Hoolimine on vabaõhukooli hinge sisse kirjutatud

6. nov. 2015 Madli Leikop ajakirjanik - Hoolimine on vabaõhukooli hinge sisse kirjutatud kommenteerimine on välja lülitatud

Kõlab uskumatult, aga meil on lapsi, kes on kooli jaoks lihtsalt kadunud: nad istuvad kodus ja vanemad ei saa neid sealt välja päevade, nädalate, isegi kuude kaupa.

Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukooli direktor Erle Põiklik, õppe- ja arendusjuht Ülle Teltvei ja kasvatustöö juht Karin Tralla kinnitavad, et kodus istuvaid lapsi tõesti leidub. Kui neil probleemipundar üle pea kasvab, soovitab maakondlik või riiklik nõustamiskomisjon suunata nad õppima tundeelu- ja käitumishäiretega laste klassi või väikeklassi. Vabaõhukool on üks koolidest, kes neid siis vastu võtab.

Vabaõhukoolis õpib praegu 76 õpilast. „Meil on vahvad ja aktiivsed lapsed, jõuavad palju ära teha, vahel ka asju, mille eest täiskasvanud ei kiida,” ütles direktor Erle Põiklik. „Aga minu jaoks on äärmiselt oluline, et lastel elurõõm alles jääks, isegi kui nad vahel pahandust teevad. Siis on asi hirmus, kui lapse silm ei sära ja ta midagi teha ei taha.”

„Oluline on individuaalne kontakt,” lisab Ülle Teltvei. „Klassid ja rühmad on meie koolis väikesed, meil on kontakt olemas, teame laste lugusid ja püüame üles leida nende tugevused, mille abil aidata neil iseennast leida ja kindlamini edasi minna. Hoolimine ja märkamine on selle kooli hinge sisse kirjutatud aegade algusest.”

Vabaõhukooli õpetajad on rõõmsad, et nende õpilaste elutingimused on paranenud. Pärast viieaastast rekonstrueerimismöllu on koolimaja kolmas korrus välja ehitatud. Suur spordisaal on samuti sisuliselt uusehitis, kuigi vana kohale rajatud. Õpilaskodu toad on saanud uue ilme ja sisustuse, nüüd on ühes toas kaks-kolm last varasema kaheksa asemel. Õuealale on rajatud mänguväljakud. Kuid kus vähegi võimalik, on koolis säilitatud kõik ajalooline, näiteks aknasulgurid ja siseaknad.

Kuidas laps teie kooli satub?

Erle Põiklik: „Alustuseks peab olema maakondliku või riikliku nõustamiskomisjoni soovitus, kuid see pole suunamiskiri meie kooli. Kõigepealt peab kodukohakool lapsele nõustamiskomisjoni soovitatud tingimused looma – tegema väikeklassi, pakkuma eripedagoogi ja psühholoogi abi, peretöötaja lapse perekonnale appi suunama jms. Kui see kõik ei aita, on aeg tulla meie kooli nõustamisele. Vahel piisab sellest, et meie spetsialistid annavad perele ja kodukooli õpetajale nõu, mis aitaks lapsel kodus ja koolis paremini toime tulla. Oleme valmis ka lapse kodukooli kohale sõitma ja seal koos mõtlema, kas oleks kuidagi võimalik last tema kodukeskkonnas aidata. Pikas perspektiivis on kõige parem, kui laps elab perega oma kodus. Keskkonnavahetus on täiskasvanulegi raske, miks peaks psüühikahäirega laps seda rõõmuga taluma? Kui kodukoolis ei saa last aidata, võtamegi ta oma kooli vastu – kelle ajutiselt, kelle terveks kooliastmeks või kogu põhikooli ulatuses.”

Missuguste probleemidega kokku puutute?

Ülle Teltvei: „Esimesed kolm kooliaastat kulgeb enamikul lastest hästi. Raskeks läheb 4.–5. klassis, kui programmid muutuvad keerulisemaks. Siis tekivad lapsed, kellel on koolis pidevalt paha olla, kes hakkavad hulkuma jne. Teine osa lapsi püsib hulkumise asemel kodus peidus. Nad on sinna ühel hetkel jäänud, päevadeks, nädalateks, isegi kuudeks. Kodus on ka igasugused mõnusad vahendid, nagu arvuti ja telekas, laps tunneb end algul kodus üsna turvaliselt. Seda raskem on hiljem tagasi tulla ja uuesti alustada.”

Erle Põiklik: „Käitumis­prob­lee­mi­dega lastest kuuleb ikka ja nendega tegeldakse ka, kuidas aga näha ära see hetk, kus ühest-kahest kodustel põhjustel puudumisest hakkab saama nädal ja kuu. Üks laps oli poolteist aastat kodus. Kui meie kooli poole pöörduti, oli tal juba depressioon ja muud hädad, mis tekivad, kui sa kellegagi ei suhtle.”

Karin Tralla: „Põhimõte on varajane märkamine, kuid tihti jõutakse jaole liialt hilja. Siis on lapsel juba mingil kujul sotsiaalfoobia tekkinud – ta ei julge tulla suhtlema, sest see on talle väga keeruline …”

Ülle Teltvei: „Sotsiaaltöö ja lastekaitse on läinud palju tõhusamaks. Meil on hea koostöö sotsiaaltöötajate, sotsiaalpedagoogide, lastekaitsetöötajatega. Aga seda on ikkagi vähe. Näiteks on meile suunatud lapsi eelkõige põhjusel, et neid oma vanemate kahjuliku mõju alt välja saada ja meie ühiselamusse panna. Tegelikult peaks kohalik omavalitsus hoopis lapse vanematega midagi ette võtma.”

Erle Põiklik: „Täna saab juba öelda, et suurem osa Eesti õpetajatest püüab HEV-lastega oma klassis toime tulla ja suurel osal lähebki kenasti, kuigi see on kahtlemata raske lisatöö. Siiski kohtame aeg-ajalt lapsi, kelle puhul on probleemi märgatud, on diagnoos, õpetaja teab, kool teab, aga lapsega ei osata midagi peale hakata. Ühel juhul üritatakse siis seda last teistega samasse raami suruda, sest ta on meie klassis ja meil on siin sellised reeglid. Teisel juhul antakse sellele lapsele liiga palju järele, sest ta on erivajadusega, las möllab.

Vahel on ka väikesest asjast tulnud suur lugu. Näiteks ATH-diagnoosiga (aktiivsus-tähelepanuhäire) lapsel on vaja, et õppetegevus oleks vaheldusrikas, sest ta suudab korraga keskenduda 10–15 minutit. Sellisele lapsele on oluline, et ta saaks aeg-ajalt püsti tõusta, ära käia, tagasi tulla ja edasi õppida. Kui aga õpetaja ütleb, et nüüd istud 45 minutit paigal, sest meil on tund, ongi kõik. Laps muutub trotslikuks, hakkab õpetajale vastu jne. Lahendused on aga vahel väga lihtsad: palu lapsel tuua kõrvalklassist kriiti, palu tal vihikud kokku korjata, teistele õpilastele materjale jaotada. Kui õpetaja nõuab paigalistumist ja laps keeldub, siis kasvab konflikt nii suureks, et ainsa lahendusena nähakse lapse saatmist kodukoolist kaugel asuvasse erikooli. See ei ole mõistlik.”

Kuidas olukorda paremaks muuta?

Ülle Teltvei: „Õpetajaks õppijatel on vähe praktikat. Enne ülikooli õppisin ma pedagoogilises seminaris algklassiõpetajaks. Seminari kolmest aastast kahel oli tohutus koguses praktikat ja tugev juhendamine ning nõustamine. Kui kooli tööle tulin, siis teadsin, kuidas tundi üles ehitada, olin kogenud keerulisi juhtumeid. Viis aastat hiljem ülikoolis õppides oli praktikat tõeliselt vähe, ja see ei olnud toestatud praktika. Praktika aeg peaks sarnanema tööajaga.”

Karin Tralla: „Õpetajakoolitus võiks olla spontaansem, sest spontaansus on loovuse käivitaja. Õppeained võiksid ülikoolis olla sellised, mis toetavad õpetaja loovuse arengut. Mida loovam õpetaja, seda loovamad lapsed.”

Erle Põiklik: „Õpetajate palgatõusust on palju räägitud, kuid kõrgem palk ei garanteeri veel õpetajale õpetamise ja lapsele õppimise rõõmu. Kuidas saavutada seda, et koolis töötaksid need õpetajad, kes märkavad iga lapse individuaalset arengut ja naudivad oma ametit?”

Kust leiab teie kool endale spetsialiste? Haridusasutused otsivad sotsiaalpedagooge, psühholooge, logopeede, eripedagooge tikutulega taga. Kas vabaõhukoolis on kõik spetsialistid olemas, kedagi juurde ei otsita?

Erle Põiklik: „Sellest õppeaastast olen kogenud, et kus on, sinna tuleb juurde – positiivne tekitab positiivset. Praegu oleme juba seisus, kus vahvad inimesed tulevad ise ukse taha, sest tahavad just siia kooli tööle tulla. Ja minu jaoks pole mitte midagi paremat kui näha enda kõrval kolleegi, kelle silmad lähevad õhinal särama, kui ta räägib väljakutsuva käitumisega lastest, kelle arvates on tore nendega töötada.”

Madli Leikop