Ajalool ei ole auku sees
Oleme kuidagi ootamatult sattunud tunnistajaks, kuidas minevik ärkab ellu. Mineviku varjude varjud on saabunud külaskäigule tänapäeva. Varjude varjud – see on omaaegsete, mitte just kõige adekvaatsemate poliitiliste otsuste tagajärgede tagajärjed. Ja mida valusam valgus, seda teravamad varjud. Varematel aegadel kuulusid varjud varjude maailma, praegu osalevad nad päriselus. IT-võimalused teevad varjude maailma tegelikkuseks.
Teinekord öeldakse – näiteks kui keegi üritab kahtluse alla seada kas või meie põllumajanduspoliitikat –, et võitlus minevikuga jätkub. Kuigi tegu võib olla lihtsalt katsega mõtestada minevikku. Sest minevik ise jätkub ja jätkub, käib meiega kaasas ja ulatub otsapidi mitte ainult tänasesse päeva, vaid ka kaugele tulevikku välja. A. H. Tammsaare pani 80 aastat tagasi, 1935, elutarga vanaparuni suhu sõnad, „et minevik pole koguni veel surnud, et minevik on ainuke elav, eluline ja eluandev aeg inimeste ja rahvaste saatuses, sest ainult minevik võimaldab arenemise” – või siis ei võimalda, kui jutt peaks käima taandarengust. Hea oleks, kui saaks mineviku maha matta – saaks teise nagu lõpnud koera üle aia naabrimehe maa peale visata. Aga ei saa. Ajalool ei ole auke sees, ja kui on, siis inimeste teadvuses.
Võimalik, et kõige traagilisemate tagajärgedega Eesti elu jaoks ongi põllumajandusliku väiketootmise kadu. See on saanud lausa julgeolekuküsimuseks. Enam ei laulda seda laulu, et „oo, Eestimaa, oo, sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka”. Kadunud on tagala, kuhu tõmbuda vajaduse korral haavu lakkuma. Isehakkamasaamine võib äkitselt väga aktuaalseks muutuda.
Nii väikese maa ja rahva jaoks kui Eesti on igasugune poliitika eelkõige põllumajandus- ja kultuuri- ja kaitsepoliitika (selline kolmainsus; aktsente võib vastavalt vajadusele ümber asetada). Põllumajanduspoliitika pole päris see mis maaelupoliitika. Muuseumihariduse tähtsuse ja tähenduse esiletõusul haridusprotsessis võib seega kergesti olla ka üks täiesti praktiline ja vahest isegi alateadlik põhjus. Sest muuseumiharidus on ühtlasi ellujäämisõpetus, mis suudaks vastu astuda õpitud abitusele. Et kuidas hakkama saada, kui midagi peaks juhtuma, näiteks kui elekter kaob. Kui tõehetk kätte jõuab, on selle üle juurdlemiseks ilmselgelt hilja juba. Kas meil on ikka olemas plaan, kuidas toimida ulatusliku elektrikatkestuse korral?
Karl Kello