Kas Eesti kõrgharidus teenindab toodet või klienti?
Käesolevat artiklit ajendasid mind kirjutama osalt nn Oki raport, aga ka sõnavõtud meedias. Tuleb tunnistada, et raport on oma eesmärgid igas mõttes täitnud, sest samaväärset mitmetahulist diskussiooni haridussüsteemi üle pole pikalt peetud. Siiski tundub, et unustatakse paar olulist asja või ajavad raporti kritiseerijad sisendid ja väljundid segamini. Esiteks tuleks küsida, kuidas saab ülikool teenida ühiskonda kõige paremini ja milliseks ta muutuma peab.
Kõrgharidus, mis elab plaanimajanduses
On selge, et ülikool peab teenindama tellijat ehk klienti, mitte toodet ennast. Mitmed jäävad nende mõistete lahtiseletamisel aga hätta. Teine, kuid veelgi olulisem küsimus on, kes on ülikooli jaoks klient ja kes toode. Meist enamik vastab, et üliõpilane on klient. Tegelikult on ülikooli astuv üliõpilane tooraine, millest tuleb toode ehk tippspetsialist või tulevane tööandja alles vormida. Seega – mida edukam õppejõud/õpetaja, seda müüdum toode.
Kes on siis klient, kes vajab toodet ehk tulevast spetsialisti või tööandjat tulevastele spetsialistidele? Klient on tööandja, kelleks võib olla tulevikus üliõpilane ise, teised ettevõtjad, avalik sektor ja riigiametid. Kahjuks eksivad kliendi ja toote eristamise vastu teadlased ja õppejõud ise, endised ja tänased rektorid, prorektorid ja nende mõjutatud kõrged poliitikud, sh ministrid. On oluline, et senisest rohkem räägiksid kõrghariduses kaasa tööandjad. Haridussüsteem, mis on keskendunud tootele, mitte kliendile, sarnaneb plaanimajandusega selle kõige otsesemas mõttes. Kuhu plaanimajandus jõudis, teame me kõik.
Võib-olla ei olegi vähemalt baastasemel õppekohtade reguleerimine koostöös kutseliitude ja ettevõtjatega halb mõte. Ilmselt lõppeks olukord, kus mõni eriala toodab spetsialiste vaid ülikoolidele endale, töötukassale või ümberõppekeskustele. Nimetage seda, kuidas tahate, aga see on maksumaksja raha raiskamine.
Toodangu kvaliteet ja kliendi tagasiside
Kahtlemata suudavad kvaliteetseimat toodangut anda need õppejõud ja ülikoolid, kes teavad riigist sõltumata kõige paremini tööandjate vajadusi ja nõudeid, suudavad muutustega kaasas käia ning kasutavad parimaid tehnoloogiaid ja metoodikaid. Toote kvaliteedi indikaatoriks on klientide ehk tööandjate nõudlus spetsialistide ehk toodete järele ja lõpetajate tulevane osakaal uute tööandjate hulgas.
Et kliendi vajadustega tootmisprotsessi (loe: õpetamise) juures arvestada, tuleb neid kaasata toote väljatöötamisel ja hindamisel. Kasuks tuleb koolitaja enda kogemus ehk klientide suurem kaasamine tootmisprotsessi eri etappides, olgu selleks kliendi loengud ülikoolis või väliõpe ettevõttes. Kindlasti on tugeva baasi (matemaatika, füüsika, keemia jne) ja laiapõhjalise erialase haridusega (elektroonika, elektrotehnika, tugevusõpetus, soojustehnika, mehaanika, informaatika jne) spetsialistid läbilöögivõimelisemad ja avarama silmaringiga kui tänased nõrga baasiga ja kitsalt spetsialiseerunud lõpetajad. Eestile olulistes valdkondades tegutsev ettevõtja ütleb täna liiga vaikselt ja liiga vähe sõna sekka nn traditsiooniliste inseneri- ja majanduserialade kujundamisel ja populariseerimisel.
Rahvusvahelistumine tugevdab ülikoole
Tudengite vähene tung mõnele erialale ei tähenda, et seda valdkonda pole Eestis vaja õpetada, õpetamise tase on madal või tellijate nõudlus valdkonna spetsialistide järele null. On oluline vaadata nõudlust toote ehk lõpetaja järele. Tuleb olla ettevaatlik vähepopulaarsete ja negatiivse kuvandiga erialade sulgemisega. Kui riigi vajadus on 30 spetsialisti aastas ja iga-aastaseid sisseastujaid on tehtavast reklaamist ja stipendiumitest sõltumata vaid viis, siis ei ole soodsam kõik 30 spetsialisti igal aastal välismaalt sisse osta. Oluliselt odavam on see üliõpilane mujalt siia tuua. Sama taktikat kasutab enamik edukaid tööstusriike.
Sellega seoses kerkib sageli küsimus, kas Eestist lahkuvate välismaalaste õpetamine on kliendi ehk Eesti tööandja teenindamine või mitte. Kindlasti on. Kohaliku üliõpilase vaatevinklist annab rahvusvahelises seltskonnas õppimine palju parema võimaluse keelt õppida ja teiste kultuuride eripära tundmist arendada. Lisaks aitab see kõrgharitud spetsialistidel luua juba kooliajal äriks vajalikke rahvusvahelisi kontakte. Veetnud õppimise ajast enam kui aasta välismaal, julgen väita, et vähemalt aastase välisõpingu tulemusel tekib paljudel välisõpilastel tugev side riigi ja kooliga, kus ta õppis.
Seega ei peaks ettevõtja kartma Eesti ülikoolide rahvusvahelistel õppekavadel õppivaid üliõpilasi, kuid riigikeele õppele tuleks õppeprotsessis pöörata oluliselt suuremat tähelepanu, nii nagu seda teevad kõikide edukate tööstusriikide kõrgkoolid.
Argo Rosin
TTÜ energeetikateaduskonna prodekaan
Riiklikust seisukohast on artiklis esitatud lähenemine väga õige, sest praegu valitseb tõesti suur puudus insener-tehnilistest jt spetsialistidest, kes oleksid nutikalt võimelised Eestis rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist tootmist küllaldases mahus suurendama. Väheste tootmismahtude korral jääb aga ainuüksi nutikast lähenemisest väheks. Seda tuleks jõulisemalt rakendada tootmise neis valdkondades, kus Eestis on olemas jätkusuutlik ressurss. Kindlalt kehtib see metsa, põllu ning osalt ka vee kohta. Siin aga tõstatub tooteahelaga (toorme tootmine – toorme töötlemine toodeteks – turustamine – tarbimine) seotud probleemide ring, mis lisaks nutikate tootmis-tehniliste lahenduste juurutamisele, seab ülesandeks kindlustada ka tooteahela sisene koostöö. Vaja on arusaamist, et ahel toimib vaid siis edukalt, kui selle kõik lülid on tugevad, ning toetavad oma tegevustega ülejäänud osi. Sageli jääb sellisest (mõnes mõttes pehmest) mõtteviisist vajaka ning tervikust on kujunenud puudulik arusaam. See on vaid üks näide, miks tuleks tootmise edendamiseks parandada ka pehmemate erialade koolitust. Üldisemalt võttes, võime ka riiki käsitleda majanduslike, kultuuriliste ja keskkonnategurite taastootmise ahelana ning peaksime kõrghariduse klientideks kohe kindlasti pidama Eesti riigi tegevusvaldkondi laiemalt, mitte ainult selle toimimise majanduslikuks aluseks olevat ettevõtlust. Vaja on ka õpetajaid, ökolooge, filolooge, ajaloolasi, kunstikke, muusikuid ja muude erialade asjatundjaid. Probleem seisneb pigem selles, milline peaks olema õige vahekord tootmisega seotud rakenduslike erialade, alusteaduslike erialade ja nende sidumiseks vajalike (näit pehmemate) erialade vahel. Praeguseks on tasakaal kõvasti paigast ära insener-tehniliste jm rakenduslike erialade kahjuks. Otsustajate ringis on need erialad aga vähe esindatud ning tundub, et seetõttu kipub ka suuna praegune korrigeerimine kujunema kaunis valulikuks. Toetan igati autorit selles, et kõrghariduses ei tohiks kliendiks määratleda üliõpilast. Selle varju maskeerumisega on mugav vältida hädavajalikke muutusi, või koguni õigustada parasiitlikku eksistentsi maksumaksja arvel. Niisugusest mentaliteedist tuleks kõrghariduses kohe kindlasti võimalikult ruttu vabaneda.