Ando Leps ärklitoa vaikuses ja hämaruses

6. nov. 2015 - Kommenteeri artiklit

Küsimusele, kuidas sai temast õigusteadlane, vastab tuntud ning NB! teist põlve õigusteadlane ja poliitik Ando Leps, et olude sunnil. Pärast Tartu ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist 1960. a sattus ta täiesti juhuslikult, s.o suunati eksikombel tööle siseministeeriumi süsteemi, kus temal kui rahvavaenlase pojal polnud mingeid „väljavaateid edaspidiseks”, ja nii tuligi hakata vaikselt teaduse poole vaatama.

Ando Leps: Minu suurim tänu õigusteadlaseks kujunemisel kuulub õigusteaduse professoritele Helmut Kada­rile (1903–1976, Tartu), Ilmar Reba­sele (1912–1995, Tartu), Inga Boris­sovna Mihhailovskajale (1931–2014, Moskva; minu kandidaadiväitekirja juhendaja) ja eriti Lev Ivanovitš Spiridonovile (1929–1999, Sankt-Peterburg). Teda pean oma parimaks õpetajaks, kes mulle on kõige rohkem andnud. Ta oli nii minu kandidaadi- kui ka doktoritöö kaitsmisel n-ö esimene oponent. Väga intelligentne härrasmees, eelmise sajandi teise poole üks säravamaid õigusfilosoofe kogu maailmas.

Olete olnud pikka aega nii teaduses kui ka poliitikas. Kumba tegevusala ise eelistate?

Tõepoolest, kuigi olin riigikogu VIII ja IX koosseisu ja pikka aega Nõmme halduskogu liige, pean ennast eelkõige teadlaseks. Loen oma esimeseks arvestatavaks artikliks 1973. a Vilniuses avaldatud (1971. a üleliidulise konverentsi materjali põhjal) „Kuritegevuse struktuuri võrdlevat käsitlust arvutiga” (vene keeles), mis tollal oli täiesti uus lehekülg kuritegevuse uurimisel ega ole seda uudsust ka tänapäeval kaotanud. Kuid samas olen koos oma vandeadvokaadist ja poliitikust isa August Julius Lepsiga (02.01.1896, Adavere vald – 26.02.1972, Stockholm), Vabadussõjast osavõtnuga, kes lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1923. aastal ja oli riigikogu IV ja V koosseisu liige, otsekui sillaks esimesele ja teisele Eesti Vabariigile.

Miks teine Eesti Vabariik – sest esimesel Eesti ajal oli põhiseadus täitmiseks. Üks kurioosne näide. Põhiseaduse paragrahvi 60 lõik 3 ütleb: „Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.” Ei sõnagi eelvalimistest ja e-hääletamisest, millega rikutakse samas paragrahvis lõik 1 öeldut, et „valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.” Järelikult meie juhtivad jõud: president, riigikogu esimees, peaminister, riigikohtu esimees, vabariigi valimiskomisjoni esimees ja õiguskantsler rikuvad põhiseaduses sätestatut.

Kaitsesin doktoriväitekirja, tegelikult monograafiat „Kuritegevus Eestis (kuritegevuse võrdleva käsitluse teoreetilisi ja praktilisi probleeme)” Tartu ülikooli õpetatud nõukogu saalis 19. juunil 1992. Ei lähiminevikus, aga võib-olla ka lähitulevikus Tartu ülikoolis nii mitme riigi teadlaste (professorid Tartust, St. Peterburgist, Riiast, Moskvast, Vilniusest) osavõttu ühe doktoritöö kaitsmisel ette ei ole tulnud ega ilmselt ka tule. Mind tunnistati õigusteadusdoktori (Dr. habil. iur; DrSc) akadeemilise teaduskraadi vääriliseks. Praegu aga olen Eesti riigis otsekui väljaspool teadust seisev isik – eriti pärast seda, kui püüdsin 2010. a avaldada artiklit „Kriis õigusteaduses, sealhulgas ka kriminoloogias” nii TÜ õigusteaduskonna juriidilises ajakirjas Juridica kui ka Riigikogu Toimetistes. Seda ei julgetud avaldada, olgugi et see on ilmunud vene ja inglise keeles mitmes riigis. Mulle tundub, et kriminoloogia on tänapäeva ühiskonnateadustes (võib-olla oleks õigem sotsioloogias) kõige tähtsam teadus üldse. Artikli kandsin ette Eesti Rooma klubi koosolekul novembris 2009.

Mida ütleksite kokkuvõtlikult oma teadusliku tegevuse kohta?

Esiteks. Võin kinnitada, et avalikustasin esimesena N Liidu kuritegevuse salastatud andmed (raamatuna ametkondlikuks kasutamiseks Tallinnas 1981; artiklina ka USA-s teaduskogumikus 1991). Huvitav on seejuures, et kuritegevuse tase N Liidus oli tunduvalt madalam võrreldes kapitalistlike lääneriikidega, kuid see suurenes, mis ei läinud enam tolleaegse sotsialismi maailmavaatega kokku.

Teiseks. Arvatavasti olin ka esimene, kes püüdis oma kandidaadiväitekirjas 1982 matemaatilise mudeli abil näidata kuritegevust põhjustavaid sotsiaalseid nähtusi kompleksselt.

Kolmandaks. 1991. aastal avaldatud doktoritöös-monograafias uurisin põhjalikult Eesti kuritegevust ja meie teadlaste seisukohti kuritegevuse seisundi kohta ning käsitlesin võrdlevalt maailma 95 riigi kuritegevust (rohkem riike 1990. aastate alguses oma andmeid ei avaldanud) raskeima kuriteoliigi, tahtliku tapmise kaudu, arvatavasti samuti esimesena maailmas.

Neljandaks. Artiklites „Teadus­uuringu, sh kriminoloogiaalase uuringu objekt ja ese” ning „Dialektiline meetod kui kaasaegse teaduse, sh kui kriminoloogia alus” väidan, et teadusuuringutes on teaduse ese tähtsam kui teaduse objekt (kuigi näiteks VF kõrgem atestatsioonikomisjon peab ekslikult teadusobjekti tähtsamaks uurimisesemest).

Viiendaks. Õigus ja seadusandlus on kaks kardinaalselt erinevat nähtust, kus viimane, st seadusandlus kui positiivne õigus tuleneb esimesest, st õigusest. Selgitan. Kapitalistil ehk omanikul on õigus saada lisaväärtust tema eri vormides ilma tööd tegemata või siis vähese tööga. Kapitalisti ehk omaniku õigust seadustatakse seadusandlike aktidega, st juriidiliste seadustega. Palgatööline sellist õigust ei oma. Kahjuks eesti õigusteadlased ei taha / ei oska sellest aru saada. Olemise tasemel on kõik konkreetne (näiteks kuritegu), aga olemuse tasemel tõenäosuslik (näiteks kuritegevus) – selles ei tehta vahet.

Kuuendaks. Õigusrikkumine kui süütegu või kuritegu on positiivse õigusega ehk kehtiva seadusandlusega vastuolus olev lisaväärtuse saamise viis, ja see on maailmakirjanduses esmaöeldu. Kuid sellega ei ole veel kõik öeldud. Lätis, Leedus, Austrias, Venemaal, Hispaanias, Itaalias, Aserbaidžaanis, Kasahstanis jm on ajavahemikus 2007–2015 avaldatud nii vene, inglise, itaalia kui ka saksa keeles (Eestis ei ole kusagil avaldada) järjena „Kriisile õigusteaduses …” kokku kuus artiklit („Dialektiline meetod kui kaasaegse teaduse, sh kui kriminoloogia alus”, „Teadusuuringu, sh kriminoloogiaalase uuringu objekt ja ese”, „Mitteõigus” jm). Selles kuuikus arvatavasti kõige olulisem artikkel „Kuritegevuse genees arenenud kapitalistlikus ühiskonnas”, 2015, võtab kokku kõik selle, mis on eelnevas viies öeldud.

Seitsmendaks. Ja see, maailmakirjanduses samuti esmaöeldu, kõlab järgmiselt: kapital kui positiivse õigusega ehk kehtiva seadusandlusega vastuolus olev lisaväärtus on kuritegevus ja jällegi vice versa – kuritegevus on kapital. Ilma kapitalita ei suuda kaasaegne kapitalistlik ühiskond eksisteerida, kuid tema sünnitatud vastaspool – kuritegevus (ei ole head ilma halvata ja vice versa, ei ole jumalat ilma saatanata, ja jällegi vice versa) on temaga paratamatult kaasnev nähtus. Et öeldust saada tervikpilt, tuleb kõik need kuus artiklit väga tähelepanelikult läbi töötada (ainult lugemisest jääb väheks), sest maailmakuulsa saksa filosoofi Hegeli dialektilise loogika meetod (metodoloogia) on äärmiselt komplitseeritud.

Ando Leps: Teadlase töö on individuaalne, mida tehakse „ärklitoa vaikuses ja hämaruses”. Arutada saab ju ainult lõpule viidud teadustööd. Julgen väita, et töötada nn lauda tüüpi instituutides (praeguses mõttes OÜ-des) on lihtsalt aja ja raha raiskamine. Ühiskonnateadust saab teha ikkagi vaba inimene, raha ei tohiks olla seejuures määrav.

 

Teadlase eesmärgist

Hugo Hiibus Ando Lepsi juubeli puhuks

Hugo Hiibus Ando Lepsi juubeli puhuks

Ando Leps: Mul on arusaam, ja see järjest süveneb, et eesti õigusteadlased, eriti Tartu ülikooli õigusteaduskonnast, teavad õigusteaduse põhitõdedest suhteliselt vähe (seda on küll kurb tõdeda, kuna olen ise alma mater’i kasvandik).

Tänapäeva kapitalistliku ühiskonna olemuslikele ebakõladele on juhtinud tähelepanu kõrged kirikutegelased, hiljuti ka paavst Franciscus, kes ütles, et sellisel kujul ei või kapitalism kauem eksisteerida, sest kõige tähtsamal, mis siin ilmas üldse on – inimelul –, ei ole enam väärtust ja see viib kokkuvõttes maailma tema hukuni. Paratamatult tekib küsimus, kas tänapäeva rahvusvahelisel õigusel on veel üldse mingisugust väärtust. Arvatavasti ei ole. Rahvusvaheline õigus on tugevama õigus, st suurriikide õigus (USA näiteks peab ennast maailmavalitsejaks, korrutades, et kui ühes või teises riigis rikutakse inimõigusi (rõhutan: ameerikalikke inimõigusi), siis on õigus neid riike karistada). Peale selle ei kuulu nn rahvusvaheline õigus üldse õigusteaduse valdkonda, kuna ta on kodifitseerimata.

Iga teadlase eesmärk peaks olema tuua oma teadusliku tegevusega oma teadmiste ja võimete piires omakasupüüdmatult kasu teistele ühiskonnaliikmetele ning ta ei tohiks tekitada kahju oma riigile. Tuleks püüda „mööda minna” oma õpetajatest, et nad saaksid hauas rahulikult puhata. Ja kolmandaks – Saksa teadusgeenius Hegel on öelnud oma isanda ja orja dialoogis, et orjal ei ole oma mina, kuna tema mina on isand ehk orjapidaja. Nii on ka teaduses, nii ülikoolides kui ka teistes teadusasutustes, kus alluvad teadlased teenivad juhtivaid. Samad lood on valitsustes, kus ministrid ei teeni mitte rahvast, vaid „orjavad” peaministrit. Teadlase eesmärk peaks olema väljuda „orja” seisusest, selleks peab ta aga midagi maailmatasemel ära tegema.

Lõpetuseks tõdeb Ando Leps, et tal on tõepoolest kavas anda välja veel paar teadusraamatut: monograafia „Dialektiline kriminoloogia” ja „Korruptiivne Eesti”.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!