Aasta isa Kalevi Kaur on kasvanud koos lastega

13. nov. 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Perefoto kevadest. Esimeses reas (vasakult) lapselapsed Kerttu, Karolin, Liise ja Kaisa; keskmises reas istuvad Mariaano, Maria, Ülle, Kalevi, Maris. Tagumises reas Meelis, Toomas, André ja Maarja. Foto: erakogu

Isadepäeval valiti Eesti naisliidu algatusel aasta isa tänavu juba 18. korda. Aasta isa 2015 on nelja lapse isa ja neljakordne vanaisa, pikaaegne Kolga-Jaani vallavanem Kalevi Kaur, kelle kandidatuuri seadsid üles tema lapsed.

Kalevi Kaur, milline emotsioon teid aasta isa tiitlit vastu võttes valdas?

Olin uhke ja liigutatud. Arvan, et ma pole teinud midagi teistmoodi kui teised Eesti isad, kes oma lapsi armastavad ja neist hoolivad. Eestis on sadu tublisid isasid, kes seda tiitlit väärivad.

Kui vanalt te isaks saite?

20-aastaselt. Abikaasa Ülle, kellega me septembris 35. pulma-aastapäeva tähistasime, oli samuti 20. See oli tol ajal täiesti normaalne. Praegusel ajal lükkub lastesaamine üha hilisemasse aega. Nii pole mitte ainult Eestis, vaid ka igal pool mujal, ja sellest on kahju. Rahvas püsib siis, kui on järeltulijaid. Tublides peredes võiks lapsi rohkem olla.

Rääkige palun oma lastest.

Kõige vanem on Meelis, kes sai hiljuti 34-aastaseks. Olin sel ajal sõjaväes, kui poeg sündis, nii et esimese aasta rõõmud ja mured jäid abikaasa kanda, mina sain neist osa kirja teel. Mind võeti mais sõjaväkke, poeg sündis oktoobris. Nägin teda esimest korda puhkusel käies, kui ta oli mõnekuune. Ehkki teenisin aega Tapal, lasti mind kahe aasta jooksul vaid üks kord puhkusele, vene armees oli karm kord.

Meelis on lõpetanud Eesti lennu­akadeemia ja töötab kaitseväes õhuväe ohvitserina. Ta elab perega Jõgeval ja tal on kaks tütart: viieaastane Kerttu ja kahene Karolin. Meil on pojaga paljuski sarnased vaated, osalen ise Kaitseliidu tegemistes ja meie mõlema jaoks on Eesti riik väga tähtis. Leian, et Eestis on hea elada ning peaksime olema oma riigi üle uhked ja ka ise rohkem panustama, et riigil paremini läheks.

Maris on 32. Ta on Kolga-Jaani põhikoolis eripedagoog ja kodutütarde juhendaja. Tema peres kasvab samuti kaks tütart, Kaisa on kolme-, Liise kaheaastane.

Maarja on 27-aastane, hakkab lõpetama Tartu ülikooli ja töötab Tallinnas Pirita lasteaias õpetajana. Tema on läinud ema jälgedes. Abikaasa Ülle on kogu elu töötanud lasteaiaõpetajana ja on Kolga-Jaani lasteaias õpetaja praeguseni.

Maria on 14. Ta on tubli õpilane, juhib kooli õpilasesindust ja kuulub kodutütarde organisatsiooni, käib laulmas ja tantsimas. Maria lõpetab kevadel Kolga-Jaani põhikooli ja plaanib minna edasi Viljandi riigigümnaasiumi.

Milliste põhimõtete järgi olete neid kasvatanud?

Oleme abikaasaga mõlemad seda meelt, et lapsi ei pea kasvatama, vaid nendega koos tuleb kasvada. Eeskuju on see, mis õpetab. Meie õpime lastelt, nemad eeldatavasti meilt. Kui peres on head suhted ja üksteisest lugupidamine, laabuvad asjad iseenesest. Oleme oma lapsi usaldanud ja see on end õigustanud. Nad on olnud algusest peale tublid, muret pole nendega olnud. Kuna Kolga-Jaanist on Viljandisse 30 kilomeetrit, pidid lapsed gümnaasiumis käies olema iseseisvad ning nädal aega linnas omaette üürikorteris elama ja majandama. Kõige tähtsam ongi kodu toetus ja vastastikune usaldus.

Praegusel ajal on peremudel palju muutunud.

Midagi pole teha, see on elu osa. Kõige rohkem teeb hinge täis see, kui pered on lahku läinud ning isad oma laste vastu huvi ei tunne ja neist ei hooli. Või siis on selle põhjus alkoholiprobleemid. Emadel on väga raske üksinda lapsed suureks kasvatada, kui isa toetus puudub.

Kas maal on lapsi lihtsam kasvatada kui linnas?

Arvan, et on. Meil on ikka olnud aed ja peenramaa, kus on vaja rohida ja muru niita. Omal ajal pidasime ka loomi. Oleme alati kõike koos teinud, lapsed on ilma kutsumata tulnud ja käed külge löönud. Kui nad õhtuti väljas käisid, leppisime kojutuleku kellaaja kokku ja nad pidasid kokkuleppest kinni. Tunnistan ausalt, et ma ei ole pidanud laste kasvatamisega vaeva nägema. Seda suurem üllatus aasta isa tiitel mulle oli.

Kus te ise olete sündinud-kasvanud, millised reeglid olid teie lapse­põlvekodus?

Olen sündinud Järlepas. Ema ongi pärit Raplamaalt, isa oli Viljandimaalt Kolga-Jaanist. Kolisime Kolga-Jaani siis, kui olin kaheaastane. Nii et olen elanud siin 52 aastat.

Vanemad käisid majandis tööl, isa oli autojuht ja hiljem traktorist, ema noorkarjatalitaja. Meie vendadega kasvasime ise. Koduses majapidamises olid meil oma kohustused, suvevaheaegadel käisime majandis taskuraha teenimas – alguses rohimisega, vanemast peast juba heinatööga. Aga aega jäi ka naabrilastega metsas onni ehitada.

Reeglid olid paigas – kui kodust kaugemale tahtsime minna, pidime vanematele ütlema, kui salaja läksime, saime nuhelda.

Mis teile kooliajast meenub? Olite te hea õpilana?

Esimesse klassi läksin 1968. aastal. Kuna kodutalust maanteele bussipeatusesse oli maad üle kolme kilomeetri, elasin kõik need kaheksa aastat, mis ma Kolga-Jaanis koolis käisin, nädala sees internaadis. Vennad samuti. See oli tore aeg, seal sai nii koolitükid selgeks õpitud kui ka sõpradega suheldud.

Kooli minnes ma veel lugeda ja kirjutada ei osanud, vanasti eelkoolis käimise nõuet polnud. Eks sai vahel ka ulakust tehtud, aga õppimine oli korras, olin ikka autahvlipoiss. Minu ajal oli Kolga-Jaani koolis 180 õpilast, klassis oli meid 25–26. Praegu on pisut üle 70 õpilase.

Keda te õpetajatest hea sõnaga mäletate?

Olen elu lõpuni tänulik eesti keele õpetajale Valve Koobasele, kes oskas panna meid emakeelt austama ja armastama ning korrektses eesti keeles kirjutama. Teine oli meie klassijuhataja ja inglise keele õpetaja Agnes Pärnamets, keda klassikaaslastega kokku saades meenutame.

Mis on kõige olulisem oskus, mille kodust kaasa saite?

Oskuse tööd teha. Suvevaheaegadel olin ikka mõne nädala Raplamaal emapoolsete vanavanemate juures. Vanaisa oli osav puutöömees, reha- ja labidavarre tegemist ja muid mehele vajalikke meisterdamisoskusi õppisin temalt. Maatööd, kaasa arvatud vikatiga niitmise ja lehmalüpsi, sain selgeks kodus.

Isale olen eriti tänulik selle eest, et ta õpetas mind juba seitsme-kaheksa-aastaselt veoautot juhtima. Kümneaastasena olen võtnud tema asemel kombainiga kolhoosi põllult vilja. Neid oskusi on elus vaja läinud.

Otsustasitegi minna põllumeheks õppima.

Jah, kuna maaelu mulle meeldis ja sobis, oli mu esimene valik Tihemetsa sovhoostehnikum, mis oli tol ajal hinnatud kool. Lõpetasin selle kooli mehaanikuna 1980. aastal.

Suunamise sain Kolga-Jaani kolhoosi ja tulin kodukanti tagasi. Esialgu olin mehaanik, hiljem osakonnajuhataja. Mitu suve töötasin silokombaini peal ja sain sotsialistlikus võistluses vabariigis esikoha. Tol ajal oli kombeks valida noori spetsialiste ENSV ülemnõukogusse, nii et aastatel 1985–1990 olin ülemnõukogu liige. See oli aeg, kui Eestis muutused pihta hakkasid, olin Toompeal tunnistajaks, kui IME, keeleseadus ja muud pöördelised seadused vastu võeti. Elu on olnud põnev, kuid on olnud ka raskeid päevi. 1986. aastal pärast Ukrainas Tšernobõlis toimunud tuumakatastroofi sattusin nende meeste sekka, kes 8. mail vagunisse pandi ja katastroofi tagajärgi likvideerima saadeti. Eestisse tagasi saime 30. septembril. Mul oli sel ajal juba kaks väikest last, kellega abikaasa pidi üksinda hakkama saama.

Millal teist Kolga-Jaani vallavanem sai?

Mind valiti vallavanemaks 4. jaanuaril 1990. Poolteist aastat valmistasime dokumente ette ja 19. detsembril 1991 sai Kolga-Jaani külanõukogust Kolga-Jaani vald. Kui ma vallavanemana alustasin, oli vallas elanikke 2212, praegu on ligi 1400. Tore, et sel kevadel ja suvel kolis siia mitu peret ning Kolga-Jaani põhikool sai 11 õpilast lisaks.

Meie piirkonnas on peamine tegevusala põllumajandus. Arvestatav tööandja on turbatööstus. Enamik inimesi aga käib tööl Põltsamaal ja Viljandis, kus asub suurem osa ettevõtteid. Töötuid on vähe.

Uhkusega võin öelda, et järgmisel aastal täitub Kolga-Jaanis eestikeelse koolihariduse andmisest 330 aastat. Nimelt on Kolga-Jaani kool nende 25 Forseliuse seltsi kuuluva kooli seas, kus hakati 1686. aastal eestikeelset kooliharidust andma.

Vallas on praegu kaks kooli, Kolga-Jaani põhikool ja Leie põhikool, mõlema juures on korralik spordisaal ja noortekeskus. Lasteaedu on samuti kaks – Leie ja Kolga-Jaani lasteaias käib kokku üle 50 lapse. Täpselt ei tea, kas kuskil mujal Eestis veel, aga meie vallas on lasteaed vanematele tasuta – toiduraha ega kohamaksu ei ole. Kuna on peresid, kelle sissetulek on kesine, pidasime seda vajalikuks ning lapsed käivad ka lasteaias kenasti kohal.

On 20-kohaline sotsiaalmaja ning 13-kohaline hooldekodu, neli raamatukogu, kaks perearstikeskuse vastuvõtukohta, apteek, kirik, kauplus, praegu veel ka postkontor. Nii et elanike jaoks on teenused kättesaadavad.

Teie elus on praegu pöördeline aeg, oktoobri lõpus pidite volikogu otsusega vallavanema ameti maha panema. Kujundasite juhina Kolga-Jaani valla nägu ligi 26 aastat. Kas võib öelda, et see on olnud teie viies laps?

Võib küll. Olen seda tööd teinud südamega, aga minu lapsed kinnitavad, et töö kõrvalt on mul nende jaoks alati aega jätkunud. See, et üks eluetapp otsa sai, ongi demokraatia. Aasta lõpuni kavatsen puhata ning jätkata siis tööd mõnel muul alal.

Kui keeruline on olnud end töö ja kodu vahel jagada?

Hea tahtmise juures on kõik võimalik, aga kindlasti on abikaasal olnud kodus aeg-ajalt üsna suur koormus. Kuulun Viljandimaa omavalitsuste liidu juhatusse, millega seoses on tulnud sageli kodust ära olla. Et noorena jäi haridustee pooleli, läksin veel vanast peast Tallinna tehnikaülikooli haldusjuhtimist õppima, lõpetasin 2004. Abikaasa on olnud väga mõistev ja toetav, nagu kogu mu peregi.

Kui me mõlemad parasjagu kodus oleme, teeme asju koos, eraldi meeste – ja naistetöid meil pole. Koristamise juurde mind küll eriti ei lasta, seevastu meeldib mulle väga kokata. Liha- ja kalatoidud tulevad mul hästi välja ja nende valmistamine on üks mu hobidest.

Millised harrastused teil veel on?

Kuulun Leie jahimeeste seltsi ja mulle meeldib jahil käia. Metsas käimine aitab akusid laadida, just seetõttu käin sügiseti meelsasti ka marjul ja seenel. 1994. aastast olen osalenud Kolga-Jaani heategevuslikus Lions-klubis. Aastal 2010, kui riik sulges Kolga-Jaani päästekomando, moodustasime vabatahtlikega kohaliku tuletõrjeseltsi. Kuulun selle juhatusse ja käime kustutustöödel väljas.

Millised on teie pere traditsioonid ja mida vabal ajal teete?

Meil on traditsioon tähistada kõigi pereliikmete sünnipäevi. Alati oleme kogu perega koos Eesti Vabariigi aastapäeval, jaanipäeval ja jõulude ajal. Veedan oma vabad hetked kõige meelsamini kodus, kus nokitsemist jagub. Pool päeva võin logeleda ja raamatut lugeda, siis tahan juba midagi teha. Lapselapsed käivad meie juures üsna sageli ning minu jaoks ongi kõige parem puhkus nendega koos tegutseda.

Kalevi Kaur (54)

• Sündinud 1961. aastal Raplamaal Järlepas.

• Lõpetanud Kolga-Jaani 8-klassilise kooli, Tihemetsa põllumajandustehnikumi ja Tallinna tehnikaülikooli ­haldusjuhtimise erialal.

• 1990. aasta jaanuarist 2015. aasta oktoobrini oli Kolga-Jaani vallavanem.

• 2006. aastal pälvis panuse eest kohaliku elu arendamisse presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

• 2013. aastal sai päästeametilt päästeteenistuse hõberisti pikaajalise tegevuse eest Kolga-Jaani valla inimeste turvalisuse parandamisel.

• Aasta isa 2015.

 

Tiina Vapper


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!