Lapsed vajavad mõistmist ja toetamist − ausalt ja avatult

6. nov. 2015 Andra Reinomägi õiguskantsleri kantselei laste ja noorte õiguste osakonna nõunik - Kommenteeri artiklit

Sel aastal on lapse õiguste filmiprogrammi alapealkiri „Ausalt ja avatult”: väärkohtlemine, seksuaalkuriteod, stereotüübid, soorollid, erivajadusest tingitud tõrjutus, seksuaalsed eneseotsingud, üksindus, vaesus ja alandus.

Lapse õiguste eriprogramm PÖFF-i laste- ja noortefilmide festivalil linastub 13.−22 novembrini. Juba viiendat korda on võimalik elada kaasa laste elu osaks olevatele muredele ja rõõmudele üle maailma nii tõsielu- kui ka mängufilmide kaudu. Ka sel aastal järgnevad valitud filmide linastustele arutelud, kus kinosaali ja eraldi festivali pop-up-klubi aruteludele palutud eksperdid ja tunnustatud inimesed lahkavad nähtut koos vaatajatega.

Valusad stereotüübid

Samasooliste vanematega perekonnad on Eestis reaalsus, hoolimata sellest, kui palju neist tahetakse rääkida. Tõsiasi, et samasooliste vanemate peredes kasvavad lapsed nii meil kui ka mujal, tähendab nende perede ja lastega arvestamist terves ühiskonnas.

Kanadas valminud dokumentaalfilm „Oma laps” (Gayby Baby) kõneleb kahe ema või kahe isaga kasvavate laste igapäevaelust, mis on üsna sarnane ema ja isaga kasvavate laste eluga. Laste eluterve pilk kõige tähtsamatele ja lähematele suhetele aitab vaatajal mõista nende perede argipäeva ja raskusi, millega nad peavad toime tulema. Film kinnitab taas kord, et vahel on lastes elutervet sallivust, mõistmist ja täiskasvanulikkust mõõtmatult rohkem kui täiskasvanutes.

Mõõtmatult palju on ka Eestis räägitud probleemidest, mida iseloomustavad sõnad söömishäire ja jäigad stereotüübid, mis mõjutavad laste ja noorte valikuid. Täiskasvanute maailm on meedia vahendusel loonud ilu- ja eduideaalid, mis võivad laste arengut tõsiselt ohustada. Selliste hoiakute mõju lapse hingele ja arengule on sügavam ja pikaajalisem, kui tahetakse tunnistada. Ühiskondlikust survest, et juba lapsena peab tipus püsima, ja sellest tingitud lapse vaimsetest pingetest räägib film „Minu väike õde” (My Skinny Sister).

Üksteisemõistmiseks, kuulamiseks ja toetamiseks napib aega. Ole mees! Käitu nagu mees! Ära ole selline memmekas! Mehed ei nuta! Oleme jõudnud punkti, kus paljud poisid kasvavad üles ilma isata ja liialt levinud on arusaam, et õige mees saavutab lugupidamise jõu ja karmi käega, mitte hoolivuse ja empaatiavõimega. Dokumentaalfilm „Mask” (The Mask You Live In) näitabki, mida toob endaga kaasa maskuliinsuse rõhutamine, nõrkuse põlgamine ja tunnete keelamine.

Lähedased kui oht

End üksikuna tundev laps võib kergesti sattuda seksuaalse väärkohtlemise ohvriks. Karm tõsiasi on, et kõigist 2014. aastal Eestis registreeritud seksuaalkuritegudest pandi 82% toime just laste suhtes. Kõige nooremad kannatanud olid väärkohtlemise alguses vaid kahe-kolmeaastased. Valdavalt paneb seksuaalkuriteo toime lapse pereliige, sugulane või peretuttav.

Seetõttu on väga oluline, et iga kõrvalseisja, kes paneb tähele võimalikke märke väärkohtlemisest, sellest teada annaks. Festivaliprogrammis käsitlevad seksuaalse ärakasutamise teemat filmid „Kari” (Flocking) ja „Amateur Teens”.

Seksuaalkäitumist ja -tervise teemat teisest vaatepunktist puudutab lapse õiguste eriprogrammis ka film „Hoidja” (Keeper), mis käsitleb teismeliste ootamatu rasestumisega seotud küsimusi. Levinud arusaama kohaselt pole lastel teatud küsimustes ja olukordades sõnaõigust, kuigi see on vastuolus lapse õiguste põhimõtetega.

Noore inimese õigus otsustada enda keha ja tuleviku üle ei pruugi leida lähedaste toetust ja mõistmist. Alaealiste valikuvõimalusi ja vastutusvõimet lahkav film paneb küsima, kas nii peabki olema.

Usaldus loeb

Usaldust luuakse headel aegadel ja sellele toetutakse rasketel hetkedel. Rahulikel aegadel loodud usalduslikule suhtele ja üksteisemõistmisele saab laps toetuda kriisiaegadel – just siis on oluline varasem teadmine, et lapsel on kindel tugi ja julgus oma muret vanemaga jagada.

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et laste riskikäitumist ennetab vabaaja- ja huvitegevus ning vanematega koos oldud aeg. Viimase puhul pole määrav aja kvaliteet, vaid just aja hulk! Lapse õiguste ja vanemluse monitooringu (2012) andmetel tunnistavad paraku nii Eesti lapsed kui ka lapsevanemad, et neil pole piisavalt aega üksteisega olla. 7.−12. klassi laste vanematest leiab 37% emasid ja 39% isasid, et neil ei ole lapse jaoks piisavalt aega.

Keerulistes oludes on loomulik soov otsida tuge ja lähedust. Sellest, kui tähtis on lähedase usaldusisiku olemasolu lapse jaoks, räägib „Blanka”. Alati ei ole pereliikmed need, kes lapse jaoks kõige lähedasemad on. Teinekord võib selleks olla hoopis inimene väljastpoolt pereringi.

Tihti lapsed ei julge, vahel ka ei oska oma murest rääkida ning nende mure sügavus ei paista alati välja. Enda kohta käivat või koduseinte vahel toimuvat ei jagata kergekäeliselt. Vanemad ei seisa alati lapse eest – olgu siis teadmatusest või teadlikult. Ka lastega töötavad inimesed võivad lapsele ohtlikud olla. Kogukonna aktivistide altruismist, lastekaitsesüsteemi kitsaskohtadest, lastest tänaval ja nende seotusest narkomaaniaga räägib film „Krokodill Gennadi”.

Täiskasvanu kohustus

Enamik meist on veendunud, et sekkuvad abi vajavat last märgates. Näiteks teataksid lapsest, kelle abivajadus on ilmselge −  lapse vanemad on ära kolinud ja lapse üksi jätnud, laps on ennast vigastanud või hulgub öösiti üksi tänaval.

Kui aga abivajadus pole nii ilmselge, näiteks laps pelgab täiskasvanuid, on räpane ja hooletusse jäetud, vanematel on sõltuvusprobleemid või naaberkorterist kostab pidev lärm ja karjumine ning on teada, et peres elavad ka lapsed?

Lapse õiguste ja vanemluse monitooringu andmetel on eelnimetatud olukordades olevaid lapsi märganud 38% täiskasvanutest ning neist vaid 58% on sellisest lapsest ka teada andnud. Oluline on siinkohal rõhutada, et märkaja ei pea hakkama ise olukorra tõsidust hindama – seda teevad lastekaitsetöötaja või politsei, kellele tuleb lapsest teada anda.

Lapsed ei saa enda olukorra muutmiseks enamasti palju teha ja laste kaitsmine ning toetamine on täiskasvanute kohus. Abi otsimist võivad aga takistada hinnangute andmine ja eelarvamused. Abi vajavate laste elust räägib vahetu otsekohesusega dokumentaalfilm „Midagi paremat on tulekul” (Something Better to Come), mis jälgib Moskva suurimal prügimäel kasvavate laste elu ja ellujäämist. Film „Nino” (Life According to Nino) lahkab olukorda, kus last ja peret abistada püüdvad lastekaitsetöötajad puutuvad kokku leinas lapse olukorra ja tunnetega.

Kuula last

Lapsed on enamasti vahetud ja eelarvamusteta. Nad on valmis aitama oma sõpru nii heas kui ka halvas, sõltumata nende erivajadusest. Kuid alati pole täiskasvanud valmis lapsi usaldama. Südamliku loo neist suhetest jutustab film „Pääsulinnud” (Birds of Passage). Tähelepanu ja hoolimine aitavad lahendada nii mõnegi kitsaskoha. Olgu selleks või hea ja toetav sõna ja tähelepanu osutamine – ka see on vahel juba suur asi ja annab lapsele teadmise, et ta pole oma mures üksi.

Kui laps ise tuleb oma murest rääkima, on äärmiselt oluline võtta aega ja kuulata. Rääkimine pole lihtne ja nõuab julgust olukorda tunnistada. Vahel tähendab see tunnistust oma kõige lähemate inimeste vastu. Seetõttu ei tohi lapse usaldatud infosse kergekäeliselt suhtuda, on äärmiselt oluline sellega vastutustundlikult ümber käia.

Mis saab, kui ma kuulen lapse abivajadusest või mul on kahtlus, et lapsega ei ole kõik hästi? Kas ma pean midagi tegema? Jah – lapsest teada andma! Kas see pole liigselt teiste eraellu sekkumine? Ei – abivajavast lapsest kohustab teatama seadus! Kas ma ei riku nii ära lapse elu? – Ei, nii võite ta elu päästa! Kas ma tohin enda kahtlusest rääkida? – Tohib ja peab! Kellega? – Lastekaitsetööaja või politseiga. Kas ma pean ise midagi tegema? – Ei, lastekaitse ja politsei selgitavad teadet saades olukorra välja. Märgatu juhuse hooleks jätmine võib lõppeda väga traagiliselt. Sest mis on kaalukausil: inimlikust hoolimisest kantud ekslik teadaanne või lapse päästmine? Mille kasuks Teie otsustaksite?

Filmilood ja lapse õiguste arutelud PÖFF-il 13.−22. novembrini

Lapse õiguste eriprogrammi valitud filmide kirjeldused, linastumiste info leiab JustFilmi kodulehelt http://www.justfilm.ee/category/programm/lasteoigused/, samuti lasteombudsmani ja lastekaitse liidu kodulehtedelt. Samast leiab kinosaalides ja -kohvikus toimuvate arutelude ajad.

Õpilastele, tudengitele ja gruppidele on kinopiletid soodsamad. Kinno on võimalik tulla kogu klassiga ja broneerida selleks bussireis – lähem info ja sellega seotud küsimused on oodatud aadressil justfilm@poff.ee või heleen.sutt@justfilm.ee ning telefonil 520 5592.

Ootame nii lapsi kui ka täiskasvanuid filmilugudele kaasa elama ja lapse õiguste üle arutlema!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!