Eel­arvamustest ja kohavaimust

6. nov. 2015 Meeli Parijõgi Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Me kõik oleme kohanud eelarvamuslikku suhtumist endasse. Vahel on see naljakas, vahel mitte nii väga, oleneb igaühe huumorimeelest ja valulävest.

Selle vastu pole ilmselt kellelgi midagi, kui temast arvatakse: „Prillidega inimene on kindlasti palju lugenud, järelikult tark.” Aga kui öeldakse, et „sa oled nii nutikas, justkui ei olekski maalt pärit”, on raske seda komplimendina võtta. Me kõik oleme pärit lapsepõlvest ja meile kõigile on kodukoht kallis. Eelarvamused kodukoha suhtes mõjuvad sama isiklikult, nagu arvustataks sind ennast.

Mina kasvasin Virumaal Kunda külas ja käisin koolis Kunda linnas. Nagu Tallinna tulles avastasin, tundub Eesti kaart pealinlasele kaunikesti hägus, meenutades karikatuuri keskmise ameeriklase maailmakaardist: ebamääraste piirjoontega larakas, kuhu on kritseldatud „Miskit on”. Enamik uusi tuttavaid oli veendunud, et Kunda asub Ida-Virumaal, kusagil Kohtla-Järve külje all. Seleta siis, et Kundast Tallinna on kümme kilomeetrit vähem maad kui Kundast Narva.

Isegi Kundat väisanud minister paigutas linnakese oma kõnes Ida-Virumaale. Virumaa tähendab ikka ja alati ainult Ida-Virumaad ning peale venelaste ja häda ja viletsuse ei leidu seal midagi. Nagu kirjutas aastate eest keegi kolumnist oma rännakust Kohtla-Järvele: „Läksime sealt otsima verd, higi ja pisaraid ning olgu kohe öeldud, et leidsime ka.” Kes otsib, see leiab. Ning tavaliselt leiab seda, mida otsib.

Mäletan, kuidas Kohtla-Järvelt pärit Tanja Mihhailovat telesaates pinniti, et eks tal olnud ikka sellisest kohast tulles väga raske ennast üles töötada. Mida iganes selline koht tähendab, jäigi segaseks. Üllatus-üllatus, ka väljastpoolt Tallinna, väikelinnast või maalt võrsub inimesi, kelle saavutuste üle tuntakse rõõmu kogu Eestis või Eestist väljaspoolgi. Osa neist on pärit Virumaalt, neist omakorda osa Ida-Virumaalt. Nad on arvatavalt tüdinud ajakirjanike klišeelikest küsimustest, kui kohutavalt raske oli neil „sellisest kohast kuhugi jõuda”. Tõenäoliselt tunnevad nad hinges torget ja peavad küsijat pisut piiratuks.

Miks me sisendame selliseid küsimusi esitades ikka ja jälle inimestele, et on suur ebaõnn sündida väljaspool Tallinna. Et sel juhul on sult kõik võimalused juba ette võetud. Et sein on ees. Kuigi tublid kaasmaalased pidevalt tõestavad, et see pole tõsi.

Meeli Parijõgi


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!