Anu Säärits: Võistlesin nii sõudmises kui ka lauatennises
Foto on tehtud Anu esimesel koolipäeval Tartu 8. keskkoolis, praeguses Forseliuse gümnaasiumis. Aasta oli 1980. Anu on kolmandas reas istuv lille imetlev tüdruk. Tema pinginaaber pildil on tulevane Kreeka-Rooma maadluse Eesti noorte meister Ergav Kont, ujumisel juhtunud õnnetuse tõttu nüüdseks manalamees.
Lasteaias ma ei käinud, sest vanem õde ja vend olid sageli haiged ja ema otsustas nooremaid lapsi lasteaeda mitte panna. See tähendas, et mul oli lapsepõlves palju vaba aega. Jooksin ringi ja mängisin hoovis igasugu mänge. See tundus põnev ja samas loomulik. Kool, praegune Forseliuse gümnaasium, asus kodust vaid 200 meetri kaugusel. Kooli staadionil sai jooksmas käia. Sellest tekkis huvi spordi vastu. Kuna tegin esimeses klassis korralikud tulemused, saadeti mind kohe ka koolidevahelistele võistlustele kõikvõimalikel aladel. Üle hoovi naabrid oli tugev spordipere Suija. Nemad krabasid mind samuti võistlustele.
Võistlesin kõikvõimalikel aladel – nii sõudmises kui ka lauatennises. Mu esimene pinginaaber oli maadleja. Maadlusvõistlustel ma ei käinud, sest tol ajal naiste maadlust avalikult ei tehtud, aga Kreeka-Rooma maadlustrennis käiva pinginaabriga madistasime teises klassis aulamatil küll. Vahel viskas õpetaja nalja, et selgitage välja, kumb siis tugevam on.
Suusavõistlustel käisin hästi palju. Samas olid mul lauad all nii siledad, kui olla saab. Kõigepealt suusatas nendega vanem õde, siis vanem vend, siis mina ja veel kaks venda. Õpetaja muretses võistlustel, sest sõitsin küll hästi, aga suusaklambrid tulid pidevalt lahti.
Võistlused mind lõplikult spordi juurde tõmbasidki. Näiteks TV noortesari „10 olümpiastarti” ning suvi läbi kestnud jooksusarjad. Sai seigeldud ja võisteldud, mis oli põnev. Tähtsamatel jooksuvõistlustel käisid pealegi Eesti suuremad ässad kohal. Võimalus suhelda Eesti ja maailma tipptaseme tegijatega on mind kogu aeg paelunud. Seepärast tuli lõpuks ka televisioon ja spordiajakirjaniku töö. Muide, meie kooli nimekaim vilistlane on kolmikhüppe olümpiavõitja Jaak Uudmäe, kelle pilt seinal innustas kõiki rõõmsalt rabelema.
Mulle meeldisid mitmed alad. Klassiõe õhutusel käisin aasta võrkpallitrennis, kehalise kasvatuse õpetaja soovitusel läksin kergejõustikutrenni, väga tugeva treeneri Katrin Klaupi juurde. Kõige rohkem meeldis mulle korvpall, aga sinna trenni mind ei kutsutud. Võtsin kaks aastat hoogu, enne kui astusin Tartu korvpallikooli uksest sisse. Osalesin pikka aega mitmes trennis ning lõpuks jäin korvpalli juurde.
Meie klass oli mõnes mõttes eksperimentaalne. Käisime õhtuses vahetuses, aga neljandas-viiendas klassis oli hommikuti sporditund. Kui kehalise kasvatuse õpetajana töötaksin, siis ajaks mind marru, et kehalise kasvatuse tunde niivõrd napib. Nii ei jõua peaaegu midagi sisulist õpetada. Kuna lapsed liiguvad vähe, siis peaks mõtlema, kuidas neid üldse liikuma õpetada. Kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamisele võib olla alguses vastuseisu, aga kui lastel tervis tänu sportimisele tugevneb, nad on rühikamad, reipamad ja rõõmsamad, siis on ka teistes ainetes tulemused paremad.
Kehalise kasvatuse õpetajad, kes mulle spordimõnu õpetasid, olid kunagi veidi ka võrkpalli olümpiakulda Viljar Loori juhendanud Taavo Veski ning tennist armastav Erika Lindvere.
Taavo Veski oli tõeline spordientusiast. Ta hoidis võimla ukse kogu aeg lahti, nii et vahetunnis sai seal palli patsutada. Polnud keelatud minna staadionile appi rehitsema või lund viskama ja seejuures sai ka sportida. Näiteks oli staadionil kooli uisulaenutus. Iga laps sai pantsid jalga.
Olin elavaloomuline tüdruk, sugugi mitte pailaps. Mul leidub päevikus igasugu märkusi. Hiljem oma koolis kehalist kasvatust andes oli endistele õpetajatele kolleeg olla päris huvitav.
Anu Sääritsa meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi