60 aastat kehkaõpsina

20. nov. 2015 Meeli Parijõgi Õpetajate Leht - 4 kommentaari

Fotod: Eidapere kool

„Mina ei salli väljendit „Ei saa”, teatab Eidapere kooli kehalise kasvatuse õpetaja Luule Sulg. „Püüdma peab.” 8. oktoobril tähistas sportlik daam 80. sünnipäeva. Vajadusel näitab Luule lastele nüüdki hundiratta ette.

Olete üle 60 aasta õpetanud lastele kehalist kasvatust.

Küllap minusuguseid on veel.

Mis teie lemmikala enda kooliajal oli?

Kergejõustik ja suusatamine – maalaste sport. Tol ajal ju muud polnudki. Lõpetasin Kohila mittetäieliku keskkooli, mis kestis 7 klassi. Meil olid kehalise tunnid õues. Olen ka ise õpetajana lasknud lastel võimalikult palju õues olla. Saalis saab hoida teiste varju, aga õues mitte, seal peab kaasa tegema.

Vist seitsmendas klassis käisin vabariiklikel suusavõistlustel. Kannarihmadega puusuusad anti alla. Ma polnud mägesid näinudki. Minu jaoks oli kõige kõrgem küngas Loone linnus. Teised olid ammu mäe otsast läinud, kui mina üles jõudsin. Alla tulla oli lihtsam, peaaegu tagumiku peal. Aga võistlemas sai käidud, hirmus tahtmine oli.

Miks otsustasite minna kehakultuuri õppima?

Kooli tuli üks seltskond ja tutvustas Tallinna kehakultuuritehnikumi. Ma ei osanud midagi tahta, aga oli soov liikuda.

Esimene aasta Kohilast Tallinna käia oli ränkraske. Ei tea, kuidas tänapäeva lapsed selle vastu võtaks. Hommikul läksin kodust pool kuus rongi peale ja öösel pärast ühte jõudsin koju. Hommikul pool kaheksa hakkas praktiline osa – korvpall, võimlemine jne. Teoreetiline kursus algas kell neli, kui 22. keskkooli tunnid lõppesid, sest olime samas majas. Õppisin päeval Musumäe pargipingil või Tallinn-Väike jaamas. Teisel aastal läks kergemaks, tehnikum sai Kadriorus oma ruumid ja õhtul ei läinud enam nii kaua. Aga raudteevalitsuse ülemalt tuli võtta resolutsioon, et saada luba kuupiletiga sõiduks, ei olnud raha, et iga päev pilet osta.

Kuidas esimesed aastad õpetajana välja nägid?

Väga rohelistena visati meid tööpostile. Täiendusõpe tuli pärast, aga hakkama pidi saama kohe. Esimese praktikatunni eest sain nelja, sest mul oli väga nõrk hääl. Nüüd saan pidevalt märkusi, miks ma nii kõvasti räägin.

Olen õpetanud neljas koolis. Igal pool on väga meeldinud. Saan lastega oma teada väga hästi läbi.

Pärast tehnikumi lõpetamist suunati mind Retla kooli. Tahtsin ise Rapla rajooni kodule lähemale. Juuru mittetäielikus keskkoolis oli küll kehalise kasvatuse õpetaja koht vaba, aga seal vajati ka pioneerijuhti ja kuna ma polnud kommunistlik noor, siis sinna ma ei saanud.

Retlas oli kuulus Estonia kolhoos, tänu millele elasid inimesed seal jõukamalt kui Eestis keskmiselt. Kuna direktorile meeldis riistvõimlemine, olid seal minu suureks rõõmuks ka rööbaspuud, võimlemiskang ja kits. Tavaliselt maakoolides sellist varustust polnud. Võimlemisriiete ja jalanõudega oli sõjajärgsetel aastatel keeruline nii õpilastel kui ka õpetajatel. Dressipüksid õmblesin endale ise.

Kaks nädalat tagasi helistas mulle üks härra: tere, rääkisime sinuga viimati 1957. aastal. Oli minu õpilane Retlast. Teine õpilane sealt helistas eelmisel nädalal, see teeb hinge soojaks. Poisid, härrad juba, meenutasid, et meil oli vahva, käisime võistlustel, mängisime jalgpalli … Imestan, kuidas lapsed siis terveks jäid, hüppasime näiteks üle puulati palja maa peale kõrgust, ainult natuke saepuru oli alla pandud.

Ma polekski Retlast ära tulnud, aga tahtsin kodule lähemale ning võtsin vastu pakkumise Raikküla koolis. Elutöö on mul Hagudis, kuhu läksin abiellumise pärast. Seal olin 42 aastat. Hagudi kõrvalt töötasin neli aastat ka spordiühing Nooruse instruktorina, aga koolitööst ei tahtnud loobuda.

Kuidas Eidapere kooli sattusite?

Kutsuti, vajati kehalise kasvatuse õpetajat. Mõtlesin, et aitan hädast välja, kuni nad uue õpetaja leiavad, läheb veerand või kaks. Nüüd olen Eidaperes 12. aastat. Minnes kartsin, kuidas mind omaks võetakse – polnud enam esimeses nooruses. Ilusad pikad poisid seisid trepil vastas ja teretasid kättpidi. Tundsin, et olen õiges kohas.

Spordi mõttes oli Eidapere varjusurmas, kuid siin oli suurepäraste eeldustega lapsi. Hakkasime kohe inventari muretsema, võistlustel käima, jalgpalli ja korvpalli mängima, kergejõustikku tegema. Teisel aastal küsis kolleeg, miks ma lastega iga ilmaga õues olen, kui rahvamaja saal on tegelikult võimla. Isegi korvpalliväljak oli maha joonistatud. Võttis aega, aga saime selle endale võimlaks. Meil hakkas nii äge spordielu, et võib öelda, et oleme spordikallakuga kool. Oleme teinud kolmed oma kooli olümpiamängud, Gerd Kanter ja Jüri Tamm käisid aukülalisteks. Meil on väga sportlikud lapsed. Isegi kui last midagi muud ei huvita, siis sport ikka. Kevadel mõtlesin, et olen juba nii vana, et enam kooli ei kõlba, aga lapsed palusid edasi jääda. Mõni kaheksandik ütleb, et ma ei tohi enne ära minna, kui nad lõpetavad.

Lapsed ei raatsi teid ära lasta?

Lastele ju meeldib, kui nendega tegeldakse. Nii olemegi saanud hea klapi. Ma pole kunagi lastele öelnud, et mul pole aega, kui nad mingi mõtte välja käivad. Muidugi on isiklik elu selle all kannatanud.

Lapsed tahavad ikka spordivõistlustel osaleda. Olgugi et aina raskem on võistkonda kokku panna, sest lapsi jääb vähemaks.

Tänavu oli juba 11. Eidapere-Lokuta suurjooks. Sel aastal oli eriti palju osavõtjaid, ka väljastpoolt Eidaperet. Meie traditsioonilised perespordipäevad ja tervisenädalad meeldivad lastele väga. 2. septembril on meil koolikotijooks. Joostakse, koolikott seljas, ja võistluse peaauhind on samuti koolikott, mis loositakse kõigi osalejate vahel.

Milline teie töönädal välja näeb?

Tunnid toimuvad teisipäeval ja neljapäeval. Võistlustest ei tea kunagi, mis nädalapäeval. Koolivõistlusi teen oma vabal päeval pärast tunde.

Teisipäeval olen laste päralt hommikust õhtuni. Siis juhendan pärast tundi spordiringi. Annan üldfüüsilist trenni, kus käib lapsi nii esimesest kui ka kaheksandast klassist. Teeme kõike – akrobaatikat, kergejõustikku, mängime. Hommikul pool seitse lähen tööle, õhtul üheksaks saan rongiga koju. Päeval pole aega söömagi minna, aga ma ei ole väsinud.

Mis on teie hea vormi saladus?

Lihtsalt peab liikuma – veerevale kivile ei kasva sammal. Kui on tervis ja hea tuju, tuleb ka kõik muu. Olen optimist ega kannata virisemist. Lapsed ütlevad, et saan kurjaks siis, kui nad ütlevad, et „ei saa”. Sellist asja nagu „ei saa” pole olemas. Püüan ja teen!

Oma energia saan lastelt. Mul pole peaaegu üldse nendega konflikte olnud. Aastaid tagasi juhtus, et üks poiss saatis mind pikalt. Ei hakanud talle epistlit lugema. Ütlesin, et lähme koos – mine sina ees, ma tulen järele. Tema hakkas naerma ja teised ka. Rohkem selle poisiga probleeme polnud.

Raskeid lapsi on igal pool. Nendega tänitada pole mõtet. Kui laps ei taha midagi teha, tuleb leida teine tegevus. Kehaline kasvatus on aine, kus leiab alati midagi, mis läheb lastele peale.

Teete ise tunnis harjutused kaasa?

Praegu on meil saalitunnid ja programmis akrobaatika. Väikestele näitan ise harjutused ette. Kui mõni laps oskab näiteks hundiratast juba väga hästi, näitan tema peal. Akrobaatikaosa õpetan ära kohe esimeses-teises klassis. Väike laps on julge. Mul on teda kergem aidata. Enamik seitsmenda-kaheksanda klassi poisse ei saa hundiratast selgeks, kui pole seda väiksena õppinud. Kaheksandasse klassi tuli uus poiss, kes väitis, et meie koolis on talle kõige raskem kehaline kasvatus, sest ta pole elus selliseid asju teinud. Kui vaja, harjutan lastega eraldi pärast tunde.

Mis hindeid lapsed teie tunnis saavad?

Kui laps teeb tunnis korralikult kaasa, siis positiivse hinde saab igal juhul. Tänapäeval pole ju nii, et viis on siis, kui hüppad näiteks neli meetrit kaugust. Ikka püüan nelja panna, kui laps pingutab, eriti suusaveerandil. Paljudel tänapäeva lastel polegi suuski. Need on liiga kallid. Meil on koolis õnneks suusabaas – üle 30 paari korralikke suuski ja saapaid. On küll lumevaesed talved, aga oleme saanud vähemalt paar nädalat igal aastal suusatada. Nii kui lumi maha tuleb, läheme suusatama.

Kas lastele meeldib suusatada?

Kõigile ei meeldi. Tallinnast tuli kunagi tüdruk, kes ei teadnud sedagi, mispidi suusk alla käib. Muidugi talle ei meeldinud, aga ta tegi kaasa ja nüüd vähemalt oskab suuskadel edasi liikuda. Ma ei lasegi väga algajatel aja peale mitut kilomeetrit vehkida. Sõitku lihtsalt ringid läbi ja saagu suuskadel liikumise tunne kätte.

Kuidas laste kehaline vorm on ajaga muutunud?

See on nigelamaks läinud. Näiteks kaheksakümnendatel liikusid lapsed rohkem. Eriti viimasel ajal liigutakse vähem. Oleks minu teha, annaksin lastele arvutid ainult teatud ajaks, sest pidev arvuti taga istumine jätab oma jälje.

Olen mõelnud, et lõpuklassis võiksid olla mingid normatiivid nagu vanasti, sest on ebanormaalne, kui poiss ei jõua näiteks üldse kätekõverdusi teha. Linnakoolis võib laps jääda lihtsalt märkamatuks, kõrvale ja nõrgaks. Mina saan iga lapsega kontakti, ühel paitan pead ja teisele annan aru, mida täna teeme, aga seal ei pruugi õpetaja kõiki õpilasi tundagi. Väike kool on ses mõttes parem.

Kuidas tuua lapsi rohkem spordi juurde?

Esiteks, laste spordiringid peaksid olema tasuta. Lapsevanem ei peaks lapse sportimise eest maksma. Teiseks, asjad tuleb nii läbi mõelda, et lapsel tekiks huvi spordi vastu juba maast madalast. Hiljem on seda palju raskem tekitada.

Algklassides tahavadki lapsed mängida ja joosta. Neile peab andma selle võimaluse. Tundides peab vaikselt istuma, vahetunnis keelatakse ka sageli, et ära jookse, ära hüppa … Kehalise tunnis võiks öelda, et anna minna, nii palju, kui jõuad.

Kas vabast ajast ka sörkimas käite?

Kodus on kaheksa-aastane poiss, kes hoiab mind liikumises, kellega käime jalgrattaga sõitmas ja mängime sulgpalli. Suvel töötan aias, kasvatan lilli. Muru niitmine võtab juba neli ja pool tundi. Jooksmas pole vaja käia, niigi on palju tegemist.

Mu töö on ka hobi, sellepärast olengi nii kauaks ametisse jäänud. Mulle meeldib kangesti lastega tegelda. Koolis laulan neile: „Lapsed, tulge, lähme võimlema …” Lastel on see laul juba peas.

Meeli Parijõgi