Esseekonkurss: Õpetaja üheks aastaks

13. nov. 2015 Ülle Sillasoo - 2 kommentaari

Õppisin õpetajaks ka­hek­sakümnendate lõpus. Kooli ja klassi ette jõudsin siiski alles aasta tagasi, ligi 30 aastat hiljem.

Imestamiseks pole põhjust: osa sellest ajast õppisin ja arendasin ennast, kasvatasin suureks ühe poisi, töötasin teadusasutuses ja tegelikult ka õpetasin, ainult et suuremaid lapsi, neid, kes ise õpetajaks õppisid. Majanduslikel ja poliitilistel põhjustel teadus- ja arendustegevusest kõrvalejäetuna tuli erialal töötamiseks pöörduda kõige tõenäolisema valiku poole ja hakata õpetama koolis.

Aasta hiljem olen tööl finantssektoris, kus minu teadmisi ja oskusi vajatakse rohkem ja kunagine hobi – keeled või siis üks konkreetne Põhjamaa keel − mind taas järjele on aidanud. Seda aastat koolis näen praeguseks kahes kontekstis: selles, mis oli enne, ja selles, mis on pärast, ja nende mõlema taustal saan tööst Eesti koolis pildi, mida tahan jagada.

Esimesel septembril olin kõige õnnelikum inimene maailmas, kui suure lillesülemiga läbi linna uudishimulike pilkude saatel kodu poole kõndisin. Lapsed, kelle klassijuhatajaks ma kooli tööle asudes hakkasin, olid sel päeval ilmselt sama ärevil ja kartlikud kui nende ees esimest korda seisev õpetaja. Mõlemad olime koolimajas uued ja täitsa alguses.

Rohkem kui lapsi kartsin aga tookord vanemaid, sest ise vanem olles teadsin, et paljude emade ja isade ootused on kooli suhtes kõrged. Ma polnud kindel, kas minu töö teeb targaks ja õnnelikuks peale laste ka nende vanemad, kes oma järglaste kasvatamise ja harimise tollest päevast selle kooli ja minu hoolde usaldasid. Ja samas ei kartnud ka, sest suur kogemus õppijana aitas mul mõista, mis teeb õppimise päriselt huvitavaks ja nauditavaks, nii et võid täiesti ära unustada, et oled koolis, kus on tunnid, vahetunnid, kodused tööd ja pannakse hindeid, vahel isegi kahtesid.

Õpetasin loodusõpetust ja bioloogiat viiendast kuni kümnenda klassini. See tähendas ühtlasi, et omandasin taas täies ulatuses teadmised, millega astuvad ülikooli ja ellu tänapäeva lõpetajad. Jah, sest esimest aastat klassi ette asuja töö on samuti õppimine. Muide, see tunne, et ma tean, mida sa päeva lõpuks tead, on jube lahe! Veel lahedam on see, kui saad aru, et sinu õpetus jõuab kohale ja et lastele meeldib sinu tundi tulla, kaasa mõelda ja uusi asju õppida.

Kui sügisel seeni ja taimi kooli vedasin, tekitas see kogu koolis elevust ja kuulujutte küsimusega „Mida ta täna kooli tõi?”. Huvilisi tuli vaatama teistestki klassidest. Läänemere räimed klassiruumis viisid lapsed nii pöördesse, et korra tagamiseks tuli teha tõsiseid pingutusi. Kahju, et mõnda kalaga tehtud selfit endale ei küsinud. Jah, tuleb tunnistada, et korda oli mõnikord tunnis väga raske tagada, kuigi samas ei kujuta ette, et elu tundmaõppimine käiks vaikselt ja emotsioonideta, eriti nooremates klassides.

Peale korra tagamise tunnis oli minul kui õpetajal aga üks väga suur mure. Viienda ja kuuenda klassi loodusõpetuse õpikud ei osutunud ea- ega jõukohasteks. Need olid liiga täiskasvanulikud, teaduslikud, pikkade keeruliste sõnade ja lohisevate lausetega nii eesti kui ka vene keeles. See teeb õppimise raskeks ja vastumeelseks. Neid õpikuid on vaja tõhusalt keeleliselt toimetada, et need hakkaksid sihtrühmale sobima. Tekstide lihtsuse või keerukuse analüüsimiseks on Eesti keeleressursside keskuse juures selleks arvutiprogrammid.

Ka gümnaasiumi bioloogia polnud kergete killast, sest lisaks tekstide liigsele teaduslikkusele leidus nendes anglitsisme, struktuuritust ja sisulisi vigu. Ja nendest õpikutest õppisid eesti keeles ka vene emakeelega õpilased! Me kõik leidsime selle käivat üle jõu. Miks on nende tekstide toimetamisele nii vähe tähelepanu pööratud? See varamu on väga oluline, sest õpikud annavad alusteadmised paljudele võib-olla terveks eluks. Keeruline tekst peletab raamatust eemale isegi kõige usinama lugeja.

Teadusartikleid kirjutanuna on mul koostöökogemus üle kümne autoriga korraga, igaüks vastutamas oma spetsiifilise lõigu eest kirjutises. Samas on õpikuid, mis hõlmavad väga paljusid teemasid, sageli koostanud üksikautorid. Õpikute väljaandmine võiks olla suurema kollektiivi looming ja õpikute väljaandjaks haridus- ja teadusministeerium, kes vastutaks täielikult selle eest, et õpikud oleksid väga head ja annaksid õpilasele võimaluse saada väga hea haridus. Seda ka juhul, kui õpetaja ei ole täiuslik, on algaja või alles õpib.

Võõrkeelte õpetajad kasutavad keeltekoolides lisaks keeleõpikutele õpetajaraamatuid, milles on juhendid, ideed ja valik õpetamise meetoditest õpilastele ja teemale lähenemiseks. See on kasulik eeskätt noorele õpetajale, sisaldades kokkuleppeliselt seda, mida ja kuidas õpetada. Loodetavasti saaks selle kasutamisel vältida koolide liiga suuri erinevusi õpetamise kvaliteedis ja metoodikas.

Sellel aastal sattus minu juhatatavasse klassi üks hüperaktiivne laps. Kevadel kasvas probleem suureks, et mitte öelda väljus kontrolli alt. Kui koolis oleks olnud psühholoog või sotsiaalpedagoog, võinuks seda vältida. Neid ei olnud ja SA Innove hilisem sekkumine ei osutunud efektiivseks. See laps oleks pidanud jääma psühholoogi hoole alla, kes temaga põhjalikumalt tegelenuks. Kahjuks said ainult kooli õpetajad aru probleemi tõsidusest. Tegelik vastutus langes noore klassijuhataja õlgadele, kes jäi kogemuste ja kõrvalise abi puudumisel hätta ning lapsevanematele lisaks ootamatult lastekaitse löögi alla sattus. Tunnistan nüüd, et poleks pidanud kohe klassijuhatajaks hakkama, kuigi muidu tundus, et sain hakkama. Ilmselt oli see vahejuhtum üks põhjus, miks ma õpetajana ei jätka. Hiljuti, kui üht oma klassi last juhuslikult tänaval kohtasin, küsis ta õigustatult: „Kuhu te kadusite?” Mul on hea meel, et sain talle öelda, et ma ei tahtnud neid mingil juhul maha jätta ja soovin neile kõike head.

Koolis töötades pidin koostama ainekavasid. Ma ei saanud päriselt aru, miks. Kui meie haridussüsteem näeb ette ainete õpetamist teatud ulatuses, kas ei võiks siis ainekavade koostamine olla haridusministeeriumi spetsialistide ülesanne? Õpetaja ülesandeks jääks üksnes töökava koostamine.

Õpetajaraamatu olemasolul ei oleks võib-olla sedagi bürokraatiat tarvis ja õpetaja saaks rohkem tegelda laste õpetamise, kasvatamise või lihtsalt suhtlemisega, mis on igasuguse õpetamise põhialus – jõuda iga lapseni.

Mis puudutab täiendõpet, siis olgem ausad, pärast 30 aastat eemalolekut oleks seda hädasti vaja läinud, et end koolis toimuvaga kurssi viia. Kas riik oleks sellest huvitatud? „Noored kooli!” programmi pedagoogiharidusega, kuid koolist eemal olnud õpetajaid ei võeta. Proovitud. Hoolitsev tööandja seisab ikka selle eest, et töötajate oskused tänapäeva heal tasemel püsiksid, eriti tänapäeva koolis.

Töötanud eelnevalt teadlasena ja nüüd finantssektoris, kus mu tööelu on suurepäraselt korraldatud, ei mõista ma, miks nii tähtis asi nagu haridussüsteem justkui isepäi ja kaootiliselt kulgeb, nii selles osas, mis puudutab värbamist ja täiendõpet, kui ka selles, mis on seotud reaalse tööga, sealhulgas tugisüsteemidega. Kokkuvõttes on ikkagi õpetaja see, kelle õlgadel lasub peamine vastutus meie laste harimise eest. Usun, et nendele paljudele tublidele õpetajatele on seejuures just lapsed suureks jõu allikaks, kust saadud energia ja positiivsus peaaegu kõikidest mägedest üle aitavad.

Ülle Sillasoo

Tegu on Õpetajate Lehe esseekonkursile laekunud tööga, mis pääses parimate hulka.


2 kommentaari teemale “Esseekonkurss: Õpetaja üheks aastaks”

  1. V. Parve ütleb:

    Lendlause kõlab:”Elu on karm, aga õiglane”. Pool on õige, teine pool aga üliharva. Selline ongi suhteline tõde.
    “Talendid kooli ja heale õpetajale topelt palk!” ei ole isegi mitte suhteline tõde. See on lihtsalt ilus hüüatus, tõevaba lause!
    “Teatris istu ees- ja kinos tagareas, elus aga keskmistes ridades. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse…” – see on mõttekas ennustus, mis on vahel tõeks, seda tagantjärele.

    Veidike hariduse filosoofiaga kokku puutununa ja poliitika omaga ka pole raske sõnastada paari autori (või autoriga seotud) probleemi.
    Kool (oma juhtkonna isikus – praegusoludes paratamatult) peab parimaks õpetajaks doonorõpetajat (nagu on tasuta veredoonorid). Õpetaja ise enamasti on ka nõus palgaväliselt kooli panustama (oma ideid, oma aega). Kuid see, mida õpetaja on valmis tasuta andma, ja see, mida kooli töö vahetu korraldaja loodab talt tasuta saada, ei lange mitte alati ühte. Kui õpetaja on uus või noor või muus mõttes algaja, siis on tema silm ja kõrv tundlikum selle suhtes, mida on mõtet teha teisiti kui tavaks ses koolis. (Mõne aastaga see tundlikkus tuimeneb ja iga “mõistliku inimese” leplikkus kasvab.) On ka selge, et hipokraatilise eetika voolusäng – sa pead (kas õpetajana) tegema ära oma õpetajailt õpitud kohustuslikud head teod, halvad aga jätma tegemata! – välistab progressiivse arengu.
    Õpetajaid on varemgi “erivajaduste” ohvriks langenud ja seda juhtub ka edaspidi. Eriliste õpilaste vanemad tahavad oma lapse pidamist tavalisena tavakoolis, isegi kui nad sõnades saavad aru ta erilisusest. Tavaliste laste vanemad tahavad oma lapsele “erilapsevaba” klassi ja kooli. Parimaks õpetajaks selles koolijuhtide, see- ja teistsuguste laste vanemate ning “erilaste” virr-varris on see, kes ilusasti räägib ja midagi ei tee ega nõua. Kes on nõus ootama ja ei hakka lahenduseks oma pead vaevama ega sunni selleks ka teisi. Eriti aga mitte lapsevanemaid.
    Mis lühikogemusega koolijuhi ja õpetaja jaoks ning ka lapsevanema jaoks eriline, on psühhiaatriakabinetis tavaline!
    V. Parve, praktiline psühhiaater ja akadeemiline filosoof

  2. Peep Leppik ütleb:

    Suur tänu, Ülle SILLASOO!
    Enne Toonelasse lahkumist rõhutas Hardo AASMÄE korduvalt – käes on aeg, kus tuleb hakata ütlema välja inimeste nimesid, kes meie Eestile suurt kahju on teinud… Autor on oma essees toonud õigesti välja rea tõsiseid probleeme-puudusi koolielus. Analüüsival inimesel pole raske iga probleemi eest VASTUTAJA nimi leida – nad ju susserdavad edasi…
    Õnneks Estonian Airi (EA) põhjalaskjate nimed ongi välja öeldud. Meie üldistamisvõime (mõtlemine!) piiratus pole lubanud välja tuua, et EA oma tehnilis-logistilise keerukusega (vaatamata isegi juhtidele) oli üks ÖKONOOMSEMAID transpordiharusid (toetus ca 8 milj.aastas). Maakondade bussiliinid, Elron ja laevaühendus saartega saavad igaüks üle 20 milj. aastas. Aga hõreda asustusega VAESES riigis on see ju paratamatu. MÕELGEM (seegi jätab meie koolis soovida), kuidas nii elu Eestis edasi viia…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!