Tõnu Trubetsky: Eesti bänd, mis sündis New Yorgis
Muusik ja kirjanik Tõnu Trubetsky (fotol paremal) meenutab ansambli The Flowers of the Universe Belgia turneed 2011. aastal. Foto on tehtud teel Lille’isse Prantsusmaal. Vasakult bändiliikmed Tarmo Linnas, Harri Lillevars, Sofia Joons ja Henry Leppnurm.
Oma esimesed lood tegin 14–15-aastaselt. Elasin ja käisin koolis Mustamäel, suved aga veetsin Muuga aedlinnas, kus elas ka mu sõber Nomka. Istusime sageli tema maja pööningul ja mõtlesime koos lugusid välja. Üks esimesi, mis hiljem ka Vennaskonna repertuaari jõudis, oli Doris Kareva sõnadele tehtud „Ajastu”.
See oli aeg, kui koguti vinüülplaate ja kuulati välismaa ansamblite muusikat. Vinüülplaate tõid vanemad välismaalt, aga neid sai ka üksteiselt osta. Sweet, Slade, Smokie, Suzi Quatro, ELO, Mud, Runaways, aga ka Queen on glam-rock-i bändid. 1970. aastate glam-rock ongi mind palju mõjutanud. See stiil meeldis mulle siis ja meeldib praegu, mu maitse ja põhimõtted ei ole aastatega muutunud.
Glam-rock-i ansambel on ka The Flowers of Romance, mille me lõime sõpradega üsna spontaanselt 1999. aastal New Yorgis, kus toimusid ka esimesed kontserdid. Praeguseks oleme tegutsenud 16 aastat, ilmunud on kaks CD-d: „Sue Catwoman” (2004) ja „Paris” (2006), ning kolm DVD-d.
Repertuaar on ingliskeelne ning enamiku meloodiate autor olen mina. Eestis oleme Flowersiga üsna vähe esinenud, küll aga päris palju tuuritanud: Pariisis, Riias, Berliinis, Brüsselis, Helsingis, Stockholmis, Varssavis, Indias Dharamsalas, Antwerpenis. Viimati tegime turnee 2011. aasta märtsi lõpus – aprilli alguses Belgiasse, siis muutsime ansambli nime The Flowers of the Universe’iks, kuna oli mõte teha kosmosest inspireeritud ulmelisemat muusikat. Toimus neli kontserti, mida aitas korraldada Belgia glam või punk rock’i bänd Keeper Volant. Minu teada olime esimene Eesti ansambel, kes Belgias esinemas käis, praeguseks on neid teisigi.
Mul on meeles, et kuna Brüsseli lennuk väljus Riiast hommikul kell kaheksa, hakkasime Riiga sõitma juba eelmisel õhtul. Jõudsime kohale öösel ning tegime linnas jalutades aega parajaks. Oleme Riias palju kontserte andnud, vähemalt paar korda aastas, Riia on meist paljude lemmiklinn.
Brüsselis olin varem käinud. Kuulusin lühikest aega Eestimaa Roheliste parteisse ja mul oli võimalus osaleda Euroopa parlamendis roheliste ülemaailmsel konverentsil. Kohtusin tookord ka europarlamendi liikme ja tuntud poliitiku Daniel Cohn-Benditiga, kes oli Pariisis 1968. aasta mais toimunud üliõpilasrahutuste juht. Kinkisin talle oma 500-leheküljelise raamatu „Anarhistid”, kus on temast juttu ning mille kaanel on teiste seas ka tema pilt.
Esimene kontsert oligi Brüsselis. Kõigepealt esines ansambel Keeper Volant, seejärel meie. Ansamblisse kuulus sel ajal ka Noarootsi juurtega viiuldaja Sofia Joons, kes on hästi tuntud pärimusmuusikuna, Henry Leppnurm mängis soolokitarri, Tarmo Linnas bassi, Harri Lillevars trummi.
Korralduse pool oli tasemel ning meid võeti väga hästi vastu. Belgia bänd korraldas isegi pikkade laudade taga tutvumisõhtu, kuhu nad olid pruudid ja vanemad kaasa võtnud ning mis meenutas suuremat sorti sünnipäeva või pulma.
Ööbisime ühe torupillimängijast muusiku Stefan Timmermansi kodus. Ta elas Brüsselist 32 kilomeetri kaugusel Gooiku külas, mille vanim ehitis on suur katoliku katedraal Sint-Niklaaskerk van Gooik, mida me ka külastasime. Arvasin varem miskipärast, et Belgia on väga linnastunud riik, ja olin üllatunud, nähes talusid, hobuseid, lehmi, lambaid, kõrtsis õlut rüüpavaid külamehi, täiesti tüüpilist maaelu. Antwerpenis musitseeriski meiega laval koos torupillimängija Stefan ja see kõlas hästi. Ansambli algusaegadel panime tihti kokku eri keelpille ja isegi marsitrummi, mida trummitüdrukud paraadidel põristavad. Järgmise kontserdi andsime Prantsusmaal Lille’i linnas üsna Belgia piiri lähedal. See oligi turnee kõige ägedam kontsert. Prantsusmaal ei ole rokkmuusika kuigi levinud ning rokiklubisse Le Yeti, kus kontsert toimus, oli tulnud palju keskealisi ja isegi vanemaid rokihuvilisi. Viimase kontserdi andsime Geelis, mis erines eelmistest seepärast, et see toimus kohalikus Jeugdhuis De Bogaardi noortemajas.
Tagasiteel juhtus ka viperusi. Lennujaamas ei tahetud meie kidramehi pillidega lennukisse lasta. Kavalust kasutades õnnestus kitarrid siiski lennujaama restorani vahekäigu kaudu salaja lennukisse viia. Olime vist juba Poola kohal, kui mootoris tekkis mingi rike, lennuk pööras otsa ümber ja sõitis Belgiasse tagasi. Brüsselis tuli teise lennuki peale ümber istuda, õnneks ei pidanud me uuesti kontrollist läbi minema, jalutasime kitarridega ametnikest paari meetri kauguselt mööda, keegi huvi ei tundnud.
Jäime turneega üsna rahule. Sellised reisid on bändi jaoks väga vajalikud, need ongi kõige tähtsamad. Olengi hakanud mõtlema järgmise gastrolli korraldamise peale. Praegu on põhitähelepanu olnud Vennaskonnal. 2. oktoobril toimus ansambli 600. kontsert ning 23. oktoobril tuleb sünnipäevakontsert „Vennaskond 31”. Aga kui see möll läbi saab, võtan asja tõsisemalt käsile.