Kuidas edasi – kas eraldi või koos?

27. nov. 2015 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Lõuna-Eesti linnades tegutsevad veel vaid mõned venekeelsed koolid, vene kodukeelega lapsed sulanduvad eesti keele- ja kultuuriruumi. Pika keelekümblus­traditsiooniga Tartu Annelinna gümnaasium on valmis pakkuma võimalust ka vastupidises suunas liikuda ja kutsuks heal meelel oma perre ka eesti noori, kes tahavad vene keele kerge vaevaga suhu saada.

Tartu Annelinna gümnaasium on Eesti kõige lõunapoolsem vene õppekeelega keskkool. Emajõelinnas tegutseb ka üks vene põhikool – Aleksander Puškini kool. Võrus ja Viljandis pole vene kooli enam aastaid, kõik lapsed õpivad koos eestikeelses. Valgas muutus vene gümnaasium hiljuti põhikooliks.

Annelinna gümnaasium alustas kakskeelse õppega juba nii ammu, et õpetajad ei mäletagi enam teistsugust aega. Esimesest klassist saab valida täieliku või osalise keelekümbluse vahel, põhikoolis õpitakse 60% aineid eesti keeles. Gümnaasiumiastmes käibki töö eesti keeles, välja arvatud vene keele ja kirjanduse tundides.

„Oleme keeleõppe vene laste jaoks hästi korraldanud, andes neile kahe keele oskuse näol eestlaste ees suure eelise. Võiksime pakkuda seda eelist ka eestlastele: kutsuda neid siia õppima, et nad saaksid vene keele kergema vaevaga selgeks,” lausub direktor Hiie Asser. Õppekava on venelastel ja eestlastel sarnane ja hariduskorralduslikku takistust eestlasi vastu võtta pole. Vene keele saaksid eesti noored selgeks nii tänu suuremale tundide arvule kui ka keskkonnale. Mõistagi saaksid nad õppida ka oma emakeelt.

„Tahame näidata, et meie kakskeelne õppeasutus on kõigi jaoks,” sõnab Asser. „Hariduse arengukavades on võetud kurss sellele, et vene lapsed peaksid hoogsalt liikuma eesti koolidesse. Aga vene keele emakeelena õppimise keskkond võiks ka Lõuna-Eestis siiski säilida.

Kui riigil on võimsust venekeelse gümnaasiumihariduse haru alles hoida, ei peaks seda välja suretama. Ja naaberriigi keelt on alati kasulik osata. Võib-olla mõne aja pärast hakkab emakeele määratluse piir hägustuma. Peaksime püüdma jõuda olukorrani, et kodukeelest sõltumata nimetavad siinsed lapsed end eestlasteks. Ja et need, kelle kodukeel on eesti keel, seda aktsepteerima hakkaksid.”

Tundi naudinguga

Annelinna gümnaasiumi eesti keele õpetaja Maire Küppar usub, et eesti noorte seas on neid, kes tahavad õppida teise võõrkeelena vene keelt. Tublide kümblusõpetajate käe all ja keelekeskkonnas liikudes oleks õppel ka tulemust.

„Ehkki meie koorduva värviga koolihoone ei kutsu sisse astuma, on meil maja sees väga tore, oleme sõbralikud. Mitme keele ja kultuuri kooslus on elujõuline, see elustiil on lõbus ja huvitav, tõsi, vahel ka väsitav,” räägib Küppar.

Ehk innustaks eestlastega õlg õla kõrval õppimine vene noorigi emakeelele taas suuremat rõhku panema. Pärast seda, kui vene keele eksam pole enam kohustuslik, on muutunud ka ainesse suhtumine. Vene keele valib põhikooli lõpueksamiks vaid kolmandik noortest.

„Koolis jagunevad ained staatuse järgi tähtsateks ja vähem tähtsateks, sõltuvalt sellest, kas aine omandamist tuleb näidata riigieksamitel,” selgitab Asser noorte valikute tagamaid. Õpetajad, kes on seotud vene keele ja venekeelsete ainete õpetamisega, pole veel muutust tajunud. Nad tahavad lapsest ikka viimase välja pigistada ega suuda ümber harjuda. Direktori sõnul saaks nüüd õpetada varasemast märksa lahedamalt ja pingevabamalt, nii et vene keele tund oleks nauding.

„Igatahes meie uksed on lahti nii vene kui ka eesti lastele,” sõnab Asser. „Riik võiks mõelda: Lõuna-Eestis, kus keele ja kultuuri kontekst on teistsugune kui Tallinnas või Ida-Virumaal, on olemas vene keelt õpetav kool. Tasub võtta see enda hallata sarnaselt riigigümnaasiumidega.”

Riigigümnaasiumis üheskoos

Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Riho Raave sõnul arutati 2010–2012 linna koolivõrgu ümberkorraldusi ette valmistades päris põhjalikult vene õppekeelega koolide tulevikku. Algselt oli plaan kaks kooli liita ja moodustada ühtne tugev hariduskeskus. Eeskätt tollase Tartu vene lütseumi kogukonna vastuseisu tõttu jäi plaan aga katki ning üks kool jätkas põhi-, teine täistsüklikoolina. Viimase kolme aasta statistika näitab, et lapsevanemad eelistavad panna oma 1. klassi mineva järeltulija täistsüklikooli ja pärast põhikooli läheb enamik vene perede lapsi Annelinna gümnaasiumi. Seega on vajadus sellise kooli järele jätkuvalt olemas.

„On muidugi üksikuid erandeid,” sõnab Raave. Sel sügisel läks kolm Puškini kooli lõpetanut eestikeelsesse gümnaasiumi. Tartu eesti gümnaasiumides, kuhu tullakse üle riigi, õpib praegu 24 vene ja 11 eesti-vene kodukeelega last.

„Mis puutub aga õpilaste vastupidisesse liikumisse, siis tulevikus võiks selline tendents täiesti võimalik olla,” märgib Raave. „Praegused arvud räägivad siiski teist keelt – Annelinna gümnaasiumi vanemas astmes õpib ainult kaks õpilast, kelle kodukeeleks on nii eesti kui ka vene.”

HTM-i üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaare sõnul õpivad nii Võru kui ka Jõhvi ja Pärnu riigigümnaasiumides koos vene ja eesti kodukeelega õpilased. Õpitakse eesti keeles, vene õpilastele on võimaldatud emakeele õpe ning mõne aine õpe vene keeles. Seda tüüpi gümnaasium kogub üle Eesti populaarsust.

„Seni on keskendutud peamiselt vene kodukeelega õpilaste toetamisele eestikeelsesse kultuuriruumi sulandumisel, kuid kindlasti on hea mõte võimaldada ka eesti lastel õppida vene keelt keskkonnas, kus nende kaaslastele on see emakeel,” arvab Käosaar.

Sellest aastast rakendataksegi Eestis ka kahesuunalist keelekümblust, kus pooled lastest on eesti- ja pooled venekeelsetest peredest. Programm alustab lasteaedadest ning mõne aasta pärast avatakse sarnased klassid koolides.

„Õppetöö toimub programmis osaliselt vene ja osaliselt eesti keeles, eesmärk on saavutada kakskeelsus kõigile, sinna juurde loomulikult võõrkeelte oskus,” sõnab Käosaar. „Vähemalt kolme keele valdamine ei ole tänapäeval mingi erand, vaid peaks olema pigem reegel, seetõttu on mitmekeelsete koolide rajamine valdkond, mis vajab arendamist ja edulood valgustamist.”

KOMMENTAARID

Ilmar Tomusk

keeleinspektsiooni peadirektor

Et vene õppekeelega koole jääb vähemaks, on üpris loomulik protsess. Sellel on mitu põhjust. Riigikeel on meil ju eesti keel, samuti on meil ühtne eestikeelne haridussüsteem, teiste keelte kasutamine õppekeeltena on pigem erand (vt PGS § 21 lg 1 ja lg 2). Üks põhjus on kindlasti ka see, et juba 1993. otsustas riik, et vene õppekeelega kool muutub ajapikku eestikeelseks. Ülemineku tähtaega on korduvalt edasi lükatud ja selle tingimusi muudetud, kuid protsess on aeglaselt ja järjekindlalt siiski toimunud. Nüüdseks on gümnaasiumiosas 60% ulatuses üle mindud eesti õppekeelele, arutatakse ka seda, et põhikoolis tuleks üle minna osaliselt eesti õppekeelele. Vene kodukeelega laste jaoks on see hea, sest säilinud venekeelne aineõpe ja vene keele õpe aitab säilitada vene keele oskust ja vene kultuuri, eestikeelne aineõpe ja eesti keele õpe toetab aga eesti keele oskust ja lõimumist ning parandab võimalusi edasises töö- ja hariduselus paremini hakkama saada. Et saavutada eesti keeles paremaid tulemusi, panevad paljud vene kodukeelega vanemad oma lapsed juba eesti lasteaeda, mis on täiesti mõistetav.

Eesti noorte vene keele oskus on praegu tõesti viletsam, kui see võiks olla. Oma laste vene keele õppematerjale ja õpitulemusi vaadates olen tabanud end mõttelt, et kindlasti oleks vene keelt võimalik paremini õpetada, kui praegu. Käärid ainekava eesmärkide ning saavutatud tulemuste vahel on liiga suured. Kas selleks tuleks aga eesti lapsed panna vene kooli, mis ju üha eestikeelsemaks muutub, selles pole ma kindel. Heal tasemel on võimalik võõrkeelt õppida ja õpetada ka eesti õppekeelega koolis, seda näitavad teiste võõrkeelte, eriti inglise keele tulemused. Muidugi on laste ja vanemate otsustada, millises koolis nad ja nende järeltulijad õpivad, kuid mõte, et eesti lapsed läheksid keelekümbluse eesmärgil massiliselt vene õppekeelega kooli, ei ole nii õigusaktidega seatud eesmärke kui ka haridusmaastikul toimuvat arvestades kuigivõrd jätkusuutlik.

Tarmo Valgepea

Jõhvi gümnaasiumi direktor

Kultuuride erinevus võimaldab õppida maailma paremini mõistma. Koos ühes koolis õppides on grandioosselt suurem võimalus õppida kui eraldi koolides. Emakeele järgi on meie gümnaasiumi õpilastest venelasi 60 ja eestlasi 40%. See on oluline näitaja ja väljakutse koolile.

Minu veendumus on: sõltumata rahvusest peavad lapsed õppima koos. Lastel pole poliitilisi ja muid taakasid, nad on vahetud, see võimaldab õppida tolerantsust, teisest arusaamist. Eraldi koolisüsteem on näidanud, et see on vale tee. Tulemust pole. Eraldi hoonetes õppides ei oska üks ühe ja teine teise keelt. Olen väga uhke oma noorte üle, kes on silmanähtavalt rõõmsad, õnnelikud ja suhtlevad iga päevaga aina rohkem.

KÜSIMUS JA VASTUS 

Kas Tartus võiks olla kool, mis on orienteeritud vene keelele ja kultuurile ning kus õpiksid koos nii eestlased kui ka venelased?

Ljubov Kisseljova

TÜ maailma keelte ja kultuuride kolledži slavistika osakonna juhataja professor

Selline kool oleks teretulnud ja kindlasti oleks ka ülikool, nimelt slavistika osakond nõus kaasa lööma. Kuid kes finantseerib? Ehk oleks mõistlikum avada kas või üks selline klass mõnes juba olemasolevas koolis.

Sirje Pärismaa


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!