Viive Noor: Kahekesi linnaga

Kunstnik ja raamatuillustraator Viive Noor meenutab erilist hetke Matera linnas Lõuna-Itaalias 2014. aasta sügisel. Veelgi erilisemaks muudab elamuse see, et see hetk õnnestus ka jäädvustada. Foto: Piret Mildeberg

Mind on alati hämmastanud, et kõige sügavamad ja hingeminevamad mälupildid on eimillestki. Mitte suurtest ja tähtsatest, elu muutvatest sündmustest, vaid üsna tähtsusetutest hetkedest, mis oma erilise tunde ja iluga jäävad igaveseks meelde. Alates varasest lapsepõlvest mäletan helisid, valgust, lõhnu hetkedest, mil justkui mitte midagi ei toimunud, aga need mälupildid on oma aistingutega nii tugevad, et suudan neid esile manada ja läbi elada üha uuesti, ilma et nende mõju aastakümnetega oleks vähenenud. Kirjeldada on neid võimatu. Neis on ehk vaid teravalt tunnetatud hetk vaikust, päikesehelk, soojuse aisting, lõhn … ja kõik. Aga alati kaasneb selle hetkega ääretu õnnetunne. Sel hetkel justkui kaotad iseenda ja muutud osaks millestki suuremast, osaks universumist. See on vaid hetk, loetud sekundid, aga see hetk on võimas.

Materaga kohtusin esimest korda aastaid tagasi. Väike linnake Basili­cata maakonnas Lõuna-Itaalias. Olin kodutöö korralikult ära teinud. Teadsin, et tegemist on ilusa ja omapärase UNESCO kaitse all oleva linnaga, fotosidki olin näinud. Linn oli võluv, aga selleks ajaks olin näinud juba kümneid Itaalia võluvaid väikelinnu ja kuigi ootasin seda kohtumist, siis mingeid erilisi lootusi ma ei hellitanud. Tollal käis linnas turiste veel vähe ja iga võõras torkas kohalike hulgas silma. Päris SEDA hetke ma tol korral ei kogenud, kuigi väga erilisi hetki oli. Linn võlus mind esimesest silmapilgust ja tekitas mingi ebamäärase ootuse. Mitmekihiline linn oleks mind viinud kui Escheri pildimaailma. Ebareaalne, muinasjutuline, trepid, tänavad, kihid … Kõnnid tänaval ja avastad äkki, et tegelikult kõnnid majade katustel, enam ei saa aru, kus algus, kus lõpp, kus päris tänav, kus katused. Soe ja lummav kuldne õhtuvalgus, hullumeelselt säutsuvad varblased puiesteel, kes katsid kõik puud halli liikuva kihina, sajandite jooksul libedaks lihvitud valgetest kividest tänavakate, Lõuna-Itaalia …

Eelmisel sügisel uuesti Materat külastades oli linn juba turistidest tulvil, kõikjal restaureeriti, renoveeriti, kohati liigagi siledaks. Esimene emotsioon oli isegi väikestviisi pettumuse moodi, kuigi annan endale aru, et kõik kaunis siin maailmas pole seda mitte ainult minu, vaid sadade tuhandete silmis ja turistidest pole pääsu kusagil, kus ilu näidatakse. Juba oli Matera Euroopa tulevaseks kultuuripealinnaks kuulutatud, eurorahad lahti läinud, vaesele piirkonnale suur õnnistus. Ei tohi olla egoistlik ja nutta taga töö- ja rahapuuduses vaevlevale piirkonnale omast arengu seisakut, mis külastajale ju meeldiks, aga kohalikku kindlasti õnnelikuks ei tee. Aga siis suutis linn mind uuesti oma lummusesse haarata ja kõik kõrvaline kadus. Kadus ehitusmüra, tolm ja praht tänavatel, jäi ainult linn ise oma müstilise struktuuri, lummava valguse ja endassehaarava vaikusega.

Ja siis SEE hetk saabus. Keerasin sõpradele selja ja laskusin trepist alumisele tasandile sooviga teha paar korralikku fotot. Kui äkki tundsin, et olen täiesti üksi vastamisi linnaga. Õigemini mitte üksi, vaid kahekesi linnaga. See oli nii uskumatu, nii võimas ja eriline tunne, kuidas linn ärkas äkki ellu ja vaatas mind. Ja nii me siis vaatasime teineteist, tajusime teineteist. Mina, väike tolmukübe sajanditevanuse linnaga võrreldes, ja linn kui suur heatahtlik koer mind sõbralikult nuuskimas ja uudistamas. Ma ei tea, kui kaua see kestis, ehk minutit paar, aga tajusin täiesti füüsiliselt suure elusolendi hingamist, aeglast minu vaagimist ja siis omaksvõtmist. Sellised hetked ei ole jagamiseks, sest ka kõige osavam sõnameister ei suuda iialgi edasi anda seda erilist tunnet, seda võimast elamust. Lihtsalt lisad ühe uue pärli oma salajasse kallis­asjade laekakesse ja naased tavalise elu juurde tagasi. Miks ma sellest nüüd kirjutan, on see, et uskumatul kombel sai see hetk jäädvustatud.

Reisi järel kaaslastega fotosid vahetades ei uskunud ma oma silmi, kui leidsin ühelt pildilt täiesti tajutavalt selle erilise hetke. Avaldasin oma imetlust ja kuulsin fotograafilt vastuseks, et selliseid fotosid õnnestub teha vaid loetud korrad elu jooksul. Temagi oli tajunud selle hetke erilisust, üksiolekut linnaga.