Hemingway elu kui armuromaan

13. nov. 2015 Mari Klein Õpetajate Leht - Hemingway elu kui armuromaan kommenteerimine on välja lülitatud

Ma ei tea, mida kirjutatakse Ernest Hemingwayst tänapäeva kirjandus­õpikuis, aga tõenäoliselt ei ole seal aastatega väga palju muutunud. Mis saakski, tegu on ju jätkuvalt ammu surnud kirjanikuga. Vahel aga võib juhtuda, et mõni raamat paneb selliseidki legende nägema teise, inimlikuma pilguga.

Aaron Edward Hotchner oli Heming­way sõber. Vanuse ja elukogemuse vahe põhjal võiks öelda ka – õpilane, kes oli Hemingway kõrval lõpuni, kohtudes kirjandusguruga viimati kaks nädalat enne tolle surma.

Hotchneri kirjatüki mõte on õilis – valgustada suure kirjaniku eraelu mitte selleks, et selle üle saaks keelt peksta, vaid et nähtaks, mis toimus kulisside taga, inimese hinges, kes on tänapäeval kõikjal tuntud kui edukas kirjanik, kuid elus (ja surres) võis tunda end maailma üksikuima hingena.

See raamat võib pakkuda äratundmist ja troosti nii mõnelegi tänapäeva inimgrupile: raskustes olevaile üksikvanemaile, kahevahel kõikuvaile armunuile, aga miks mitte ka depressiivsetele hingedele ja alustavaile kirjanikele. Ning omamoodi on see hoiatus noortele, et pelgalt kirele allumine elus õnne ei too – kuigi, arusaadavalt ei õpi keegi meist teiste vigadest … See raamat peegeldab surija suurt südamesüüd. Ja tõdemust, et esimene ei unune, et tagasi vaadata on valus, aga tõde paistab vaid eemalt.

See ei ole siiski vaid Hemingway armulugu, siin on tagasivaateid teistelegi tolleaegsetele ja nende elustiilile; sellele, kes või mis oli prototüübiks teosele „Vanamees ja meri”; kahekordsele lennuõnnetusele, mille Hemingway läbi elas; siit leiab marliine ja daiquiri’sid, mis peaksid olema tuttavad igale Hemingway lugejale, ning killukesi suure kirjaniku olemusest tema noore sõbra silme läbi, olgu näiteks, et Hemingway klappis hästi noorte inimestega, et tal oli haruldane mälu või et näljapäevadel püüdis ta Luxembourgi aiast söögiks tuvisid.

Kirjutades umbes aasta eest Aaviku ja Suitsu päevaraamatutest, tõstatasin küsimuse, kui kaugele on pieteetlik mälestustes ja inimeludes sorides minna, eriti nende paberil avaldamisega. Kas loomelegendid on rahva omand või on ka neil õigus puutumatule eraelule? See küsimus ei ole originaalne ja tõstatub kahtlemata ka selle raamatu puhul, lisades juurde mõtte – kui palju on inimesel/kirjanikul õigus lõigata kasu oma kaasaegsete pealt. Samas tuleb siinse teose juures nii mõneski asjas au anda autorile, kelle suhtumine Papasse, nagu ta Ernest Hemingwayd kutsub, on hooliv ja respekteeriv ning kirjutamisstiil piisavalt väärikas ja kirjanduslik. Ning tegelikult on see teos isegi ülesehituselt säärane, mida võiks omal moel liigitada ka ilukirjanduse alla. Ma ei tahaks teid puändist ilma jätta, aga sellel, mis võib lugedes tunduda vaimuinimeste puhul loogilise ja levinud nostalgilise neuroosina, ilmneb raamatu lõpulehekülgedel olevat ka julm põhjus. Teisisõnu – ulm, mida nimetati suurmehe luuludeks ja raviti tollal eriti jõhkra elektrišokiraviga, ei olnudki päriselt ulm, tunnistati pool sajandit tagantjärele.

Märkimisväärne on, et Hotchner ilmutas selle raamatu mitte ainult pärast Hemingway surma, vaid ka pärast tema abikaasa(de) lahkumist – põhjendusega mitte teha haiget Hemingway viimasele abikaasale Maryle.

Kas see oleks talle haiget teinud? Mine tea. Maryst see raamat palju ei kõnelegi, ja kui, siis olevikus, kui võõrustajast, kelle hoolitsuse varjus vaikselt hääbuv kirjanik autorile oma lugusid kõneleb. Hotchner on püüdnud olla võimalikult taktitundeline ning enamasti on see tal õnnestunud. Kohati tundub, et kõige rohkem haiget võib selle teose põhjal saada pigem Hemingway teine abikaasa Pauline, keda nähakse kui Ernesti elutee käänakute võtit ja allakäigu põhjust. Aga eks see, kes kui palju endasse võtab ja endas kannab, teistest võtab ja teistele annab, sõltub juba igast indiviidist eraldi. Meie ei ole tundnud ei Hadleyt, Pauline’i ega Maryt, nii et meie asi ei ole olla kohtumõistja, vaid pidada meeles, et igaühel neist oli üks elu, ainult iseenda oma, nagu meil kõigil.

Mari Klein

Tsitaate raamatust

Vaadates kalmistut ja mõeldes ees ootavale sajale päevale, tundsin, et võiksin juba praegu lasta oma hauakivilt lugeda: „Siin puhkab Ernest Hemingway, kes tegi alati vale valiku.” (Lk 78.)

 ♥

„Seejärel tuli mu armastavalt emalt armastav kiri, mida kannan oma südame lähedal.” Ernest võttis taskust rahakoti, koukis sellest välja räbaldunud paberitüki ja luges, mida sinna oli kirjutatud: „Ernest, sain kätte raamatu „Ja päike tõuseb” pühendusega eksemplari, mille mulle saatsid. Ehkki su emana on mul hea meel kuulda, et seda ostetakse hästi, ei tea ma, kas peaksid tundma uhkust, et oled hakkama saanud aasta ühe nilbema raamatuga. Tunned ju ometi kindlasti ka mõnda muud sõna kui „kurat” ja „lits”. Armastan sind väga ja usun ikka, et suudad teha midagi väärtuslikku, mis elab sinust kauem.” (Lk 87.)

  ♥

„Millest neil šokiarstidel aimugi pole,” ütles Ernest, „on kirjanikud ning see, mida teevad nendega niisugused asjad nagu kurbus ja kahetsus. Psühhiaatritele tuleks kohustuslikus korras teha loomingulise kirjutamise kursus, et nad teaksid, mida üks kirjanik endast kujutab.” (Lk 148.)

  ♥

„Pecas,” ütles ta nii vaikselt, et ma teda vaevu kuulsin, „ütle mulle üht: kuidas teab noor mees, kui ta esimest korda armub – kuidas ta teab, et see on tema elu ainus tõeline armastus? Kuidas võib ta seda teada? Kuidasmoodi?” (Lk 152.)