Vaimuelu sentimeerimine

Nagu ikka, on septembri lõpp eelarvejuttudest kuum, tehku parteid ja valitsusasutused sellele kuitahes suuri katteoperatsioone peale.

Põhiseadus kohustab valitsust esitama parlamendile järgmise aasta riigieelarve eelnõu ja juba sajandivahetuse eelsesse aega kuulub traditsioon anda eelarvele ka mingi iseloomustav hellitusnimi, mille abil valitsuskoalitsioon püüab ühtlasi iseloomustada iseennast.

Tänavu valis Taavi Rõivas märksõnaks „vastutustundlikkuse”. Valitsuskommunikatsioon ujutab rahvast üle sõnumitega julgeolekust ja heaolu kasvust, seda eriti elanikkonna vähem kindlustatud kihtides. Mida aasta edasi, seda keerulisem on isegi rahvaesindajal, rääkimata siis kaugvaatlejast, teada ja aru saada, mida üks või teine konsolideeritud rida eelarves endas peidab.

Seda tragikoomilisemad on avalikkuse ette vupsavad üksiksummad, mis on karjuvas vastuolus nii vastutustundlikkuse kui ka üldse pikema planeerimise printsiibiga, mistõttu pigem peaks eelarve eelnõu nimetama jonni- ja juhutuju eelarveks. Üldisemalt üksikule liikudes paistab esmalt kaugele rumaluse hiigelmonument, teise nimega riigireform. Juba kevadel, kui ses küsimuses koalitsioonilepingut sõlmiti, oli selge, et eesmärgid ja vahendid on läbirääkijate peades sügavalt sassi läinud. Nimelt on eesmärkide seas „töökohtade arvu vähenemine”. Pole ime, et nii lähteülesannet seades kipub hüüdlause alla kergesti kasvama elust irdunud tabel kohustuslike sihtarvudega olgu absoluut- või protsentnäitajates.

Meenutagem, millise kangelaslikkuse ja argumentatsiooniga võitles Eesti valitsus kevadsuvel Brüsselis kohustuslike pagulaskvootide vastu. Samal ajal koduse eelarvelaua taga istudes ei näinud samad ministrid vähimatki probleemi avaliku sektori valitsemisaladele ja asutustele tööjõu hulga piiramise osas samasuguseid kvoote kehtestada.

Vana-Rooma leegionide sõjaväelises karistussüsteemis kehtis nn detsimeerimise kord. Selle järgi jaotati karistamisele kuuluv kohort kümnemehelisteks rühmadeks, mille sees siis tõmmati liisku, kes see üks on, kellelt relvavennad kivide või kaigastega hinge välja peavad võtma. Võrreldes sellega on ministrid Arto Aas ja Sven Sester avaliku võimu asutused hoopis lihtsama ülesande ette seadnud. Iga saja töötajaga kollektiiv peab enda hulgast igal aastal välja arvama ainult ühe inimese. See on vaikne, hiiliv lämmatamine, mis ehk paberil näeb rahanduslikult ratsionaalne välja, aga millel siiski mõistuspärasusega mingit pistmist ei ole.

Alustada võib valitsuse lähtekohast, et avaliku sektori töötajaskond peab olema jäigas korrelatsioonis tööealise elanikkonna hulgaga. Seega, kui tööealiste hulk kahaneb 1% aastas, siis sama peab juhtuma ka eelarveliste palgasaajatega. Loogiliselt võib järeldada, et reformi eel oli suhtarv õige ja seda püütakse, nui neljaks, säilitada. Selline põhimõte võib viia ka absurdini, kus oma mõtte kaotanud asutus säilitatakse ainuüksi seetõttu, et protsent paigast ei läheks.

Kui rahandusministeeriumis eel­arvestrateegia jaoks joonistatud tulpade juurest n-ö sihtmärkidele lähemale minna, avaneb pilt, mida ministrid ei näe ega kujutle. Kuna iga sajanda kõrvaldamine on projekteeritud kuni mõnekümne töötajaga allasutustele, siis peaks inimesi (koosseise) vähendama inimesi tükeldades, sest terve hinge minema saatmine oleks ülipüüdlik liialdus. Aga paberil näiteks 0,5 koha koondamine, töötaja vabastamine ja poolte tema ülesannete kellelegi muule pähe määrimine ei pruugi vähegi keerukamate, spetsialiseerumist, haridust ja oskusi nõudvate ametite puhul niisama lihtne olla.

Usun, et hoolekandes ja korrakaitses on olukord sama kriitiline kui hariduses ja kultuuris. Ainult viimasest otsides viib valitsuse poliitika visa jätkumine näiteks selleni, et mõne aastaga kaob ERSO-st kogu löökpillirühm (või siis kõik kontrabassid) või siis Eesti Rahva Muuseumist näiteks kogu soomeugri kultuuridega tegelev osa teadlaskonnast. Tühja sest funktsionaalse osa amputeerimisest või põlisest ja kuulsust toonud põhitegevussuunast, peaasi et protsent ilus paistab!

Ka eelarve kontekstis esile kerkinud üksikotsuste indikaatorlambid heidavad „vastutustundlikkusele” säravat valgust. Tarvitses vaid peaministril kohtuda ühe Prantsusmaa endise jalgpalluriga, kui nõiaväel „leiti” viis miljonit eurot Lilleküla staadioni täiesti tarbetuks suurendamiseks. Investeeringuga kaasneb ka hilisem püsikulu, ehkki võimalus vahtida telepildi vahenduseta välismaiseid gladiaatoreid peaks Eestis küll olema igaühe eraasi. Hea veel, et peaminister mõne Sepp Blatteri või Moskva patriarhi jutule ei trehvanud, siis võinuks kulud miljarditesse küündida.

Paralleelselt teatas keskkonnaminister Pomerants, et Eesti ajaloo rikkaimal aastal pole valitsusel jõudu toetada 90 000 euroga ajakirja Horisont väljaandmist (staadionile paisatakse ajakirja 50 aasta toetus). Valitsus ütles sellega selgelt, kummal pool ta valguse ja pimeduse võitluses asub. Iga vaimuvalguse leviku vastu suunatud otsus kindlasti kasvatab kloordioksiidi ja muu nõidumise turgu ja käivet. Võimalik, et ministrid manustavad juba isegi?! Vastutustundlikult, mõistagi.