Aga pädevustes pole ju riigieksamit!

20. nov. 2015 Raivo Juurak Õpetajate Leht - Aga pädevustes pole ju riigieksamit! kommenteerimine on välja lülitatud

12. novembril oli Tallinna ülikoolis konverents „Pädevuspõhine õpe – miks ja kuidas?”.

Osalejad pidid juba enne konverentsi algust vastama internetis küsimustele, mille vastuste põhjal sai ülevaate sellest, kui palju ja kui teadlikult on keegi neist pädevuspõhist õpet harrastanud. Selgus, et alati arvestab õpilaste pädevuste kujundamisega 17% ja tihti 43% konverentsil osalenutest. Kõige vähem olid osalejad arendanud õpilaste ettevõtluspädevust. Arvata võib, et pädevusnäitajad on veelgi madalamad nende hulgas, kes konverentsile ei tulnud.

Kui pädevustega teadlikult ei tegelda, tähendab see enamasti, et kasvatusaspektid jäävad õppeprotsessis aineõpetusele kindlalt alla. Miks on see nii? Sest pädevustes pole riigieksamit – sellise idee pakkus välja Tartu ülikooli haridusuuenduskeskuse peaspetsialist Maria Jürimäe. Ta rõhutas oma ettekandes, et eksami puudumisest hoolimata on pädevustega tegelemine koolis „ülimalt, väga, ääretult ja eriti tähtis”. Ta toonitas, et need on just pädevused, mis koolist ellu kaasa võetakse, lisades, et teadmised tulevad ja lähevad, kuid pädevused jäävad. Ehk nagu vanasti öeldi – kui kõik koolis õpitu ununeb, siis haridus jääb alles.

Maria Jürimäe toonitas, et endale selgelt teadvustamata kujundab tegelikult iga õpetaja ka õpilase pädevusi. Kui võtta näiteks sotsiaalne ja kodanikupädevus, siis õpetaja kujundab seda, kui julgustab õpilasi seisma õigluse eest, pidama kinni seadustest (nt autoriõigusest), kui ta korraldab klassis rühmadena õppimist, laseb õpilastel klassi või kooli ees esineda jne. Jürimäe paigutas ka teksti arusaamisega lugemise ja sellest sisukokkuvõtte tegemise sotsiaalse pädevuse alla. Ühesõnaga – peaaegu kõik, mis tunnis tehakse, kujundab mingil määral ka mingit pädevust. Konverentsil külalisena esinenud Gruusia haridusminister arvas siiski, et nii lihtne see pole: „Vaesed õpetajad, kes peavad õpetama oma ainet ja lisaks veel kaheksat pädevust kujundama!”

Konverents oli sisukas, pädevuste teemat analüüsiti mitmest aspektist, kuid mõnevõrra jäi puudu elulistest piltlikest näidetest. Huvitav oleks olnud konverentsi alguses vaadata videosalvestisi tundidest, kus teadlikult kujundatakse pädevusi, ja alles seejärel jõuliste üldistuste juurde minna. Üks n-ö fundamentalistlik küsimus kõlas aga: kas me ei peaks riiklikest ainekavadest täiesti loobuma ning töötama välja pädevuspõhised õppekavad?

Konverentsi materjalidega saab tutvuda siin.

Raivo Juurak