Erakoolid ja üldine haridusstress

13. nov. 2015 - 14 kommentaari

ÜLLE MADISE

Eesti Vabariigi õiguskantsler

Kui keegi kavatseks erakoolid keelata või nende tegutsemise võimatuks muuta, oleks see põhiseadusevastane. Viimaste kuude mõttevahetusest on kõlama jäänud ekslikud väited, justkui võetaks erakoolidelt kõik maksurahast antavad toetused. Sellest on väga kahju, sest põhjendatud muret on koolijuhtidel, õpetajatel, vanematel ja õpilastel niigi palju. Haridusmaastik ei peaks olema metsikuvõitu lahinguväli, kus huvide kaitsel vahendeid ei valita.

Õiguskantsleril pole voli sekkuda hariduspoliitilistesse valikutesse, küll aga saab ja tuleb valvata valikute põhiseaduslikkuse järele. Vastuses Tartu katoliku hariduskeskusele ja piiskop Philippe Jourdanile on käimasoleva vaidluse põhiseaduslik raam üksikasjalikult lahti kirjutatud. Lühidalt: haridustoetus ehk nn pearaha peab säilima kõikidele õpilastele nii era- kui ka avalikus koolis. Erakooli majakulude katmise kohustus ei tulene aga põhiseadusest. Nõnda on enne 2011/12. õppeaastat kehtinud vabatahtliku toetamise juurde naasmine võimalik, kui antakse piisav kohanemisaeg.

Eraalgatus seisis Eesti iseseisvuse taastamise ja põhiseaduse vastuvõtmise päevil aukohal ja selles vaimus tuleb vaadata ka hariduselu. Põhiseaduse järgi peab kõigile lastele olema hea põhiharidus kättesaadav ja munitsipaal- või riigikoolis tasuta ning igal lapsevanemal peab olema õigus valida oma lapsele parim haridustee. Kellegi jaoks väljendub parim kodulähedases linna- või vallakoolis, kellegi jaoks on parim erakool või süvaõpe. Kõik need on võrdselt õiged ja võrdselt kaitstud valikud.

Loomulikult käib lapsega kaasas nn pearaha ehk kõikidel maksumaksjatel tuleb tasuda iga lapse kohta võrdselt õpetajate ja koolijuhtide töö, õppevahendite, toidu jms eest. Siin ei ole vahet, kas laps käib munitsipaal-, era- või nn eliitkoolis.

Praeguse vaidluse keskmes on erakooli majakulud. Nelja aasta eest tegi riigikogu erakoolide majakulu osalise katmise kohalikele omavalitsustele kohustuslikuks. See juhtus pikema arutelu, arvutuste ja mõjuanalüüsita. Riigikohus leidis, et riik peab kohaliku omavalitsuse iseotsustusõigust piirava kohustuse ise kinni maksma. Ühtlasi peab riik linnadele ja valdadele hüvitama vahepealsetel aastatel erakoolidele antud toetused. Seesuguse kuluga ei olnud riik arvestanud. Seda enam, et erakoole on viimastel aastatel jõudsalt juurde loodud.

Erakoolide majakulu katmisel osalemine on puhtal kujul poliitiline valik ja sellisena ka tagasipööratav, ehkki mõistagi mitte üleöö. Piisaval kohanemisajal pole kindlat reeglit. Riigikohtu senist praktikat silmas pidades võiks arvestada ligikaudu aastaga. Praegu liiguvad valitsus ja riigikogu parimal juhul 1. jaanuari 2017 graafikus.

Selleks ajaks peaks olema linnadel ja valdadel võimalik otsustada, kas nad on valmis käsitlema erakoole oma koolivõrgu osana, st arvestavad munitsipaalkooli kohti luues, et osa lapsi õpib erakoolis, ja on huvitatud sellest, et kool kestaks ning õppemaks ei sunniks lapsi sealt lahkuma. Sel juhul tõenäoliselt makstakse tegevustoetust nagu enne 2011. aasta septembrit. Mõistagi võib kohalik kogukond omavalitsuse rahast toetada erakoole ka muil eesmärkidel.

Tundub, et erakoolide rahastamise ümber toimuvat tuleb mõista laiemalt: see on üldise haridus­stressi sümptom. Igaüks on sunnitud pidevalt võitlema soojema koha eest napivõitu teki all. Pingeseisundi tõttu tajutakse mistahes ettepanekut või arvamust rünnakuna.

Ilmekas näide oli valulik reaktsioon ettekandele, mille saatsin riigikogule palvega arutada põhihariduse kättesaadavust riigielu olulise tähtsusega küsimusena. Ettekande põhiküsimus oli, kuidas jõuda põhiseaduspärase olukorrani, kus iga laps saab kvaliteetse tasuta põhihariduse, sõltumata kodusest taustast, elukohast ja emakeelest. Kuidas teha nii, et vanem saab lapse saata ka kodukooli, kartmata, et on lapse tuleviku heaks midagi tegemata jätnud? Kuidas saaks iga põhikool pakkuda keskkonda, kus lapse võimed parimal moel arenevad?

Ülemäärase stressiseisundi tõttu loeti sellestki ettekandest välja mõtteid, mida seal polnud. Ei olnud kuskil seatud kahtluse alla era- ega süvaõppega koole ega ammugi nõutud koolide ühesuguseks muutmist, nivelleerimist. Otse vastupidi! Küsimus on selles, kuidas peatada avalike koolide järk-järguline tasuliseks muutumine ning tagada kvaliteetne haridus ka neile, kes elavad ääremail.

Ettepanek viia mõni seadusenorm põhiseadusega kooskõlla praegu ei aitaks, sest asi pole ju ühes või mõnes normis. Kardetavasti pole ka munitsipaalkoolides osaliselt tasulise õppe probleemile lihtsat lahendust. Sest lahendus ei ole õppekvaliteedi alandamine, vaid see, et linn või vald maksab kõik kooli õppekavas olevad tunnid kinni. Ja et tal on selleks raha.

Süsteemse lahenduse saab leida vaid rahvaesindus, ei keegi teine. Võimalik, et tuleb teha senisest otsustavamaid valikuid. Näiteks ei pruugi olla kõige riigimehelikum vägisi seostada koolivõrgu- ja omavalitsusreformi. Üks seisab teise ja teine esimese taga.

Riigil on õigus ja võimalus otsustada, millised munitsipaal- ja riigikoolid viie või kümne aasta pärast alles on. Nii lõpetataks üks vinduv stressiallikas. Selge otsus on parem kui pidev teadmatus, mis kipub kõikide ääremaa koolide tulevikku kahjustama. Läbimõtlemata otsus osaleda maksumaksja rahaga erakoolide majakulu katmises oli aga õpikunäide halva õigusloome kurvast, paljudele lõpuks muret tekitavast tulemusest.


14 kommentaari teemale “Erakoolid ja üldine haridusstress”

  1. Arvet ütleb:

    “Loomulikult käib lapsega kaasas nn pearaha ehk kõikidel maksumaksjatel tuleb tasuda iga lapse kohta võrdselt õpetajate ja koolijuhtide töö, õppevahendite, toidu jms eest. Siin ei ole vahet, kas laps käib munitsipaal-, era- või nn eliitkoolis.”
    Kas saaksite, palun, täpsemalt põhjendada, millel see väide tugineb? On ju ka riigil iseotsustusõigus – millest tuleneb riigi kohustus loomulikult lapsega kaasas käivat pearaha katta? Sest nii ähvardusena, kui ka kuulujutu tasemel on kuulda olnud, et see pearaha on järgmine, mis kaob, ning mingit kohustust seda erakoolides käivatele lastele maksta pole.

  2. Tartlane ütleb:

    Õiguskantslerile vastuseks samas lehes ilmunud lapsevanem Lea Danilson-Järg artikli seisukoht:
    “Praegune haridussüsteem kannatab eelmisel sajandil sisseharjutatud koolikorralduse ideestiku all, kus haridus oli pigem riigi peale surutud ja standardne nähtus, mille ülesanne oli treida ühetaolisi kodanikke. Tänapäeva vabas ühiskonnas on lapsevanemad vägagi huvitatud lapse haridusest ning soovivad ise otsustada, mis on lapse jaoks parim, selmet leppida etteantud lahendustega.
    Lapsevanemad on saanud aru, et ei ole üht ja kõigile sobivat lahendust, vaid on palju erinevaid ja võrdselt häid võimalusi, mis sobivad erinevatele lastele ja peredele. Olukord on muutunud ja džinni pole võimalik pudelisse tagasi toppida. Lapsevanemaid ning lapsi ei saa enam sundida hariduse saaja passiivsesse rolli. On arutelu koht, milline uus süsteem olema peab, mis on eraalgatuse osa selles ja mil määral on võimalik jääda kvaliteetse, mitmekülgse, aga samas tasuta õppe ideaali juurde.”

  3. aga vastus? ütleb:

    Artiklist tsitaat: “Ettekande põhiküsimus oli, kuidas jõuda põhiseaduspärase olukorrani, kus iga laps saab kvaliteetse tasuta põhihariduse, sõltumata kodusest taustast, elukohast ja emakeelest. Kuidas teha nii, et vanem saab lapse saata ka kodukooli, kartmata, et on lapse tuleviku heaks midagi tegemata jätnud? Kuidas saaks iga põhikool pakkuda keskkonda, kus lapse võimed parimal moel arenevad?”

    Senises debatis pole ju HTM kordagi nendele küsimustele vastanud. Nende ainus vastus on “Võtame erakoolidelt tegevustoetuse ära, ja maksame õpetajatele palka juurde” (NB! See ei ole majakulu! Siin sees on ka õppematerjalid ja need teised komponendid, mida on päriselt õppimiseks vaja – kahjuks pole õpetaja palk koolis ainus kuluallikas) Saa pole ju lahendus! Paljud nendest õpetajatest, kes aasta-aastalt aina suuremat palka küsivad, ei pea oma töö kvaliteedi eest kuhugi aru andma (PISA testid näidatav, et õpilased ei ole valdavalt õppega rahul) ega ole ka motiveeritud end täiendama ja õpilastega personaalselt tegelema, siis kuidas saab koolist justnimelt selline koht, nagu me kõik vajame ja õiguskantsler HTMilt küsib? Kui kaua peab üks lapsevanem ootama, et hakataks tema järeltulijatega päriselt tegelema, mitte tegema arengukavadesse linnukesi samal ajal pidades klassi ees monolooge, et koolitada treenitud papagoisid? Kas mu lapselaste ajaks on süsteem juba muutunud või võtab see veel 100 aastat aega, mil Eestist on saanud juba hoopis teistsugune koht?

    45 minutiga 40 last (1,125 minutit lapse kohta) tegelikult õpetada ei ole võimalik. Millal sellest aru saadakse?? Õpetaja ei ole koht, mis nõuab täitmist, et tahvliesine ei oleks tühi. Ta vastutab isiklikult oma klassi laste hariduse eest, koos lapsevanemaga. Kui kohalik omavalitsus selle vastutuse elluviimise jaoks vajalikke vahendeid ei anna, sest raha napib, ei ole see enam ei lapsevanema, kooli ega ka kohaliku omavalitsuse, vaid kõige laiemas mõttes terve Eesti riigi mure.

  4. maksumaksja ütleb:

    Lp proua Madise,

    Tegevuskulud ei sisalda ainult majakulusid ehk siis betoonikulusid ehk siis karbikulusid, nagu meile HTM on ekslikult väitnud.
    See komponent sisaldab ka näiteks koristaja töötasu. Kas tema tuleks lahti lasta? Või muud maja hooldamisega tegelevad isikud (majahoidja, majandusjuhataja, remondimees jne)?
    Või sekretärid, raamatupidajad, raamatukoguhoidjad?
    Paberit ja muid bürootarbeid enam ei osta? Arvuteid ei remondi?
    Seadus annab meile välistused, mida see komponent sisaldada ei tohi.
    Võib-olla KOV puhul läheb see raha tõesti betooni, kuid valdava enamuse erakoolide puhul sisaldavad tegevuskulud ka kulutusi õppevahenditele, mida ei kata lapsevanemad või riiklik toetus.
    Ilmselt ei ole riigikontroll antud juhul HTM-i väiteid kontrollinudki.

  5. Liisa ütleb:

    Peamine kvaliteedivahe era- ja munitsipaal, aga ka erinevate munitsipaalkoolide lõikes ei tulene mitte rahast, nagu ekslikult rõhutatakse ja mida on lihtne ettekäändeks tuua, vaid kooli omaniku hoolivusest ja koolijuhi võimekusest oma meeskonda komplekteerida ja tööle panna.
    Meil on väga toredaid munitsipaalkoole omavalitsustes, kes tõesti hoolivad laste haridusest ja on koole juhtima leidnud parimad võimalikud kaasaegselt mõtlevad koolijuhid. Need koolijuhid saavad reeglina aru, kui oluline on kooli arengu seisukohalt vanemate kaasamine ja teevadki seda. Erakoolides räägivad vanemad kaasa suisa kooli juhtimises, vastutasuks pakuvad nad koolile kõikvõimalikku vabatahtlikku abi. Valdavas osas munitsipaalkoolides aga saavad vanemad kaasa rääkida õige vähe, vähemalt mitte koolijuhi valimisel. Meil on ju mitu kurba näidet erinevatest Eesti paikadest, kus omavalitsus on minema kangutanud vanemate poolt väga hinnatud koolijuhi. Sest hakkaja koolijuht on kallis ja tülikas ja vallajuhtidel pole kompetentsi tema tööd adekvaatselt hinnata.
    Eestis üldhariduses tuleks läbi viia koolide juhivaliku ja hoolekogude pädevuse reform, et ka munitsipaalkooli lapsevanemad saaksid TEGELIKULT koolis toimuvas kaasa rääkida. Vanematel võiks olla otsustav sõna koolijuhi valikul. Sest neil ei ole põhjust valida koolijuhti parteilise kuuluvuse, vallavalitsusele sõnakuulelikkuse vmt kriteeriumide põhjal, neile on oluline, et kool oleks hea ja nende lapsed käiksid seal rõõmuga. Siis oleks ehk mingi võimalus, et munitsipaalkoole juhiksid parimad võimaliku koolijuhid.

  6. Ave Tamra ütleb:

    Kommenteerisin Teie arvamust juba FB lehel, kuid kordan siin ühte:
    On väga häiriv, et Teie esitate avalikult väiteid, mis on eksitavad ning erakoole halba valgusesse seadvad.
    Põhjus on eespool kommentaarides juba täpsustatud.

  7. inseneR ütleb:

    Diskrimineerimine on see, kui kellegi lapsed saavad teiste maksude arvelt erakoolis parema koolikeskkonda.
    Diskrimineerimine pole see, kui kellegi lapsed saavad oma vanemate rahaga tagatud erakoolis parema koolikeskkonna.

  8. Ülle Madise ütleb:

    Pooldan ja väärtustan erakoole täielikult. Artikkelgi on ju sellest mõttest kantud. Halvustanud ei ole ei mõttes ega sõnas. Kirjeldasin põhiseaduslikku raamistikku, milles saab valikuid teha.

  9. Hans ütleb:

    ÜM: “Viimaste kuude mõttevahetusest on kõlama jäänud ekslikud väited, justkui võetaks erakoolidelt kõik maksurahast antavad toetused.”

    Huvitav, mis infoväljas Madise viibib? Vähegi asjas pädevad diskuteerijad pole midagi sarnast väitnud. Seega etteheide “vahendite mittevalimise” kohta tabab tühjust, või siis bumerangina ütlejat ennast.

  10. Hans ütleb:

    küsimus Põhiseaduse asjatundjale Ü. Madisele: Kuidas on võimalik, et Eestis on humanistlik-ateistliku maailmavaatelise kallakuga koole 98% ja neis pakutakse tasuta haridust, seevastu on aga kristlikke koole 1% ja samuti waldorfkoole 1%, nende hariduse eest peab lapsevanem aga juurde maksma. Kas humanism on mingi omamoodi ilmalik “riigiusk”?
    Kui sajast õpilasest ainult üks saab – sedagi eritasu eest – õppida erikoolis, ja 98% ilmalikes humanistlikes koolides, siis peaks laev olema niigi tugevalt kreenis humanistide suunas. Seda kummalisem, et HTM-i viimane eriti kiireloomuline seadusemuudatus nõrgestab veelgi enam 1% kritlike õpilaste jalgealust ning eeldab, et nende laste vanemate õppemaks tõuseb tunduvalt.
    Nõukogude ajal maksis tavainimeste elektri kilovatt 4 kopikat, kiriku elekter aga 25 kopikat. Paistab, et endised ajad on tagasi tulemas. Ja seda veel õiguskantsleri hoolitseva valvsa pilgu all. Mis on pildil valesti?

  11. Peep Leppik ütleb:

    InseneR, olete probleemi lühidalt ja õigesti sõnastanud…
    Erakoolid on pärit jõukast angloameerika maailmast – erakoolides on KÕRGE õppemaks (aga suured nõudmised ja koolivorm). Teisendades Juhan Smuuli – kuidas seda lavastada VAESES Eestis?

  12. maksumaksja ütleb:

    Peeter Leppik,

    Miks te solvate mind?
    Meie pere pole jõuakas, aga minu kaks last kolmest käivad erakoolis.
    Miks te kleebite silte?
    Kas te räägite konkreetselt mõnest Harjumaa kõrge õppemaksuga erakoolist või võtate sõna kõigi suunal? Kõigi lapsevanemate suunal, kelle lapsed käivad erakoolis?
    Kurb.

  13. Peep Leppik ütleb:

    Lugupeetav MAKSUMAKSJA,
    lugege minu kommentaari – kirjutasin Ameerika koolist, kus õpetajana üks tuttav kaasmaalane (vt ka minu üks varasem kommentaar samal teemal ÕLs). Ja solvata saab vaid konkreetset inimest, mitte anonüümset…

  14. Varro Vooglaid ütleb:

    Need, kes pooldavad erakoolidelt tegevustoetuse äravõtmist, väidavad, nagu siingi artiklis, et loomulikult tuleb erakoolidele maksta haridustoetust (ehk nn pearaha), aga mitte tegevustoetust (ehk nn majaraha).

    Ent küsimuseks jääb, millisele ratsionaalsele põhjendusele toetudes on üldse jagatud koolide toetus nn pearahaks ja majarahaks? On ju ühe kooli toimimiseks tarvis nii õpetajatele palka maksta kui ka maja kütta – vaevalt kujutab keegi ette, et erakool saab tegutseda ilma majata (lageda taeva all) või ilma maja ülalpidamiseks tarvilike kulutusteta (küte, sanitaarhooldus, remont jms).

    Kui seda arusaamatut kaheksjagamist ei oleks ehk kui haridustoetusena käsitletaks kõiki kulusid, mis on kooli pidamiseks tarvilikud (praeguses mõttes siis nii pearaha kui ka majatoetust ehk tegevustoetust), siis nendiks ilmselt ka õiguskantsler, nagu ta siingi artiklis teeb, et haridustoetus (ehk sellisel juhul nii pea- kui ka majaraha) peab säilima kõikidele õpilastele nii era- kui ka avalikus koolis võrsetel alustel.

    Seega ei oska ma õiguskantsleri seisukohti põhjendatuks pidada.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!