Lõimumine kirjanduse kaudu
Kui kusagil tuleb juttu lõimumisest, jõutakse ikka ja jälle tõdemuseni, et sellega tuleks algust teha juba lapsepõlves. Panna venekeelsed lapsed eestikeelsesse lasteaeda, tutvustada neile eesti kultuuri, et nad kasvaksid eestlastega ühises kultuuriruumis. Kui lõimumisprogramm satubki sageli vaidlusobjektiks, siis selles on üks kindel ja tänuväärne tegevus, mille tähtsust keegi naljalt kahtluse alla ei sea – eesti lastekirjanduse tõlkimine vene keelde.
Kultuuriministeerium on aastatel 2008–2013 lõimumiskava abil ning pika nimega programmi – „Ühise teabevälja edendamine läbi kultuuritegevuse, kirjanduse vahendamine võõrkeeltesse” – kaudu rahastanud mitmekümne eesti lastekirjandusteose avaldamist vene keeles.
„Programmi kaudu toetati kaasaegse eesti laste- ja noortekirjanduse tõlkimist ja kirjastamist vene keelde, et tutvustada vene keelt kõnelevale elanikkonnale eesti ja siinsete rahvusvähemuste kirjandust. Samuti toetati venekeelsete e-teavikute väljaandmist (e-raamatu või mobiilirakendusena). Lisaks rahastati kirjandusüritusi ja loengusarju ning raamatukultuuri tutvustamist meedias,” selgitas kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse osakonna nõunik Artjom Tepljuk.
Venekeelsete lasteni on sealtkaudu jõudnud näiteks Ilmar Tomuski „Tere, Volli!”, Mare Müürsepa „Viis vaba kutsikat”, Kätlin Kaldmaa „Neli last ja Murka”, Mika Keräneni „Varastatud oranž jalgratas”, Ilmar Trulli „Tantsiv kaamel”, Heli Illipe-Sootaki „Kuraditosin kratijuttu” ja „Pörkölt”, Piia Ausmani „Tähtsad asjad”, Piret Raua „Natuke napakad lood”, Leelo Tungla „Naljatilgad lähevad laulupeole”, Kaspar Jancise „Seiklus Salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas”, Piret Raua „Ernesto küülikud”, Andrus Kivirähki „Kaka ja Kevad” ja „Konna musi”, Kristiina Kassi „Kasper ja viis tarka kassi”, Leelo Tungla „Seltsimees laps” ning Aino Perviku „Paula” lood. Ülo Pikkovi „Presidendi torukübar” ning „Jänku-Jussi lood 4” said lisaks kättesaadavaks ka e-raamatuna.
Kui programm läbi sai, kirjastamine ei katkenud, mis ei tähenda siiski, et kirjastajad raamatuid oma kulu ja kirjade ning südameheadusega üllitaks. Tõlkimist toetab nüüd MISA, aga ka Kultuurkapital ning mitu fondi. Nii on tänavu üllitatud Markus Saksatamme „Lepatriinu ja pingviin”, Juhani Püttsepa „Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest”, Epp Petrone „Marta varbad”, Kristiina Kassi „Nõianeiu Nöbinina” ning August Jakobsoni „Eesti rahva muinasjutte lindudest ja loomadest”. Samuti on vene lastel võimalik emakeeles lugeda eesti lastekirjanduse varasemaid baasteoseid ehk teada saada, kes on Kunksmoor, kes Sipsik või kes Nukitsamees – kõik need on ilmunud viimastel aastatel.
Teavet Tähekese kaudu
Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Anne-Ly Reimaa märgib, et vähem oluline pole see, et kultuuriministeeriumi toel on juba viiel aastal ilmunud lasteajakirja Täheke venekeelne erinumber. Kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik Asta Trummal lisab, et edaspidi peaks Täheke jõudma vene laste lauale veelgi tihemini – koguni kolm korda aastas.
„Kuna Eestimaal elavatel vene lastel ei ole omakeelset ajakirja, on nad väga tänulikud lugejad. Elu on näidanud, et Eesti ühiskonda lõimumisel on keeleõppe kõrval väga oluline arusaamine kultuurikontekstist, ja just seda venekeelne Täheke pakkuda püüabki,” ütleb Tähekese peatoimetaja Ilona Martson.
Venekeelse Tähekese levitamise süsteem on seni olnud lihtne – selle saab endale tasuta iga vene kooli esimese klassi õpilane. Martsoni sõnul on süsteem end nõnda igati õigustanud. „Ajakiri levib vene lugejate hulgas niimoodi palju efektiivsemalt kui siis, kui seda jaemüügist otsima ja ostma peaks,” leiab ta.
Erinumbrite eesmärk on tutvustada kõige uuemat eesti lastekirjandust, sh ilmuvaid tõlkeraamatuid, Eestimaal elavale venekeelsele elanikkonnale. See tähendab, et laste kaudu jõuab teave ka nende vanemateni. Veel enam, viimasel ajal saavad vene koolide uued jütsid ajakirja kätte kohalikust raamatukogust, mis võimaldab suunata lapsed sujuvalt ka juba kirjanduse enda juurde või vähemalt tutvustada neile kohta, kuhu kirjanduskultuur koguneb. Lisaks leidub venekeelseid Tähekesi haiglates raamatukarussellidel ning neid on saadetud Eesti Instituudi kaudu ka Venemaa koolidesse.
Romaane ja novellikogusid
Kui lapseiga on mööda läinud või Tähekese abil lapsevanemates eesti kirjanduse vastu huvi tekitatud, ei ole ka edasine olukord sugugi troostitu. Kuigi näpuotsaga venekeelset eesti kirjandust on muu seas välja andnud paljud, kas või Tallinna raamatutrükikoda, Tammerraamat, Varrak ja Fabian, on Eestis kolm kirjastust, kes tegelevadki peajoones venekeelsete teoste välja andmisega, eespool nimetatud lastekirjandus sealhulgas. Need on KPD, Aleksandra ja Kite.
Nii on tänavu vene keeles ilmavalgust näinud näiteks Mehis Heinsaare novellikogu „Ülikond”, Armin Kõomägi novellikogu „Hea firma”, Mihkel Muti romaan „Kooparahvas läheb ajalukku” ja Rein Veidemanni „Tund enne igavikku”. Eesti ilu- ja lastekirjandust on vene keelde tõlkinud Vera Prohhorova, Elvira Mihhailova, Ljudmila Simagina, Maia Melts, Marina Tervonen, Tatjana Verhoustinskaja, Tatjana Teppe, P. I. Filimonov, Lena Blum, Nelli Melts, Gennadi Muravin, Boriss Tuch.
Hiljuti tõlkisid Marina Tervonen, Igor Kotjuh ja Boris Tuch Integratsiooni ja Migratsiooni SA Meie Inimesed (MISA) toel pisut lühendatud kujul vene keelde Marie Underi eluloo ehk Sirje Kiini monograafia „Marie Under. Elu ja luule”, mis peaks peagi samuti venekeelsele lugemislauale jõudma.
„Eesti 20. sajandi mõjuvõimsa poetessi dramaatilise eluloo tõlkimine vene keelde annab vene lugejale võimaluse sügavamalt mõista Eesti ajalugu, kultuuri ja kirjandust ja õppida tundma andeka eesti naisluuletaja elu ja loomingut,” ütles MISA keelelise ja kultuurilise kümbluse valdkonnajuht Jana Tondi.
Kui kellelegi peaks siiski tunduma, et tõlkimisele antud raha on raiskamine, mille eest võiks parem palgata veel mõne kodumaise kirjaniku või üllitada keeleõpiku, mõelge sellele, et kui kaks inimest kokku saavad, seovad neid sageli just ühised lapsepõlvemälestused. Mitte tingimata sellest, mis koos tehtud, vaid need, mis märgivad ühist kultuuriruumi – nähtud lasteetendused, vaadatud noortefilmid, loetud raamatud. Kui silmarõõm ei tea, kes on Sipsik või Naksitrall, Lotte või Bruno, vaid on elanud ainult Maša ja Belka-Strelka või Karupoeg Puhhi või Miki-Hiire maailmas, võib vaimne side ja teineteisemõistmine olla märksa teistsugune kui ühiseid mälestusi omades.
Selles kontekstis on oluline, et Eesti raamatupoodide venekeelsetelt riiulitelt leiab ka näiteks muumitrollide, Karupoeg Paddingtoni, Gulliveri ja Väikese Printsi lugusid.
—
Vene keelest eesti keelde
Lõimumine pole aga ühepoolne. Nii seisavad kirjastused ja kultuuriministeerium (ja Eesti Kultuurkapital) hea ka selle eest, et eestlased saaksid oma emakeeles lugeda vene kirjandust. Hea näide sellest on neil päevil saabunud uudis, et Virve Krimmi tõlkes on jõudnud raamatulettidele Fjodor Dostojevski romaani „Vennad Karamazovid” uus tõlge.
Miks tõlkida seda, mis juba tõlgitud?
Selgitab raamatu toimetaja, tänavuse toimetajaauhinna laureaat Maiga Varik: „Tekstid paraku vananevad, tõlketekstid kiireminigi kui originaalteosed. Varasemaid tõlkeid (eriti vene keelest) iseloomustab suurem kalduvus bukvalismi, kinni ollakse ka originaali lauseehituses ja sestap ei mõju tõlke keel enam sugugi nii loomulikult, nagu ta autoril on. Ütleksin, et Virve Krimmi tõlge peaks tooma Dostojevski lugejale lähemale, kui seda tegi Aita Kurfeldti tõlge aastast 1939, mis oli omas ajas samuti väga ilus saavutus.”
Mari Klein