Ikaros lendab jälle

13. nov. 2015 - 1 Kommentaar

KAAREL TARAND

kolumnist

Matustel ja peielauas on mitu päeva räägitud, kuidas üks halvasti majandatud lennukompanii läks hauda rahvuslikuna ja tõusis sealt üles uuena, ent jälle rahvuslikuna. Just see rahvuslikkuse rõhutamine on kõige eksitavam osa kommunikatsioonis, millega vastutajad õigustavad Eesti riigi käitumist rahvusvahelises lennunduses.

Aga nii kaunilt looritab see ettevõtte hävinguni viinud majandusliku küündimatuse. Lennunduses, mis loomult rahvusvaheline, pole juba ammu midagi rahvuslikku, ehkki suuremate tegijate nimes võib olla viide mõnele konkreetsele riigile ja valitsused võivad olla endistviisi nende ettevõtete omanikud või osanikud.

Rahvusega on Tallinnast reise korraldaval lennukirentnikul sama vähe pistmist kui Aivar Pohlaku nimelisel toolidega muruväljakul Lillekülas. Suhe puudub seda kindlamini, mida vähem selles rahvuslikuks nimetatavas juriidilises kehas tegelikult eestlasi tööl on ja seda eesti keeles teeb. Et teaduslikkusele pretendeerivat definitsiooni mõistele rahvus enam ammu anda ei saa, siis leppigem sellega, et millegi „rahvuslikkus” on Eestis seotud sellega, et seda teevad valdavalt ning kuidagi eripäraselt eestlased ja eesti keeles ning põhiosas ka Eesti territooriumil.

Uus ettevõte Nordic Aviation Group opereerib vaid näiliselt, sest praktikas teeb seda teadmata tähtajani hoopis Sloveenia päritolu kompanii, ega vasta rahvuslikkuse tingimustele üheski osas, kui välja arvata need kolm vahvat ja optimistlikku eesti meest, kes valitsuse uut virtuaalkompaniid soliidse tasu eest juhtima asusid. Aga see on kõigest vorm, sisuga ehk tegutsemismotiividega pole lood sugugi paremad.

Klaasseina taguste otsustajate vähesest empaatiavõimest olen palju kordi varemgi kirjutanud, lennunduses avaldus see nüüd jälle. Mina lendan, järelikult kõik lendavad; minu vajadus on igaühe vajadus, arvavad rahvusvahelised mehed ametkondadest. Statistika aga kinnitab, et keskmise eestlase lennukirg on kaunis väike ja kui ta lennu ette võtab, siis pole patriotismil soodsa hinnaga võrreldes vähimatki tähtsust.

Tallinna lennujaama kaudu liikus mullu mõlemas suunas ligikaudu miljon inimest. Neist pooled olid välismaalased. Eesti elanikud tegid eelmisel aastal 1,43 miljonit ööbimisega välisreisi, aga neist pooled toimusid vahetusse naaberriiki, millest ainult ehk Venemaa puhul võiks arvestatavalt lendamisest rääkida. Soome, Lätti ja ka Rootsi lendamine on ikka vähemuse lõbu. Estonian Airiga lendas 2014. aastal kokku pisut üle poole miljoni inimese. Oletagem, et neistki oli Eesti elanike osakaal umbes 50%. Nii et vaata, kuidas vaatad, Eesti elanik külastab lennukit kolm korda harvem kui teatrit ja kümme korda harvem kui muuseumi. Ja nende lennukite hulgastki moodustavad „rahvuslikud” vaid osakese. Õigus viibida Eesti firmale kuuluvas lennukis ei kuulu kodaniku põhiõiguste hulka, nagu pole „pardatoit” ka ellujäämisvajadus.

Omaette mütoloogia loomine käib selle ümber, kuidas kahjumlik ettevõte rahvuslikku rikkust ehk SKT-d suurendab. Selle mütoloogia tüvitekstiks peetakse panga parteiks vahetanud Maris Lauri tehtud analüüsi. Tasub silmas pidada, et analüüsi ei tellinud sugugi valitsus, vaid AS Tallinna Lennujaam, mida antud teemal erapooletuses kahtlustada pole põhjust.

Mida suuremana saab lennujaam näidata oma mõju SKT-le, seda tugevam on tema positsioon mistahes vaidlustes. Näiteks riigiga või omavalitsusega piirangute või soodustuste üle. Nüüd on lennujaama ja reisijateveo ettevõtte tegevus kenasti segi aetud ja kohati loodud mulje, nagu kaoks koos Estonian Airiga Eesti ühendus välisilmaga. Ei kao ju, viimastel päevadel on mitu ettevõtet teatanud Tallinnaga lennuühenduste lisamisest.

Reisijate kohalevedamine Ees­tisse vähemasti oma ettevõtte abil on niisiis kahjumlik tegevus. Aga järgmine väide on, et turism tervikuna tekitab tohutut lisandväärtust ja annab palju töökohti. Töökohti tekib küll, kuid nendest valdav osa on väikesepalgalised ja ebakindla loomuga, mistõttu kasvab tõenäosus, et tulevikus me neid aina vähem „tarkadel töökohtadel” raha teenivate eestlastega mehitada saaksime. Appi saavad tulla ainult immigrandid vaesematest maadest. Lisaks, statistikaameti andmetel oli toitlustuse ja majutuse tegevusala panus SKT-sse eelmisel aastal –0,1%, mis tähendab, et tegu oli majanduskasvu pidurdajaga. Milles avaldus kasvuusksete silmis kasu?

Lennuhimuliste ametnike üks hoiatusväide on Leedu lennukompanii kadumine mõne aasta eest. Kui lennufirma olemasolu on majanduskasvule nii ülioluline, siis kuidas seletada seda, et Leedu majanduskasv nii 2013. kui ka 2014. ületas tublisti Eesti oma? Või seda, et Vilniuse lennujaamas on reisijate arv poolteist korda suurem kui Tallinnas ning see on kasvanud tempoga 10–20% aastas (tänavu üheksa kuu andmete järgi on kasv 12,8%).

Valitsus ostis mitmekümne miljoni euro eest värsket vaha, millega „rahvusele” (mis on suurte poliitiliste ja ametkondlike egode sünonüüm) uued tiivad kokku kleepida. Et päike on lähedal, kukub värske Ikaros sama kiiresti ja õnnetult alla kui eelminegi, kuidas kuldsuud ka andmetega ei vassiks.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ikaros lendab jälle”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Majanduse (resp TOOTMISE) ARENDAMISE asemel on DEMAGOOGIA muutunud eestlaste üheks põhitegevuseks… Estonian Airi “kahjulikkuse” (aastas vaid 8 milj.) üle arutledes on unustatud, et maakondade bussiliinid, Elron ja laevaliiklus saartele võtavad IGAÜKS maksumaksjalt aastas üle 20 (!) miljoni euro… Keda me SINNA peaksime kutsuma “teenust osutama”?
    See ongi meie VAESE riigi tegelikkus; vaadake üle, milline oli eelmisel kuul Eesti väliskaubanduse puudujääk ja miks oli Eesti tänavu 3.kvartalis oma negatiivse majanduskasvuga koos Kreekaga EL viimased (YLE andmes)? Aga mis saab “suurejoonelisest” Balti Raudtee projektist – kes seal hakkab toimetama? – peale kahjumi pole ju midagi loota…
    Riigil ei jätku juba praegu raha kõige vajalikumaks; meie peret on Eesti lõunapiiril SEITSE (!) korda varastatud, kuid abi saada pole kusagilt (ja raske on süüdistada politseid), sest pärast nn Schengeni sisseviimist on varastel “riigipiir” nagu vanajumala seljatagune – lippa teisele poole ja keegi sind ei otsi (ei leia)…
    Euroopa Liidust parem on oma peaga MÕTLEMINE ja TÖÖ…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!