Tiiu Bläsi-Käo – Eesti Waldorf-koolide õpetajate õpetaja

30. okt. 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Tiiu Bläsi-Käo peab meie Waldorf-koolide ja -lasteaedade arengu toetamist oma südameasjaks. Fotol on ta koos Ilmapuu Waldorf-lasteaia kasvataja Kristina Rosinaga. Foto: Tiina Vapper

Tiiu Bläsi-Käo (73) ütleb naljaga pooleks, et tema elulugu on 146 aastat pikk, kuna ta on kannatamatu loomuga ja elab kaht elu korraga – üht Saksamaal, teist Eestis. Ise on ta end alati eestlaseks pidanud. Alates sellest ajast, kui Eestis 1990. aastate lõpus esimesed Waldorf-koolid ja -lasteaiad tekkisid, on ta pidanud nende arengu toetamist oma südameasjaks: korraldanud kirjanduse väljaandmist, nõustanud õpetajaid, viinud arvukalt läbi loenguid, kursusi ja koolitusi, kuhu ta on kutsunud õpetama tunnustatud asjatundjaid välismaalt.

Kohtumine Steineri õpetusega

Kuressaares sündinud Tiiu oli kahe ja poole aastane, kui pere 1944. aasta sügisel Saaremaalt sõja eest Saksamaale rändas. „Kaks õde ja vend olid minust vanemad, mina olin lastest noorim. Esialgu elasime pagulaslaagris, kus õppisin esimesed kuus klassi eesti keeles ega puutunud kohalikega kuigi palju kokku.

12-aastaselt hakkasin käima saksakeelses koolis ning hiljem lõpetasin Karlsruhe tehnikaülikoolis arhitektuuri eriala, mis polnud tookord tütarlapse puhul kuigi tavaline,” jutustab Tiiu. „Minu esimene kokkupuude Rudolf Steineri õpetusega oligi arhitektuurialane. Šveitsis Goetheanumi keskuses ekskursioonil käies oli kursusekaaslasel kaasas arhitektuuriraamat, mis lähtus Rudolf Steineri mõtetest. Tookord ei jõudnud need veel päriselt minuni. Aga hiljem, kui mul olid juba pere ja lapsed ning Karlsruhe linna Waldorf-lasteaed loodi, teadsin kohe, et panen oma lapsed just sinna. Steineri pedagoogikaga tutvusingi põhjalikult tänu tütrele ja pojale.

Waldorf-pedagoogika on õieti meetodipedagoogika, mis lähtub põhimõttest, et lapse arengus on kindlad etapid ning iga asja õppimiseks on oma aeg. Äärmiselt oluline on, kuidas lapsele midagi õpetada, et see teda toetaks ning ta elus hakkama saaks. Kooli ülesanne on ergutada ja stimuleerida loovust ning vaba mõtlemist. Määrava tähtsusega on õpetaja isik, mistõttu me räägimegi mitte kasvatusteadusest, vaid kasvatuskunstist ning õpetajast kui kasvatuskunstnikust.

Mõne aja pärast otsustasingi arhitektiametist loobuda ja õppida õpetajaks. Lõpetasin nii pedagoogikaülikooli kui ka Stuttgardi Waldorf-kõrgkooli ja minust sai Waldorf-kooli õpetaja. Olin õpetaja kaksteist aastat, ei puudunud ühtki päeva ning tundsin iga päev, et õpetajakutse on kõige huvitavam elukutse üldse. Praegu jätkab Waldorf-koolis õpetajana minu tütar ning ka kõik mu kuus lapselast on käinud Waldorf-koolis ja -lasteaias. Vanim neist on juba ülikoolis, noorim 6. klassis.”

Waldorf-koolide sünd Eestis

Oma sünnimaale Eestisse jõudis Tiiu Bläsi-Käo pärast pikki aastaid esmakordselt taas Nõukogude aja lõpus, 1989. aastal. Oli aeg, kui paljud lapsevanemad soovisid pakkuda lastele tavalisest erinevat haridust ning esimesed teadmised Waldorf-pedagoogikast olid Soome kaudu juba siia jõudnud. Kui 1988. aastal loodi Tallinna muusikamajas Vanalinna algkool, mis oli esimene alternatiivpedagoogikaga kool kogu Nõukogude Liidus, ja Tiiu sellest kuulis, kirjutas ta selle kohta sõnumi Saksamaa kasvatuskunsti ajakirja. Eestis olles kutsutigi ta Vanalinna kooli külla ning paluti saalitäiele huvilistele rääkida Waldorf-pedagoogikast.

Kohtumise lõpus selgus, et mitmes paigas oli Waldorf-kooli loomiseks õpetajate ja lapsevanemate initsiatiiv olemas ning õpetajad olid valmis juba järgmisel aastal alustama. Ilma koolituseta polnud see paraku mõeldav ning Tiiu otsustas neile Eestisse appi tulla. Läks nii, et ta jäi siia elama tervelt kümneks aastaks. Esimestena alustasid Waldorf-koolid Nõmmel, Arukülas, Rosmal, Tartus ja Rakveres. Praegu on koole kümme, nende seas kaks kooli erivajadustega lastele, ning üheksa lasteaeda, mis kõik kuuluvad Eesti vabade Waldorf-koolide ja -lasteaedade ühendusse.

Tööd Eestis algusaastatel jagus. Esiteks puudus täiesti sellealane kirjandus ja õppematerjalid, mille tõlkimist ja väljaandmist tuli korraldada. Rudolf Steineri pedagoogikat tutvustav teos „Vabaduskasvatus” ilmus 1992. aastal just Tiiu Bläsi-Käo initsiatiivil. Igapäevatöö oli käia koole nõustamas. Waldorf-koolide struktuur erineb tavakoolide omast, mis tähendab, et koolil pole direktorit ega õppealajuhatajat, juhtimise vastutus jaguneb kollegiaalselt kõigi õpetajate vahel. Õpetajatel oli seda põhimõtet alguses raske omaks võtta ning seda tuli õppida ja harjutada. Kõige suurem ja olulisem küsimus oli mõistagi seotud Waldorf-koolide õpetajate ettevalmistusega.

Eestlase jonn ja saksa täpsus

Eripedagoog Lena Jaago oli üks neist, kes 1990. aastal Waldorf-koolis tööd alustas. „Alguses olin Nõmme erakoolis kaks aastat eelkooliõpetaja, seejärel üheksa aastat klassiõpetaja, meenutab Lena. „Meil kellelgi polnud Waldorf-pedagoogikast mingeid teadmisi. Esimese koolituse sain tänu Tiiule Saksamaal, edasi korraldas ta igal suvel suuri seminare koos Läti ja Leedu õpetajatega ning kutsus kõnelema õppejõude välismaalt. Minu jaoks ongi Tiiu olnud meie Waldorf-koolide õpetajate õpetaja. Temas on eestlase tahtejõud ja jonn ühendatud saksa täpsuse ja vastutustundega. Koolituste organiseerimine ja selleks raha leidmine on juba iseenesest meeletu töö, aga ta suutis ka järge pidada, milliseid teadmisi me vajame, ja tegutses väga süsteemselt. Ma ei tea, kas Waldorf-haridus oleks Eestis praegu nii elujõuline, kui Tiiu seda asja poleks vedanud.”

Tallinna Ilmapuu Waldorf-lasteaia kasvataja Kristina Rosin õppis Stuttgardi rahvusvahelises Waldorf-seminaris ajavahemikus 1991–1992. „Waldorf-pedagoogikas ongi oluline aastaring läbi käia, et tekiks tervikpilt,” kinnitab Kristina. „Õppisin sel ajal Tallinna pedagoogilises seminaris lasteaiaõpetajaks, kaks kursust oli läbi, aga kui Tiiu pakkus mulle võimalust Saksamaal õppida, võtsin akadeemilise puhkuse ja läksin. Minu õpetajaks oli Stuttgardis Waldorf-lasteaedade „isa” Helmut von Kügelgen, kes on sündinud Tallinnas ja kelle 100. sünniaastapäeva järgmisel aastal tähistatakse. Eestisse tagasi tulnud, lõpetasin ka siinse kooli ära, oma lõputöö kirjutasin Waldorf-lasteaedadest, aga see, mida ma Saksamaal kogesin, avas minu jaoks ukse, mille eest olen väga tänulik.”

Saksamaal omandas aasta aega teadmisi ka psühholoogi haridusega Meelis Sügis, kes pärast seda noore õpetajana Tartu Waldorf-koolis tööd alustas. Ühtlasi oli ta 1992. aastal Tartu Waldorf-pedagoogika seminari loomise juures. Meelis kiidab Tiiu energiat ja teotahet. „Oma east hoolimata on ta nagu tiivuliste sandaalidega Hermes, kes kahe riigi vahet pendeldab. Tiiu tunneb kohe ära, mida peab tegema, ja haarab asjast kinni. Ka impulss seminari loomiseks tuli temalt, sest tal oli kindel ettekujutus – kui tahame Eestis koolidega jätkata, peame siin õpetajakoolituse käivitama. Esimesel aastal alustanud grupp õppis päevaõppes sisuliselt iga päev, nüüd toimib seminar nädalalõpu kursustena. Seal on saanud koolituse väga paljud õpetajad ning koolitajate rollis olnud paljud meie enda vilistlased, kellel on juba paarikümneaastane töökogemus.”

Oma erialale pühendunud

Alates 2001. aastast elab Tiiu Bläsi-Käo jälle Saksamaal, kuid käib väga tihti Eestis. Viimati viibis ta siin oktoobri keskel seoses Waldorf-pedagoogika täienduskoolitusega, mis toimub juba mitmendat korda koostöös Tartu ülikooliga. Esimene selline kursus oli 2010. aastal lasteaiakasvatajatele, järgmine klassiõpetajatele ning selle õppeaasta kursuse teema on ravipedagoogiline lähenemine Waldorf-pedagoogikas. Kursus koosneb seitsmest kolme-neljapäevasest moodulist, mis jagunevad kogu õppeaasta peale, lektoriteks on oma ala spetsialistid Saksamaalt ja Šveitsist. Et nii mahukaid koolitusi läbi viia, on Tiiu taotlenud Saksamaalt lisaraha. Kursuse peale on see summa umbes 10 000 eurot.

Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi täienduskoolituste korraldaja Anne Raam peab Tiiu Bläsi-Käo tegevuses kõige imetlusväärsemaks pühendumist oma erialale. „Tiiu on meid kõiki palju õpetanud oma nõudlikkuse ja maksimalismi taotlusega. Tema sõnavaras puudub väljend „ei saa”, ta otsib alati võimalusi, kuidas mõtted teoks teha. Ja kui räägime sellest, et õpetajate kogukondi on vaja tugevdada, siis Waldorf-koolide õpetajad on suurepärane näide õppivast kogukonnast – mul on olnud võimalus näha, kuidas nad vastastikku ideid jagavad, infot vahetavad, teemasse sisse lähevad.”

Viimase ravipedagoogika kursuse vastu oli huvi erakordselt suur ning see näitab Tiiu Bläsi-Käo sõnul teema olulisust. „Praeguse aja kiire ja pealiskaudse elu mõjud jõuavad paratamatult igasse kooli. Ka erivajadustega laste arv suureneb. Kuna lapsed on juba liiga vara tehnilistest asjadest ümbritsetud, kaasneb sellega meelte ülestimuleerimine ja elamuste üleküllus, millel on oma tagajärjed. Meie kohus on vanematele digimaailma ohte teadvustada,” leiab Tiiu. Ta toob näite New York Timesis ilmunud artiklist, mida tsiteeris eelmisel aastal ka Eesti Ekspress. „Seal oli lugeda, et võimsaid tehnoloogiaettevõtteid juhtivad Silicon Valley lapsevanemad ise eelistavad panna oma lapsed Waldorf-kooli, kus digiseadmed pole soositud. Põhjus on soov säilitada lapse võime läheneda asjadele loominguliselt.”

Osa Eesti haridusloost

Ehkki Eesti Waldorf-koolide arengus on olnud keerulisi aegu ning tulnud kogeda palju eelarvamusi ja kriitikat, on Tiiu Bläsi-Käo senise arenguga rahul. „Maailmas on praegu 65 riigis üle tuhande Waldorf-kooli ja umbes 2000 lasteaeda, eriti levinud on need Saksamaal, kus 1919. aastal loodi Stuttgardis esimene Waldorf-kool. Viimasel ajal on suur huvi Waldorf-pedagoogika vastu tekkinud Hiinas. Oleme vastavalt oma võimalustele olnud tublid, mis ei tähenda, et arenguruumi ei jätkuks. Tähtis on see, et veerand sajandit tegutsenud Waldorf-koolid on osutunud elujõuliseks, nad on osa Eesti hariduse ajaloost.

Kõige rohkem rõõmu teeb Tiiu Bläsi-Käole see, et paljud Waldorf-pedagoogika põhimõtted – nagu kujundav hindamine, epohhiõpe, õppeainete lõimimine, aga ka lapsekesksuse ja loovuse tähtsustamine ning tihe koostöö vanematega – on jõudnud riiklikesse õppekavadesse. „Keegi seda otse välja ei ütle, ega peagi. Kõige tähtsam on, et kõik lapsed saaksid käia koolis, mis toetab nende arengut. Seetõttu on eriti oluline, et riik aktsepteeriks lapsevanemate õigust oma lapsele kooli valida.”

Tiina Vapper

Õpetajate Leht


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!