Vabatahtlikuna Rumeenias ja Gruusias

Vabatahtlikuna teises riigis töötamine annab lisaks kogemustele ja elamustele ka oskuse näha ja hinnata paremini kodus toimuvat. Oma muljeid olid nõus jagama Sirly Pärnaste, kes viibis noortevahetuse arengu ühingu EstYES kaudu vabatahtlikuna üheksa kuud Rumeenias, ning Talvike Mändla, kes veetis aasta Gruusias Abhaasia piiri lähedal.

Sirly Pärnaste, kes lõpetas eelmisel kevadel Tallinna 32. keskkooli, tunnistas, et vajas aega jõudmaks selgusele, mida edasi teha. „Otsustasin liituda mõne vabatahtlike programmiga ja hakkasin otsima huvitavaid projekte. Enamik neist oli seotud meedia, keskkonna ja lastega. Laste teema tundus kõige minulikum ja nii valisingi Rumeenia kultuuri, teatri ja origami organisatsiooni A.C.T.O.R programmi „Aici-acolo”, mis eesti keeles tähendab „Siin-seal”.

Et selle programmiga on Rumeenias liitunud ligi 200 lasteaeda ning ainult kümmekond kooli, töötaski Sirly eelmise aasta septembrist selle aasta juunini Bukarestis peamiselt lasteaedades. „Käisin iga päev ühes lasteaias ja viisin läbi kolm tundi, mille jooksul tutvustasin lastele Eestit. Kokku jõudsin külastada rohkem kui sadat rühma ja mul tekkis sealsest lasteaiaelust üsna mitmekesine pilt. Et kolme miljoni elanikuga Bukarest on suurlinn ja äärelinna lasteaedadesse jõudmiseks kulus mitu tundi, sain ka linnaga hästi tuttavaks.”

Eestit tutvustavad tunnid rumeenia keeles

Sirly tunnistab, et algus oli väga raske. „Lasteaiaõpetajad olid peamiselt vanemaealised naisterahvad, kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud ega osanud mulle tõlkimisel abiks olla. Samas oli üllatav, et Rumeenias hakkavad lasteaialapsed juba kolmeaastaselt inglise keelt õppima – selleks käib lasteaias eraldi õpetaja –, ent vestlemiseks oli nende keeleoskus mõistagi veel vähene. Et end arusaadavaks teha, kasutasin kehakeelt ja püüdsin välja mõelda tegevusi, kus oleks vaja võimalikult vähe rääkida. Mul ei olnudki muud varianti, kui hakkasin ise kiiresti rumeenia keelt õppima. Kahe kuu pärast oli sõnavara juba päris suur, kolmandal kuul sain kõik vajalikud jutud räägitud.”

Sirly õpetas lastele eestikeelseid sõnu ja väljendeid ning mängis mänge ja laulis laule, mida eesti lapsed mängivad, ka kõik meisterdamistööd tehti Eestiteemalised. „Mul olid kaasas mõned oma lapsepõlveraamatud, näiteks esimese klassi aabits, „Sipsik”, „Jutupaunik”, samuti „Leiutajateküla Lotte” film, mida me rumeenia lastega vaatasime ja mis neile väga meeldis. Seda, kuidas tund üles ehitada ja mida tunnis teha, otsustasin vastavalt laste vanusele. Kõige pisemaid köitis rohkem mäng, suurematega, kellele meeldis meisterdada, istusime ümber laua ning värvisime või voltisime paberist origami tehnikas suitsupääsukesi ja rukkililli. Lapaduud tantsida meeldis kõigile. Et tund oleks vaheldusrikas, kombineerisin tegevusi ja jõudsime teha palju. Häid ideid oli mul varuks ka oma lasteaiaajast, tuletasin meelde, mida mulle sel ajal teha meeldis. Olen sündinud-kasvanud Ida-Virumaal ja käinud Avinurme lasteaias, kust mul on väga head mälestused. Palju mõtteid sain internetist, alati võis nõu küsida oma organisatsioonilt, suuresti aga tegutsesin improvisatsiooni korras vastavalt olukorrale.”

Bukaresti lasteaiad on Sirly sõnul meie omadega üpris sarnased: lapsed on jagatud vanuse järgi rühmadesse, päevaplaan meenutab meie oma ning nii nagu Eestis, on ka Rumeenias lasteaiaõpetajate palgad väikesed ja lasteaeda lähevad tööle need, kellele töö lastega meeldib. Kui mitmes muus osas tundus Rumeenia Sirlyle Eestiga võrreldes mahajäänum, siis lasteaedades polnud millestki puudust: rühmades olid korralikud õppevahendid, palju mänguasju ja raamatuid, toimusid muusika-, liikumis- ja meisterdamistunnid. „Suur erinevus oli e-võimaluste kasutamises,” tõdeb Sirly. „Õpetajatel küll arvutid olid, kuid nad kasutasid neid peamiselt töölehtede ja värvimiseks mõeldud piltide printimiseks.”

Lapsed, kes elavad lastekodudes ja haiglates

„Silma torkas, et Rumeenias on palju eralasteaedu, mis enamasti asuvad elamurajoonides ja näevadki välja nagu eramajad. Suur osa lapsevanemaid eelistab eralasteaedu riiklikele, ehkki kohatasu on suurem. Nende eelis riigilasteaedadega võrreldes on, et huviringe on rohkem ning rühmad väiksemad,” jutustab Sirly. Kui eralasteaias oli keskmiselt 8–15 last rühmas, siis tavalasteaedades 25–27, kõige rohkem 35. Rühma peale on kaks kasvatajat, kes töötavad vahetustega, korraga on kohal üks kasvataja ja üks kasvataja abi.

Hoolimata sellest, et riigilasteaedades oli lapsi rühmas rohkem, käitusid nad Sirly sõnul distsiplineeritumalt ja viisakamalt kui eralasteaedade lapsed. „Oli tunda, et eralasteaedades on lastele rohkem lubatud. Eriti on meeles üks lasteaed, mida meile tutvustati kui vabakasvatusega lasteaeda. Kui lapsed hakkasid mänguasju üle värava loopima ja üritasime neid keelata, oli kasvataja reaktsioon, et lapsed võivad teha kõike, mida tahavad, siis kasvavad neist head inimesed.”

Tõsine probleem on Rumeenias lapsed, kes kasvavad lastekodudes ja haiglates, jutustab Sirly. „Küsimusele, miks neid nii palju on, ma vastust ei saanud. Enamik on mustlaste järeltulijad linnaosadest, kus on palju vaesust ja harimatust. Rumeenias on palju pere tüüpi väikesi lastekodusid, mis asuvad tavalistes kortermajades ja kus neljatoalises korteris elavad koos neli-viis last ja kasvataja. Ka meie käisime lastekodudes lastega koos süüa tegemas ja aega veetmas. Kuna lastekodudes kõigile lastele ruumi ei jätku, elab osa lapsi haiglates, kuhu vanemad on nad jätnud ning kus nendega tegelevad õed ja arstid. Peamiselt olid seal koolieelikud, aga kohtusin ka 12-aastase tüdrukuga, kes polnud kunagi koolis käinud ja keda olidki õpetanud ainult vabatahtlikud ja arstid. Rumeenias on loodud palju vabatahtlike programme, kes nende lastega tegelevad. Ka meie käisime igal nädalal haiglates mängimas ning lastele inglise keelt ja rumeenia tähestikku õpetamas.”

Väikesed rumeenlased tantsisid kaerajaani

„Meie programmis oli 27 vabatahtlikku,” räägib Sirly. „Eestile lisaks Prantsusmaalt, Portugalist, Itaaliast, Hispaaniast, Austriast, Aser­baid­žaanist, Uruguaist, Gruusiast, Armee­niast. Eestist oli peale minu üks noormees Narvast, kes tutvustas vene kultuuri. Üks huvitav projekt, mille me koos tegime, oli lastelaulude plaat. Igaüks laulis lindile oma emakeeles ühe lastelaulu. Mina esitasin Pilvi Üllaste ja Leeni Laasfeldi „Kiisu läks kõndima”, lisaks salvestasime eri keeltes loomade häälitsusi. Kõik programmis osalenud lasteaiad said mälestuseks meie autogrammidega plaadi.

Suurim ettevõtmine oli kevadfestival. Nimelt on Rumeenias traditsioon korraldada maikuus teistmoodi koolinädal (scoala altfeli), mille kõik haridusasutused pühendavad mitteformaalsele õppele – käiakse ekskursioonidel, korraldatakse kontserte, festivale. Iga vabatahtlik tõmbas loosiga ühe lasteaia – mulle sattus neid kaks –, kellega hakkasime selleks festivaliks valmistuma ja harjutasime kahe kuu jooksul iga nädal. Aschiuta eralasteaia lapsed õppisid eesti keeles selgeks bugi-bugi laulu. King George’i eralasteaia lapsed aga tantsisid kaerajaani.”

Sirly tunnistab, et Rumeenias veedetud aja jooksul tabas ta end korduvalt mõttelt õppida lasteaiaõpetajaks. „Varem poleks ma ette kujutanud, et see võiks olla mu amet. Aga lastega tegelemine pakkus nii suurt rõõmu, see ei olnudki nagu töö. Lasteaiaõpetaja amet on loominguline ja pakub kõige rohkem võimalusi mitteformaalseks õppeks.”

Mänguasjad gruusia lastele

Talvike Mändla töötas eelmise aasta juulist selle aasta juunini vabatahtlikuna Gruusias Abhaasia piiri lähedal Zugdidi linnas.

Talvike Mändla oli ise juba kodus tagasi, kui Eesti peredelt kogutud suur pakk mänguasjadega Gruusiasse jõudis. Lastel oli saadetise üle väga hea meel. Fotod: erakogu

„Minu peamine tööülesanne oli õpetada noortele inglise keelt ning viia läbi filmiõhtuid ja üritusi, aga olin ka lasteaiaga seotud,” räägib Talvike. „Kuna olen lõpetanud Tartu ülikoolis eripedagoogika erialal bakalaureuseõppe, paluti mul läbi viia kolm seminari: üks kooli- ja kaks lasteaiaõpetajatele. Gruusias on väiksemates kohtades eripedagoogid ja logopeedid ainult nõustamiskeskustes, erirühmad on ainult Thbilisis. Erivajadustega lapsed käivad tavarühmas või ei käigi lasteaias. Tegin ülikoolis õpitu põhjal üldise sissejuhatava ülevaate esimestest tundemärkidest, mille järgi erivajadusi ära tunda, ja sellest, kuidas neid lapsi aidata. Loenguid pidasin inglise keeles tõlgi vahendusel, kes mu jutu gruusia keelde pani.”

Põhjalikku ülevaadet Talvike enda sõnul sealsest lasteaiasüsteemist ei saanud, küll aga oli tal võimalus külastada kaht Zugdidi linna lähikülades asuvat lasteaeda. „Need olid üsna väikesed, mõlemas umbes viis rühma, rühmas 20 last. Sõimeealisi lapsi ma lasteaias ei näinud, kuna naised on seal enamasti kodused, küll aga räägiti kavatsusest hakata neid avama. Lasteaiad olid üsna halvas seisus ja õpetajate palk väga väike – 90 larit ehk umbes 40 eurot kuus. Üks lasteaed oli osa kortermajast, mille ees tühi plats, kus jalutasid lehmad, nii et lastel ei olnud õues kuskil mängida. Teises lasteaias polnud voodeid, mistõttu lapsed päeval lõunaund ei maganudki. Sisustus oli umbes paari­kümne aasta vanune, õppevahendeid, raamatuid ja mänguasju nappis. Eestiga koostöös viiakse Gruusias ellu tiigrihüpet ja osas koolides saavad esimesse klassi minejad sülearvutid, kuid lasteaedades arvuteid ja telekaid ei ole ning õpetajad ütlesid, et tunnevad neist puudust. Lapsed joonistasid ja meisterdasid, toimusid muusikatunnid ja teatriring. Hästi palju pööratakse rõhku rahvuskultuurile. Rahvalaule ja -tantse õpivadki lapsed juba lasteaias.”

Talvikesega koos osalesid programmis kolm vabatahtlikku Poolast. Ühiselt leiti, et kõige lihtsam viis neid lasteaedu aidata on koguda lastele mänguasju. „Kõigepealt panime kohapeal kuulutuse üles, aga sellel polnud tulemust. Seejärel otsustasime proovida Eestis. Kuu ajaga kogunes paarsada kilo mänguasju, ka täiesti uusi: pildiraamatuid, mängutööriistu, legoklotse, autosid, nukke, puslesid, mänguköök ja isegi pallimeri. Ise olin selleks ajaks juba Eestis tagasi, kui pakk mänguasjadega Gruusiasse jõudis, aga tean, et lapsed olid kinkide üle väga rõõmsad.”

Tiina Vapper