib suurepäraselt.

Kuidas teie enda muusikaõpingud alguse said?

Kuna olin elav ja rahutu loomuga, arvasid vanemad, et mida rohkem on mul rakendust ja vähem vaba aega, seda parem. Käisin jalgpallitrennis, kuid aasta enne kooli tuli isal mõte, et võiksin ka klaverit õppida, ja ta oli meelsasti nõus mind kolm-neli korda nädalas Tabasalu lastemuusikakooli transportima. Sattusin õppima Krista Jaugi käe alla, kes on suurepärane pianist ja pedagoog. Et olin püsimatu, andis õpetaja mulle väga täpsed ja konkreetsed ülesanded, mis nõudsid regulaarset drilli. Tänu sellele kogemusele ei ole mul hiljem elus kunagi tekkinud illusiooni, et hea tulemus võiks tulla vähese pingutusega.

Miks te klaveri trummide vastu vahetasite?

Juhtus nii, et viimasel lastemuusikakooli aastal toimus koolis kursus, kus mul oli võimalus mängida koos legendaarse muusiku Helmut Anikoga. Mäletan, et mängisime midagi džässilikku ja ma kuulsin esimest korda lähedalt, kuidas saksofon kõlab. Sellest kohtumisest tekkiski huvi jazz-muusika vastu. Olin aru saanud, et klaver ei ole minu pill ega sobi mu ellusuhtumisega nii hästi kui trummid. Läkisingi iseseisvalt ja vanemate teadmata Otsa muusikakooli ja ütlesin, et tahan trumme mängida. Mind saadeti vaatama Toomas Rulli tundi, ta pistis mulle kohe pulgad pihku, näitas harjutuse ette ja ütles, et anna minna. Kolme nädala pärast olid sisseastumiskatsed ja ma sain kooli sisse. Õige varsti selgus minu kurvastuseks siiski tõsiasi, et sellesse kooli saab astuda alles pärast 9. klassi. Aasta oli 1995, kui hakkasin praeguse tipptrummari, tollase Otsa kooli õpilase Eno Kollomi juures eratunde võtma. Klaveri õppimisega võrreldes muutus olukord täiesti vastupidiseks. Keegi ei sundinud mind tagant, mul lasti ise tegutseda ja oma edusammude eest vastutada, piits puudus, oli ainult präänik. Sattusin täiesti uude maailma, kus sain ise rööpaid seada. Tulemuseks oli, et armastasin siis ja armastan praeguseni rütmimuusikat ja trummimängimist mis tahes kujul. Just selle emotsiooni pealt olen kogu oma senise elu toimetanud. Mulle meeldib olla rööpaseadja.

Kas trummi saab üksinda harjutada?

Kõiki pille saabki ainult üksinda harjutada. Meisterlikkus saavutataksegi üksi. Kõigepealt valid enda jaoks välja need tipud, kelle lähenemine sulle sobib, ning õpid neilt silmade ja kõrvadega: alguses jäljendades, edasi sellest, mida oled osanud üles noppida, konstrueerides ning lõpuks uue loomiseni jõudes. Minu arvates algab see meil muusika vallas praegu liiga vara. Selli staatus peaks kestma kauem. Muusikul on vaja käsitööoskust, pead aupaklikult harjutama, enne kui oled valmis. Praegu jääb küpsemiseks liiga vähe aega. Seetõttu olen pisut skeptiline „Superstaari” saate suhtes, kus väga andekatel inimestel ei lasta eksida. Igal alal on äärmiselt oluline, et su eksimus ei saaks ebaproportsionaalselt suurt negatiivset tagasisidet. Mõni on paksu nahaga ja tuleb sellega toime. Usun, et mina ainult seepärast olengi praegu muusik, et mul lasti üksi olla.

Teie haridustee on mitmekesine, olete õppinud mitmes koolis ja paljudelt õpetajatelt.

Jah. Otsa koolist, kus minu õpetajaks oli Roland Puusepp, läksin edasi Tartu ülikooli semiootikat ja kulturoloogiat õppima. Õppisin seal kolm aastat ja tegin samal ajal mitut bändi. Koit Toome ansambliga liitumine oli minu jaoks tähtis samm, sealt algas mu professionaalse muusiku karjäär, sain muusikaga elatist teenida. 2003. aasta alguses kutsus sõber Marti Tärn mind Viljandi kultuuriakadeemiasse. Semiootikaõpingud jäid pooleli, sest Viljandis toimuv läks mulle rohkem korda: meeldis see kool, õpilased, õpetajad, sealne suhtumine muusikasse. Rütmimuusika osakonnas olid mu õpetajateks mitmed jazz’i-korüfeed. Sellesse aega jääb koostöö ansambliga Vägilased, mis on üks eredamaid laike mu muusikuelus. 2004. aasta sügisel tutvusin Jari Perkiomäkiga, tollase Soome Sibeliuse akadeemia jazz-osakonna juhatajaga, kes praegu on akadeemia aserektor. Tema kutsus mind Soome ning järgmise aasta alguses kolisimegi – poeg oli sel ajal vaid kahekuune – perega Helsingisse, kus olin vahetusüliõpilane nii kevad- kui ka sügissemestri. Soome periood ongi mind kõige rohkem mõjutanud, seal sain aru, mida tuleb teha. Eestisse tagasi tulles vajasid Viljandi muusikakool ja kultuuriakadeemia rütmika- ja trummiõpetajat, hakkasin kahes koolis õpetama ja endal jäigi kool lõpetamata. Sel sügisel jõudsin aga nii kaugele, et astusin uuesti kõrgkooli – olen Eesti muusika- ja teatriakadeemia jazz-muusika osakonna löökpilli eriala esimese kursuse tudeng ning selle üle õnnelik ja uhke. Üks arvestus on juba tehtud.

Oma trummimängu töötubades olete musitseerinud koos laste ja täiskasvanutega, kuidas see algas?

Tänu pojale hakkas mind Viljandi kultuuriakadeemias õppimise ajal huvitama väikelaste muusikapedagoogika. Et selles kohas laiutas suur auk, spetsialiseerusingi sellele. Õpetamise ja muusikutöö kõrvalt käisin lasteaedades mudilastega Aafrika trumme mängimas. Lugesin kokku, et olen käinud Eestis 270 lasteaias, ilmselt rohkem kui ükski haridusminister. Aga ka koolides, lastekodudes, turvakeskustes, noorsoovanglas ja mänginud trumme koos 60 000 lapsega. Tallinna turvakeskusesse, kus on tõsiste käitumisprobleemide ja sõltuvushäiretega lapsed, kutsuti mind pärast töötubade läbiviimist tööle. Töötasingi seal aasta sotsiaalpedagoogina ja aitasin luua positiivsete mõjutusvahendite programmi. Kui lapsed käitusid hästi, tegime koos muusikat, löökpillidele ja trummidele lisaks õpetasin neile nii palju, kui oskasin, ka muid pille, laulu, muusikateooriat. See kandis vilja. Nii mõnedki said järje peale ja integreerusid uuesti kooliellu. Arvan, et lapsi mõjutas just see õnnestumisest saadud hea emotsioon, mistõttu usun, et muusika võib päästa maailma. Sama efekt tekib täiskasvanute puhul. Trummimäng on vabastav ja teraapiline tegevus, mis gruppi liidab, olgu selleks pere, klass või töökollektiiv. Arvestatava mänguoskuseni on võimalik jõuda üsna lühikese aja jooksul. Mul on ka eraõpilasi, noorim on praegu viiene, kõige vanem on olnud 93-aastane vanahärra. Ta mängis djembe-trumme, hästi aeglaselt, aga tohutu mõnuga.

Et suure seltskonnaga trumme mängida, peab ju trumme olema palju.

Arvatavasti mul ongi Baltikumi suurim trummide erakogu. Kuna Kultuur­kapitalilt toetust ei õnnestunud saada, laenasin trummide ostuks raha. Eesti Kontserdi koolikontsertide programmis „Teeme ise muusikat” harjutame klassitäie õpilastega 45 minutit, seejärel läheme lavale ja esitame väikese muusikanumbri. Et see kõlaks autentselt ja ägedalt, peavad pillid olema mitte mängupillid, vaid professionaalsed.

Millistes ansamblites ise praegu mängite?

Mängin ansamblis Lenna, mis on üks mu lemmikbänd ning mille asutajaliige ja asjur ma olen. Jazz-trios Reigo Ahven Trio on mul õnn olla koos Peedu Kassi ja ühe Soome jazz’i-hiiglase Jukkis Uotilaga. Veel kuulun mittetraditsioonilise pillikooslusega ansamblisse Kellawärk, kus püüame saavutada klassikalise ja rütmimuusika sümbioosi. Sellegi ansambliga käime sageli koolikontserte andmas.

On teil mõni unistus, mida soovite teoks teha?

Tahaksin luua Viljandisse löökpillimuuseumi, kus on sadu pille eri regioonidest ja mis oleks maailmas ainulaadne. Sellise, kus lapsed ei pea instrumente läbi klaasi vaatama, vaid saavad katsuda ja proovida. Kohal oleksid muusikud, kes näitaksid, kuidas üht või teist pilli mängida, ja oskaksid rääkida nende ajaloost. Nii oleks võimalik ühes majas teha maailmale tiir peale. Niisugune loominguline ettevõtlus ühendatuna hariduse poolega mulle meeldiks.

—-

Jazz-trummar ja pedagoog Reigo Ahven (1982)

• on õppinud löökpille G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, TÜ Viljandi kultuuriakadeemias, Sibeliuse akadeemias ning alates sügisest Eesti muusika- ja teatriakadeemias,
• mängib ansamblites Lenna, Reigo Ahven Trio ja Kellawärk,
• töötas aasta Tallinna laste turvakeskuses sotsiaalpedagoogina,
• 2014. aastal asutas sõpradega Philly Joe’si jazz-klubi,
• unistab löökpillimuuseumi loomisest Viljandisse,
• usub, et muusika võib päästa maailma.

Tiina Vapper


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!