Ühe teema rahvas

9. okt. 2015 - Kommenteeri artiklit

KAAREL TARAND

kolumnist

Järgnev lugu on loomulikult tähelepanu kõrvalejuhtimise operatsioon. Ma ise veel ei tea, millelt ma tähelepanu kõrvale juhin, aga küllap need, kes mulle seda ette heitma hakkavad, jooksvalt uudistelindilt juba asjakohase põhjenduse leiavad. Võimaluste vikerkaar on täielik vabamüürlaste vandenõust ja globaalsetest katastroofidest kuni kohaliku kirbutsirkuseni.

Värskeid meenutusi poliitikaelust antud asjas. Edgar Savisaare korruptiivse käitumise uurimine algatati, et juhtida tähelepanu kõrvale korruptsioonilt Tallinna sadamas, mis oli ebamugav Reformierakonnale. Sadama juhtum tekkis aga omakorda näiteks sotsiaaldemokraatide soovist juhtida tähelepanu kõrvale perekond Ossinovskilt. Nende „skandaal” muidugi lavastati, et rahvas ei näriks IRL-i läbikukkumiste kallal transiidipoliitikas. Jne jne.

See kõik puudutas poliitsfääri ehk parteielu, mis oma valitseva mõtlemise rikutuses annab silmad ette mistahes muule elualale. Aga sama mustri olemasolu usuvad inimesed laialdaselt ka majanduses ja hariduses, kunstis ja põllutöös või üldse igas eluvaldkonnas, mis vähemasti osaliseltki seisab vaba konkurentsi põhjal.

Informatsiooni avalikustaja ja levitaja on keegi, kes üritab ise varju jääda, kuid samal ajal reedab end sellega, et on just skandaaliga tähelepanu keskmes olnud, just tema on ainsana huvitatud, et tema teemat varjutav järgmine teema esile kerkiks ja valdavaks saaks.

Selle, et esitatud primitiivne mõttekäik ainult aukudest ja vigadest koosnebki, peaksid ära nägema ka need, kelle olemasolu ja rolli kogu skeem eeldab. Mida õigupoolest öeldakse, kui väidetakse, et Eestis suudab ühiskond korraga tähelepanu pöörata vaid ühele „suurele asjale”, olgu selleks siis pagulased, korruptsioon või seakatk?

Eks ikka seda, et see rahvas siin on lausloll ja palja käega juhitav ning laseb end meediamanöövritest iga kord petta, kui keegi manöövri ette võtab. Kuid rahva rumalusest ju üksi ei piisa, rumalate massmanipuleerimiseks peab olema ka tööriist – ajakirjandus.

Lolli rahva juurde muidugi saavadki kuuluda vaid rumalad ajakirjanikud. Või siis äraostetavad, mis teeb sama välja, sest nagu õpetas Abraham Lincoln, saab kõiki inimesi petta natuke aega ja mõnda kogu aeg, kuid mitte kunagi ei saa petta pikka aega kõiki inimesi. Äraostetav ajakirjanik kaotab varem või hiljem usutavuse ja töö.

Kust siis aga tulevad need suured manööverdajad, see geniaalne vähemus, kes suudab lolli rahvast petta, ajakirjandust kallutada või üles osta, teemat teemaga katta ja teha muid koletusi? Ja miks üks neist osavatest võitlejatest kunagi lõplikku võitu ei saavuta? Kas tõesti on tegu ürgse hea ja kurja võitlusega, mis kunagi kellegi võiduga ei saa lõppeda, sest ühe kadumine pildilt kaotaks paratamatult ka teise? Need kõik on küsimused, mille ratsionaalses vaimus mõtlema treenitud inimene võib üldse esitamata jätta.

Igaüks, kes vähegi neutraalse kõrvalseisja pilguga maailma ja Eestit vaatab, näeb, et elu on värvikirev ja sõltuvalt seltskonnast, huviringist, east, soost, tervisest jne on inimestel päevakorral väga erinevad teemad, mis tunduvad suurima murena või rõõmuna. Mitte ainult võrgumaailm ja sotsiaalmeedia, vaid ka reaalne füüsiliste kokkupuudete ja silmast silma suhtlemisega ühiskond sisaldab üksteisega mittehaakuvaid ringikesi, kellest üks toitub ainult poliitikast ning ei tea midagi kunstist, teine aga pühendub sada protsenti filosoofiale ja luulele ega aruta midagi, mis ajateljel oleks kirjeldatav vähema kui sajandiga.

Ja ometigi: selles informatsiooniliselt ülikülluslikus ja temaatiliselt kõigi aegade mitmekesiseimas olukorras leidub meedial ometigi jõudu vahendada meile iga päev sõnumit, et suudame tarvitada vaid üht teemat korraga ning iga teemapüstitus on vaid eelmise teema lämmataja, meie tähelepanu suuna muutja. Iga toimetus tegeleb oma hommikusel koosolekul paljude teemadega, igal väljaandel ja kanalil on rubriigid kunstist spordi ja juhtimisest ristsõnadeni. See on mitmekesisus.

Kui aga toimetaja või reporter koosolekult lahkub ja asub lugu koostama, unustab ta hetkega mitmekesisuse enda ümber ja alustab tsitaadiga: „„Vaadake, see kõik on korraldatud selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale neilt endilt,” ütles X.” Miks ta seda teeb? Mis enesepiitsutamine see on? Miks ta laseb oma „allikal” rahumeeli valetada ja sellele ruumi annab? Miks ta õõnestab oma toimetuse ja väljaande usaldusväärsust?

Lõppkokkuvõttes toodetakse nii vaba ajakirjanduse tulevikku, sh majanduslikku kahjustavat müra. Iseennast süstemaatiliselt kahjustada saab vaid sõltlane ja sellest vaatenurgast peaks iga meediaomanik või peatoimetaja oma poliitreporterite pädevust ja vaimutervist hindama. Ainult haige võib iga päev mitmekesises väljaandes paljundada kuritahtlikku juttu „ühe teema ajakirjandusest”.

Ühe teema rahvast ei saa meist muidugi ka juhul, kui ajakirjandus end ühele teemale kokku tõmbaks. Aga millelt ma nii väites tähelepanu kõrvale juhin, jätan targa lugeja otsustada.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!