Lugemiselamus: Kiedismaniakaalsus ja muu Ameerikamaale sukeldumine
No see on küll raamatukene, mida pole vist eesti keelde tõlgitud. Anthony Kiedis: „Scar Tissue” ehk siis eesti keeli lihtsalt „Kärn”. Kiedis on teatavasti Red Hot Chilly Peppersi üks loojatest ja laulja. Mina olen pannud ühe oma stsenaariumi pealkirjaks – bändi nimest lähtuvalt – „Love Bites Back (like Red Hot Chilly Pepper)!”. Ja siis ütles hea kamraad Mariet Amsterdamist, et kas ma olen selle kuskilt kopinud, et ilgelt hea pealkiri. No ma ei olnud kopinud, aga miski oli mu pöördesse viinud. Ja viib siiani.
Tony Kiedis oli Los Angelese tippnarkodiileri poeg, kes elas koos oma isaga kahekesi. Mis tähendas, et nad istusid päevast päeva linna uhkeimates kõrtsudes, kus Hollywoodi rikkad ja priviligeeritud näitlejad ja lauljad tulid Tony isa juurde narkot ostma. Erinevat kraami. Kõik oli saadaval nagu hästivarustatud poes ikka.
Ja loomulikult tegi kliente hellaks see pisike kolme-viie-kuueaastane poiss (asi toimus paljude aastate jooksul). Nad silitasid Tony pead ja paitasid põske. Ja loomulikult maksid narko eest siis tunduvalt heldemalt Tony isale.
Anthony Kiedis kirjeldab seda kõike otse, siiralt, rahulikult.
Ise aga kõige selle peale sõidab lumelauaga (nagu paljudest klippidest näha) ega viitsi üldse narkot teha.
Suurepärane lugemine igasse narkoennetuskeskusse. Ja miks mitte ka igasse kooliraamatukokku.
Taolist Ameerikamaa radikaalsust on ju veel (jalaga segada tegelt). Võtke Hunter Thompson, Hubert Selby … no päevake saab enne otsa, kui ma nimekirjaga lõpuni jõuaks.
Aga võtke näiteks Sonny Barger, tsikliklubi Hell’s Angels aastatepikkune juhtfiguur, üks asutajatest. Tema vanglas kirja pandud lakoonilise pealkirjaga „Hell’s Angel” (naerukoht ehk, aga võib olla ka mitte) on suurepärane lugemine. Kuidas gängid tegutsevad, kuidas asju ajavad (no ehk oli nats plass, kui nad Rollingute kontserdile turvameesteks palgatuna paar matsi maha lõid – aga nende amet oli ju korda hoida ja kord kippus kaduma!. Ega ma tea, kus siin tõde on, aga Sonny Bargeri raamatust on huvitav lugeda tema seisukohti.)
Minul oli ilge himu USA-s algul punase Cadillac Eldorado, siis vana musta Lincolniga (kuna Cadillac kahjuks tee peal suri) ringi paarutades minna sinna põrguinglite pärapõrgusse või Main Chapter’isse. Helistasin neile. Ja vastus oli kuidagi närb. Et ahah, mis mees ja kuis siis …
Miks vastus närb oli, sain ma aru alles paar päeva hiljem, kui San Franist tagasi lendasin. Just samal päeval olid olnud suured haarangud ja hellside Main Chapter’ist oli konfiskeeritud hulk relvi, narkotsi ja muud head-paremat. Olid ka väiksed tulevahetused. Sest kes ikka oma magustoitu niisama käest tahab anda.
Siis polnud ka ime, et meid Golden Gate Bridge’i lähedal pandi istuma trotuaarile – paar meetrit üksteisest eemal – ja otsiti meie vana Lincoln põhjalikult läbi (aisaraisk, me olime just mägedes kanepit teinud ja kartsin, et selle pisasjaga võetakse vahele, aga õnneks eksisin, neil olid muud huvid, kuigi, eks nad need kanpijaisud tundsid ka ära – profid ikkagi).
Koolibuss sõitis mööda. Lapsed vaatasid aknast ja ma lehvitasin neile.
Ühele hetkel ütlesin, et olgu mis on, aga ma pean kusele minema – kuhu ma lähen? Põõsasse? Sest püstitõusmine oli keelatud tunni-pooleteise jooksul.
Aga ma tõusin püsti. Olin õlut kaaninud. Mis ma kusen nüüd siin püsti, kui te kaalute, kas meid arreteerida või mitte?
Tulistagu, kui tahavad.
Mul relva polnud.
Ja siis nad lahkelt viitasid, et vaata, Peeter Sauter, vets on seal veidi eemal – käi siis ära. Me hoiame su sõpradel ja dokumentidel seni silma peal.
See oli neist kena. Läksin sirgeselgselt (no kui ma poleks teadnud, et kukk on vinnas ja ma olen sihikul, poleks selg ehk sirgeks läinud), lasin korraliku pika soru ja tulin alandlikult (või siis ülbelt) tagasi ja istusin trotuaariservale, nagu oli ette nähtud.
Kogu asi juhtus ilmselt seepärast, et ma olin end segi joonud ja kuskil seal Golden Gate Bridge’i läheduses ei suutnud teisiti, kui viskasin end murule pikali, et pisut puhata ja õhku ahmida.
Ja see must Lincoln – selle me suutsime teel lennujaama siiski mõrvata. Nukker oli. Aga hetkel ma sest pikemalt ei räägi. Ilus auto, iluduskuninganna (no tegelt hoopis kunn või president Lincoln).
Miks ma üldse neist asjust räägin, ongi see, et mõne ameeriklase raamatust saab ivake aimu, kuis sealkandis elu käib.
No ma lootsin väga ka Lawrence Ferlinghettiga kohtuda tema raamatukaupluses City Lights Bookstore San Franis. Aga sel päeval ta oma poodi ei tulnud.
Mis seal ikka. Mees on veel elus.
Ehk trehvan teda mõni teine kord.
Ja saan talle ette lugeda tema luuletuse „Don’t Let That Horse Eat That Violin Cried Chagall’s Mother, But He Kept Right On Painting Horse With Violin In Mouth … And Became Famous …”
Või siis ei loegi, aga loodan, et ta ise satub soone peale ja räägib midagi aegadest, kui ta Ginsbergi ja Kerouaci ja Ken Kesey ja jumal teab veel kellega hängis.
Peeter Sauter