Esseekonkurss: Kiri sõgedate koolist
„Niisuguste jutuajamiste käigus tullakse alatihti välja väga originaalsete ja põhjendatud mõtetega ja kui ka keegi tuleb lagedale lauslollusega, siis kuulatakse seegi lugupidavalt ära, sest saadakse aru, et ka rumal inimene peab mõnikord saama võimaluse oma arvamust avaldada.”
(Vladimir Voinovitš „Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused”)
Meie muutusterohkel ja väljakutseid täis ajastul … Stopp! Algus kõlaks nagu pöörastest 90-ndatest, mil 800 miljonit kadus tihtilugu jäljetult ja kolossaalse projekti ebaõnnestumisel tuli käia mööda linna, häbinägu ees.
Oleme jõudnud uue sajandi teise kümnendisse. Lunaparkide ning jalgpallistaadionite kavandamise asemel investeeritakse nüüd rohkem sotsiaalsetesse ja eeskätt jätkusuutlikesse sfääridesse – näiteks haridusse –, mis küll võtavad, aga annavad ka tagasi. Riiklik sektor tegutseb.
Hariduse vallas on viimasel ajal olnud kõneaineks erikoolid. Kas jätta, ja kui mitte jätta, siis äkki võimalikult valutult? Juhtub, et jätta – kuidas muuta? Lisaks kõige stigmatiseerivam küsimus: mõista või hukka mõista?
Karl Marx postuleeris tõdemuse, mille kohaselt olevat perekond ühiskonna algrakuke. Eesti Vabariigi haridusminister Jürgen Ligi on väitnud, et meie koolihariduse eelis on ühtlus, nõrkus aga tippude vähesus. Mina, ühe erikooli õpetaja ja kasvataja, integreerin oma tsitaati nii perekonnad kui ka haridusasutused: „Erikool toimib perekonna lakmuspaberina. Lonkab erikool koolisüsteemi nõrgima liikmena, ei jõua ühiskond tervikkarjana kuigi kaugele.”
Kas jätta ja kui mitte jätta, siis äkki võimalikult valutult? Pärast Puiatu erikooli sulgemist 2009. aasta augustis jäi Eestisse kaks erikooli: Tapa erikool poistele ja Kaagvere erikool tüdrukutele. Puiatu erikooli sulgemise enim meediakajastust leidnud ajendiks sai õiguskantsleri nõunike läbi viidud etteteatamata erakorraline kontrollkäik. Reidi käigus leidsid selleks volitatud spetsialistid erakordselt tõsiseid põhiõiguste rikkumisi, muuhulgas laste pideva, süstemaatilise ja jõhkra kehalise ning vaimse väärkohtlemise kooli personali poolt.
Juriidilisest aspektist polnud Puiatu erikool aastate jooksul viinud oma tegevust kooskõlla kehtivate õigusaktidega. Avalikkuse meelte kõnetamiseks esitati ajakirjanduses pikantne detail kartserite nurkades haisenud väljaheidetega täidetud ämbritest. Kas meedia, see neljas võim, olukorda dramatiseerides liialdas või mitte, oli objektiivselt võttes selgemast selgem. Riigi vaatevinklist senini alahinnatud erikoolide süsteem vajab riigilt rohkem materiaalseid ressursse ja eriõigusi andvat senisest konkreetsemat seadusandlust, mis aitaks erikoolidel õpilasi edukamalt ohjeldada ja suunata.
Selsamal, 2009. aastal loobuti Kaagveres koolimajana kasutatud täielikult amortiseerunud stalinistliku lastekoduhoone kapitaalremondist. Avariilahenduse korras koliti ajutiselt kunagise tootmiskorpuse pinnale. Järgmised suuremad muutused toimusid käesoleva aasta kevadel. Administratiivkulude kokkuhoiu eesmärgil liitis haridusministeerium Tapa ning Kaagvere erikooli Maarjamaa hariduskolleegiumiks vastavalt Valgejõe ja Emajõe õppekeskustena. Lühikest aega kuulus liitu praeguseks likvideeritud Mustjõe keskus ehk endine Vastseliina internaatkool. Suvel valmis Valgejõel kooli-õpilaskodu ühendav uusrajatis, ent Emajõe õppekeskus alles ootab kerkivat linnakut. Loodetavasti jõutakse tõotatud koju lähimas tulevikus. Klassiruumides kohtuvad siis poisid ja tüdrukud.
Juhtub, et jätta – kuidas muuta? Traditsioonide tarkusest ja isiklikest kogemustest teame, et tegelik elu on tunduvalt proosalisem kui rahvusromantilisel maalil „Kaugel näen kodu kasvamas” kujutatud idüll. Ehkki eemalasuvad eksperdid või lihtsalt arvamusliidrid kipuvad kahtlema elu eksistentsis erikoolis üldse, võtab autor enesele vastutuse kinnitada, et mõistuslikke eluvorme erikoolides leidub.
Erikool ei ole krematoorium ega range režiimiga laager enne kinnimaja. Erikoolid pakuvad ühiskonna moraalinormide ja riigi seaduste vastu eksinud noortele klientidele sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust, andes neile võimaluse saada ülalpeetavatest maksumaksjaiks.
Tahes-tahtmata sisaldub sõnades „sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus”, „klientidele” ja „ülalpeetavatest maksumaksjaks” teatav annus ajakajalist retoorikat, kuid kuna olemine määrab teadvuse, pühitseb igavene eesmärk − õnnelik inimene – muidu konjuktuurset abinõu. Kõlagu määratlus „õnnelik inimene” idealistlikult, pedagoogika peab jääma idealistlikuks teaduseks.
Erikoolide töötajate pädevuse tõstmiseks korraldatakse pidevalt koolitusi. Tendents on vaieldamatult positiivne. Loetlen osa ühe erikooli kollektiivile aasta vältel pakutud täiendusõppe võimalustest: Verge Eesti OÜ baaskoolitus „Toimetulek agressiivse käitumisega”, projekti „Tõenduspõhine uus lähenemine – uus koolikultuur Eestis (TULUKE)” baaskoolitus teemal „Kohtumine noorukiga: ebakohase käitumisega toimetulek”, Avatud Meele Instituudi (AMI) juhendatud koolitussupervisioon projekti „Erikoolist tavaellu tõhusa võrgustikutöö toel”, Eesti motiveeriva intervjueerimise ja treeningu assotsiatsiooni (EMITA) praktiline koolitus „Motiveeriv intervjueerimine: algtase”, AMI lapsevanemate kaasamise koolitusprogramm … Jah, meie kompetentsuse eest hoolitsetakse. Nõnda saame varsti tõepoolest ausalt väita, et meie erikoolides ei tööta enam personali, kes kohtleb lapsi vääralt.
Samas vajavad erikoolide töötajad administratsiooni kindlat toetust. Tõsi, asutuse-organisatsiooni mikrokliima tervikuna on töötajate inimlike kvaliteetide kogusumma. Aritmeetika elementaarreegli järgi ei sõltu summa/vahe liidetavate/lahutatavate järjekorrast. Psühholoogilisel skaalal tekitavad igasugused struktuurimuutused kvalitatiivseid nihkeid lõppresultaadi saavutamisel.
Erikoolis toimivad korraga mitmed spetsialistidega täidetud üksused. Ühes vaadeldavas õppekeskuses on nendeks aineõpetajad (valdkonna juhiks õppealajuhataja), sotsiaalpedagoogid, psühholoogid ja kasvatajad (valdkonna juhiks sotsiaaltööjuht), järelevalve spetsialistid (valdkonna juhiks järelevalve peaspetsialist). Siia lisandub veel rehabilitatsioonimeeskond (valdkonna juhiks rehabilitatsioonimeeskonna koordinaator). Muidugi ei tohi unustada juhiabi, huvijuhti ning samuti finantsjuhti, kelle vastutusalas töötavad abitöölised (kokad, koristajad, kojamees). Kahte õppekeskust juhtiv direktor ei suuda ainuüksi füüsiliselt kõikide üksuste küsimustes orienteeruda. Tema informaatoriteks on valdkonnajuhid.
Järelikult sõltub valdkonnajuhist vahetu atmosfäär üksuses ja direktorile laekuva informatsiooni objektiivsus. On üksusi, kus kaader tajub otsese ülemuse toetavat suhtumist. Demokraatlikult juhitud üksuses töötatakse stabiilselt ilma pideva „pereheitmiseta”. Autoritaarselt, tegelikult ebakompetentselt hallatud üksuses teostatakse kaadripoliitikat konveiermeetodil. Tundmatus kohas vette visatud uustulnuk ei pruugi kaldale ujuda ja staažikat proffigi ohustab ülepingest tekkinud kramp. Kas kolleegid mäletavad uppunud ametikaaslaste nimesid? Sotsiaalpedagoogide ja kasvatajate kui lastele kõige lähedasemate tugispetsialistide tihe vahetumine varitseb rehabilitatsiooniprotsessi ruineeriva veealuse karina.
Nüüd kõige stigmatiseerivam küsimus: mõista või hukka mõista? Kahtlemata mõista. Me oleme sedastanud, et panustamine õigusnormide vastu eksinud alaealiste ühiskonnaliikmete resotsialiseerimisse osutub ühiskonnale nende totaalsest eiramisest tunduvalt soodsamaks. Enamik alaealisi suunatakse erikooli alaealiste komisjonide taotlusel kohtumääruse alusel. Erikooli saatmist on tõlgendatud rangeima mõjutusvahendina pärast leebemate meetmete läbikukkumist. Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustikust (KrMS) ja alaealiste mõjutusvahendite seadusest (AMS) tohib alaealise õigusrikkuja maksimaalne erikooliaeg väldata kuni kaks aastat. Positiivse arengu korral on protseduurireegleid järgides võimalik alaealine erikoolist vabastada enne tähtaega. Kui õpilane lahkub koolist omavoliliselt, sooritades vahepeal politsei registreeritud õigusrikkumise, võib kohtult tähtaja pikendamist taotleda alaealiste asjade komisjon.
Vastupidiselt näilisele esmamuljele pole tähtaja pikendamise põhjus ilmtingimata õpilase-kasvandiku halvenenud käitumine. Sageli soovib tähtaja pikendamist lapsevanem või lapse seaduslik esindaja, sest tema hinnangul ei suuda ta lapse üle tagada kasvatuslikku järelevalvet koos koolikohustuse täitmisega. Mõnikord möönab alaealine ise, et tal puudub tahtejõud vanas keskkonnas pahandusest eemale hoida.
Vääramatult astub mängu tegur nimega sotsiaalne võrgustik. Erikoolis korralikult tundides käiv õpilane, kes täidab eeskujulikult kooli kodukorda, ei pruugi naasta esimeselt iseseisvalt kodukülastuselt. Erand ei ole teistkordne sattumine erikooli. Leidub näiteid perekondadest, kust satutakse erikooli generatsioonide kaupa … Kas iga ebaõnnestumine paljude õnnestumiste kõrval osutab siiski erikoolide mittetoimivusele?
Turvaliselt funktsioneeriva sotsiaalse võrgustiku rajamine nõuab erikooli, lastekaitse, kohaliku omavalitsuse ja laiemalt võttes kõikide ühiskonnaliikmete ning struktuuride koostööd. Spetsialistid erikoolide seinte vahel töötavad üha enam eesmärgiga, et elementaarse distsipliini tagamisest jõutaks tõhusa resotsialiseeriva ja rehabiliteeriva tööni.
Jõuab valitsuski kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolide kontseptuaalsete aluste väljatöötamise juurest konkreetse seadusloomeni, on siinsete ridade kirjutajal kitsaskohtade ületamiseks vähemalt kaks ettepanekut. Esiteks diferentseerida alaealisi õigusrikkujaid ja tõsiste psüühikahäiretega lapsi. Mõlemad vajavad eraldi õppe- ja kasvatuskeskkonda. Teiseks töökasvatuse taasväärtustamine. Töö on inimõigus.
Niisugune on erikooli töötaja kiri töökohast, paiguti vastandlike kavatsustega sõgedate kooliks kutsutud asutusest. Optimistid ütlevad, et kaua see nimi enam ei ela – aeg tapab ta ära. Tähtis on muu. Sõgedad on ammu oma nimest pikemad. Smuulilikult suubudes: „Tuul risti vastu, pea kohal kisendavad kajakad, sõidame Sõgedate külla, heade inimeste juurde.”
Kui keegi tuleb lagedale lauslollusega ja see kuulatakse ilusasti ära, keegi avalikult vastu ei vaidle siis on suur risk võimalus, et sellest lollusest saab ametlik tõde! Rahvas ju soovib nii ja rahval on alati õigus!
Kommunismi idee oli targemate meelest juba enne aastat 1917 nii suur lauslollus mida ei peetud vajalikuks laiadele massidele selgitada vaid paljud arvamusliidrid kiitsid isegi järgi. Lenin nägi aga võimalust seda lollust võimu võtmiseks ära kasutada. Hitler kasutas samuti lauslolli ideed, et saksa rahvas on mingi eriline tõug kes peab naailma valitsema.