Kool kinni, laste kaitseks!

27. nov. 2015 - Kommenteeri artiklit

KAAREL TARAND

kolumnist

Tõsiasja, et kehtivas poliitilises raamistikus venekeelsel koolil Eestis tulevikku ei ole, teadsid demograafid hiljemalt sajandivahetusel.

Raamistiku all pean silmas Eesti põhiseaduslikku korda, kuulumist läänemaailma suurtesse klubidesse ning järjekindlat kodakondsus- ja rändepoliitikat, mis uutele idast tulla soovijatele selged piirid ette seadis. Järelikult võis nn vene kogukond (mida tegelikult terviklikuna pole kunagi eksisteerinud) ellu jääda ainult sisemistele ressurssidele ehk taastootmisele lootes. Kuid seegi lootus sai olla ainult asjatu, sest tüübilt kuulusid okupatsiooni ajal Eestisse saadetud kolonistid majanduspõgenike hulka.

Parema elu otsijad aga tavatsevad oma paiksemate rahvuskaaslastega võrreldes napimalt sigimisse panustada. Eesti ei olnud siin erand ja mitte-eestlaste sündimuskordajad olid eestlannade omast kehvemad ka enne iseseisvuse taastamist. Rahvastiku üldpilt eestlaste vaatenurgast halvenes uute võõraste pideva pealevoolu, mitte varem saabunute viljakuse tõttu.

Venekeelse koolihariduse suurim toetaja Eestis on vähe informeeritud eestlasest munitsipaalpoliitik. Selline, kes objektiivset infot ei tarbi, andmeridu üldistada ega mõtestada ei püüagi, vaid langetab otsuseid, tuginedes müütidele, muistsetele mälupiltidele ja muule asjasse puutumatule. Ta hoiab iga hinna eest viimse võimaluseni oma vene koolikest vallas/linnas hinges, mis sest, et seda kooli pole juba ammu võimalik korralike õpetajatega varustada ja et selline toimimine võtab venekeelses koolis käivatelt lastelt ära hulga hea elu võimalusi ja konkurentsivõimet.

Haridusstatistika portaali Haridus­Silm andmed on kõnekad. Viimase kümne aasta jooksul on venekeelsele kooliharidusele selge lõpp tehtud vaid seitsmes omavalitsuses (Anija, Kasepää, Kunda, Mäetaguse, Räpina, Võru, Viljandi) 35-st, üle Eesti on venekeelsete koolide arv kahanenud 110-lt 87-ni. Samas õpib neis koolides kokku 38 000 asemel vaid 23 000 õpilast. Praegu on teravalt päevakorral, et maksumaksjad võiksid paremini finantseerida „erakoolide väiksemaid klasse” – venekeelses koolis on nad seda enese teadmata juba aastaid teinud. Omavalitsusi, mille venekeelses koolis õpib vähem kui 100 last, on tänavu tervelt 14. Normpõhikooli miinimum, kui arvestada 24 õpilast klassi kohta, oleks 216. Alla selle jääb omavalitsustes kokku 17 venekeelset kooli.

See toimub, hoolimata sellest, et mitte-eesti lapsevanemad ise tugevalt signaliseerivad, et vene kooli ei ole vaja. Sündide statistika järgi on praegu kooliealistes aastakäikudes lapsi (1997−2008) vene emadele (isa rahvusest sõltumata) sündinud kokku 40 000. Kui lisada (ehkki see on pisut ebaõiglane) veel sünnitanud valgevenelannad ja ukrainlannad, saame lisaks 4000 last, kes potentsiaalselt võiksid vene koolis õppida, ehk kokku 44 000. Nagu öeldud, jõuavad neist lastest venekeelsesse kooli vaid napilt pooled ehk 23 000.

Hoolimata parteide ja valitsuse suurejooneliselt pakutud kingitusest, leiavad immigrantlaste vanematest ligi pooled, et parem on sulanduda, kohaneda. Poleks mingi probleem sellele seltskonnale lisada hääbuvate venekeelsete koolide õpilased Tartus, Pärnus, Valgas, Jõhvis, Paldiskis ja mujal.

Arvuline kandepind õpilaste hulgana on vene koolil vaid Tallinnas (11 990), Narvas (4264), Kohtla-Järvel (2266), Sillamäel (990) ja Maardus (994 õpilast). Venekeelne kool moodustab tänavu 16,4 protsenti õpilaste üldarvust ja asub valdavalt viies omavalitsuses. Järelikult pole teemal enam pikemat aega üleriigilist mõõdet ning seega pole ka mingit raskust kehtestada reegliks see, mis oleks vastavalt 1990-ndate alguses langetatud otsustele pidanud juhtuma juba aastaks 1997 – Eesti üldhariduskool on ühtne ja eestikeelne. Et viie väikefeodaali vingumine liiga häälekaks ei läheks, võib neile erandina mingi üleminekuaja kehtestada. Näiteks kolm aastat, kuigi pärast veerandsadat ooteaastat on seegi liigne suuremeelsus.

Sama hoiakut ja reeglistikku on vältimatu laiendada alusharidusse, kus praegu käivast 68 812 lapsest tervelt 12 894 ehk 18,7 protsenti peab piinlema venekeelsetes rühmades. Ajalehes aga hoobeldakse, et küll on tore moodustada neile lisaks veel mingeid imelisi „kakskeelseid” lasteaiarühmi. Milles need lapsed süüdi on?

Ainus argument, millega seda põhimõttelagedust õigustatakse, on kunagise impeeriumi ideoloogilisest varasalvest pärinev „vene keeleta siin piirkonnas ei saa” või et „vene keelt läheb elus ikka vaja”. Kahju, et soomlased ja rootslased seda tarkust ei tea ja viletsana virelema peavad.

Lõpuks ei tohi unustada ka seika, et need lapsed, kes praegu alles hakkavad kooli minema, on siin sündinud ja ka nende vanemad on siin sündinud, seega on tegu sisserändajate kolmanda põlvega, kes ei saa oma hoiakuid õigustada samaga, millega nende praeguseks ammu pensioneerunud ja vähese haridusega vanaemad-isad. Halli-passi-rahva lastele võimaldatakse lihtsustatud naturaliseerimist. Kas on palju nõuda, et nad vastutasuks kodakondsuse eest ka eestikeelseks muutuksid? Ei ole, häbiväärne on see nõudmata jätta.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!