Tehke sama hästi nagu sõdur!
Algklassilaste spordipäev . Fotod: Raivo Juurak
„Soomukid tulevad! Sõdurid on juba kohal!” hõikab mitu elevil naisehäält. Kohe algab Kose gümnaasiumi algklasside spordipäev. See pole tavaline spordipäev, kus tuleb aja peale joosta, kaugust hüpata ja palli visata ning iga ala eest läheb hinne päevikusse. Spordipäeva korraldas Scoutspataljon ja mõistagi on ka ülesanded militaarse mekiga.
Sel ettevõtmisel on eellugu. 14. septembril alustas Scoutspataljon, täpsemini 400 tegevväelast Kose vallas ja alevis viiepäevast õppelaagrit, et hoonestatud aladel tegutsemist harjutada. Algklasside õppealajuhataja Sirje Hanikat kutsus enne õppusi kokku algklasside lastevanemate koosoleku, et neid ja nende abiga lapsi asulas toimuma hakkavaks ette valmistada.
Miks põõsas tee ääres sahises?
Lapsevanemad võtsid Hanikati hinnangul uudise õppuste kohta vastu mõistvalt. Scoutspataljoni poolt esines „oma poiss”, Kose gümnaasiumi vilistlane kapten Kaido Kivistik nii lapsevanematele kui ka õpetajatele ja lastele. Ühel õhtul koosolek lastevanematele, järgmisel päeval koolis lastele. „Ta selgitas kenasti, mis toimuma hakkab ja miks, nii et see ei tulnud kellelegi ehmatusena. Ükski õpetaja ei pahandanud, et kõrvalhoonest paugutamist kuuldus, ükski lapsevanem ei kurjustanud,” kiidab Hanikat. „Terve Kose oli viis päeva kaitseväelasi ja soomukeid täis. Korralikud lahingud käisid alevi vahel ja koolist koju minnes võis juhtuda, et tee ääres hakkas mõni põõsas järsku liikuma – kes kus peidus istus.”
Kool sõlmis Scoutspataljoniga kokkuleppe, et sõjamehed käivad õppuste ajal koolis oma sõjatehnikat ja varustust näitamas. Ühel päeval esimestele ja teistele klassidele, järgmisel kolmandatele ja neljandatele klassidele. Lapsed said kõike, mis sõduritel kaasas, uudistada ja oma käega katsuda – kuulipildujat käes hoida, veste selga passida, kiivreid proovida. Pealekauba tehti lastele soomukitega sõitu.
„See oli meie esimene koostöö Scoutspataljoniga ja sujus väga kenasti,” resümeerib Hanikat ja näitab käega teisele poole staadioni: „Algklassihoone on see roheline maja. Sealt tagant paistab vana ühiselamu, kus toimusid samuti Scoutspataljoni linnalahingu õppused. Meil on heanaaberlikud suhted – leppisime kokku, et nemad toimetavad meie hoovi peal ning hiljem tegelevad „vastutasuks” õpilastega.”
Kuna koolis on sügiseti spordipäev, pakuti välja, et sõjamehed võiksid tulla seda korraldama. Nemad olid rõõmsalt nõus. Eesmärk oli teha ebatraditsiooniline, lõbus ja huvitav spordipäev. Alad mõtlesid välja Scoutspataljoni liikmed eesotsas spordiinstruktoriga ning need olid lastele üllatus.
Seljakotti saab visata nagu Kanter
„Et sõjaväelased tulevad lastele spordipäeva tegema, ei juhtu iga päev. Väga tore, et Scoutspataljon leiab aega kooliga koostööd teha. Nagu Kaido Kivistik ütles, kasvatavad nad järelkasvu ja lapsed peaksid teadma, et kaitseväkke minekus pole midagi hirmsat. Sinna ongi juba üsna palju soovijaid,” tähendab Hanikat.
Noor sportlane võis endale tellida ka näomaalingu.
Soomukid sõduritega jõuavad pärale, lapsed rivistuvad staadionil. Kehalise kasvatuse õpetaja nummerdab lapsed näomaalingukriitidega. Numbrite – ühed, kahed jne –, mitte klasside järgi koostatakse segavõistkonnad, et poleks vanuselist ebavõrdsust. Laste elevus paistab ja kostab ebatavalise spordipäeva eel kaugele. Hanikat arvab, et kõik osalejad võiksid saada täna kehalises kasvatuses viie päevikusse, sest päev on kindlalt viit väärt.
Vile kõlab ja lapsed silkavad üle staadioni tribüünide juurde, et alustada tantsutüdrukute juhendamisel ja särtsaka muusika saatel soojendusega. Ruuporist kostab õpetaja korraldus: „Sõdurid, tribüüni juurde vabasammu marss! Algab tüdrukutega võimlemine!” Sõdurid ei tule võimlema, vaid sätivad staadioni teises otsas edasi asju, mida neil on vaja sättida.
Natuke hiljem on lapsed nagu võluväel võistkondadesse jagatud ja täidavad sõdurite juhendamisel ülesandeid, milliseid nad varem pole proovinud. Näiteks täpsusvise topispalliga kiivrisse. Kaugemal asetseva kiivri tabamine annab rohkem punkte. Kettaheitesektoris sünnib uus spordiala – seljakotiheide ehk sõduri seljakoti viskamine. „Võib visata otse, võib visata nagu Kanter,” näitab sõdur tehnika kätte. Kott kaalub viis kilo ja ulatub püstiasendis mõnele nääpsukesele tirtsule varvastest nabani, aga lennutamata ei jää.
Tulemuse märkimiseks kasutatakse granaati. Klassijuhataja Lea Danilova küsib lastelt: „Kas te teate, mis see on?” Üks poiss kirjeldab üksikasjalikult granaadi otstarvet ja omadusi nagu õpikust. Lea Danilova: „Mina küll granaadist nii põhjalikult rääkida ei oska. Aga sellega pihta saamine on väga ohtlik. Sellepärast peab hoidma eemale. Kas saite aru?” Lapsed: „Jaa!”
Jooks mürsukonteineritega pole niisama jooks
Teatevõistlused ja jooksuharjutused on üks laste lemmikuid. Joosta tuleb küll mürsukonteinerid, küll õppemiinid käes. Kui laste arv ei klapi, hakkab sõdur võistkonna ankrumeheks.
Üks võistkond sooritab parajasti instruktori juhendamisel kätekõverdusi ja õpetaja utsitab: „Proovige, kas oskate sama korralikult teha nagu sõdur!” Lapsed püüavad kõigest väest. Kes ei tahaks olla sama osav ja tugev nagu see tore mundris onu.
Üks väike tüdruk osaleb pealtvaatajana. Ta oli hiljuti tuulerõugetes ja tunnistab, et neid alasid vaadates on tal kahju, et kaasa teha ei saa.
Hoidke alt! Siit see vägi tuleb!
„Traditsioonilisi spordialasid saab laps tundides pidevalt teha. Spordipäev võikski olla natuke teistsugune, mängulisem,” leiab huvijuht Kristi Vanakõrts. „Tore, et tänu koostööle kaitseväelastega on täna rõhk eri vanuses laste koostööl, tegu pole klassidevahelise võistlusega.”
Kui keeruline oli mõelda välja algklassilastele sobivad ülesanded? Scoutspataljoni spordiinstruktor Ott Mänd selgitab, et tuli leida kompromiss huvitava ning lastele sobiva raskus- ja keerukusastme vahel: „Täiskasvanutele teinuks spordipäeva palju keerukama ja raskema, kindlasti ka huvitavama, aga laste puhul loodame, et militaarne element ülesannetes on juba iseenesest põnev. Ikka teistsugune sporditegemine.”
Miks tegeleb Scoutspataljon lastega? „Üritame lõimuda tsiviilmaailmaga. Näitame lastele, võib-olla ka lapsevanematele ja õpetajatele, et kaitsevägi pole kole roheline loom, kes käib ja täristab,” vastab Mänd. Lastel on olnud tänu õppustele põnev nädal. „Vaheldust ongi vaja. Igapäevane koolitöö muutub rutiinseks. Kui roheliste nägudega murjamid ringi jooksevad, on teine lugu,” muigab Mänd. Staadionil müttavate laste sportlikku vormi on Männi sõnul nii noores eas raske hinnata. Aga noorte kehaline vorm võiks tema kogemuste põhjal parem olla – ajateenistuses on nõrkadel raskem.
Endine lastearst ja naiskodukaitsja Tiiu Lambur on samuti staadionile kaasa elama tulnud, enda sõnul kontrollima, ega lastel külm ei ole, ning jääb nähtuga rahule.
Spordipäev kulgeb Scoutspataljoni juhtimisel nagu kellavärk, ei mingit segadust, kuigi tegu on suure hulga väikeste lastega.
Kui alad läbitud, transporditakse soomukitega kooli köögist staadionile lõunasöök – makaronid hakklihaga, salatiks värske tomat, rüüpamiseks mahlajook ja magusaks pirnid. Sõdurid asuvad lastele suurtest kateldest toitu jagama. Masinast tuleb kätepesuks sooja vett ning paberrätikud ja prügikastid on samuti käepärast.
Sportimine on kõigil kõhud tühjaks teinud ning toit maitseb värskes õhus nagu tõeline sõdurilõuna. „Mina hakkan ka suurest peast sõduriks ja sõdur peab palju sööma, et tugev olla,” teatab asjaliku ilmega poisike ja suundub uue portsjoni järele. Kaitsevägi, ole ootel!
—
Palun mulle veel üks ports!
Scoutspataljon
• Scoutspataljon on 1. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluv professionaalse väljaõppega, iseseisvaks lahingutegevuseks võimeline kiirreageerimissuutlikkusega manööverüksus. Erinevalt teistest väeosadest ei ole Scoutspataljonis ajateenijaid, vaid ainult tegevväelased.
• Scoutspataljon teeb koostööd Läänemaa skautide malevaga, samuti tutvustab Eesti kaitseväge ja Scoutspataljoni õpilastele ja noortele suunatud üritustel ja presentatsioonidel.
Meeli Parijõgi