Maarja Nuut: „Adru lõhn äratab minus midagi üles.”
Sündisin ja kooli läksin Rakveres, aga suved veetsin Karepal,” ütleb Maarja Nuut. „Ma pean mere äärde saama.” Foto: erakogu
„Mind on alati paelunud kontrastid. Meri ja mets on samuti kontrastid. Ühel pool avarus, piiride puudumine ja teisal suletud ruum, mis sind kaitseb,” sõnab üle maailma hinnatud pärimusmuusik Maarja Nuut.
Rõhutad tihti, et oled Virumaalt pärit.
Mu esimesi mälestusi on, et kõnnin Toolse linnuse varemete vahel. Vanemad olid seotud muinsuskaitseseltsiga ning linnuses toimusid kaevamised, kui Toolse oli veel suletud tsoon.
Sündisin ja kooli läksin Rakveres, aga suved veetsin Karepal. Ma pean mere äärde saama. Seal on avarust, piirid puuduvad. Kui ma tunnen adru lõhna, siis see äratab minus midagi üles.
Elasin mitu aastat Viljandis, mis on armas linn. Lõuna-Eesti oma kuppelmaastiku ja metsadega on väga ilus. Jaanuaris kolisin Tallinna, majast mereni on 20 meetrit ja aknad jäävad mere poole. Korterisse astudes tundsin, et kõik on jälle paigas.
Kas sulle kirderannikumurret on külge jäänud?
Kui tulin 12-aastaselt Tallinna muusikakeskkooli, visati mu häälduse üle nalja küll – „kahhju” ja „päikke”, kõik oli kolmandas vältes. Siis taipasin, et nii räägitakse minu kodukohas. On põnev, kuidas inimese keel mõjutab tema olemust. Teine keskkond lihvib loomulikult nurki maha, praegu on kodumurre pigem nostalgia. Kui kohtan kedagi, kes nii räägib, tunnen ta ära.
Kui palju leidub su loomingus põhjaranniku ainest?
Viljandi kultuuriakadeemias õppides ja traditsioonilise materjaliga tegeledes tekkis mul loomulikult soov minna tagasi juurte juurde. Viiuldajana pean kahjuks tõdema, et pärimusmuusika koguja August Pulst küll jõudis oma ringreisil Virumaale, aga seal olid viiuldajad kas surnud või kodust ära või polnud enam pilli, nii et sealtkandist pole ühtegi viiulisalvestust.
Mind huvitab traditsioonilise muusika keel, selle loogika ja selles väljendumine. Kasvukeskkond loomulikult mõjutab. Avarus näiteks. Tajun küll, et otsin oma muusikas sellega seoseid.
Metsaga paistab sul samuti tugev side olevat.
Arvan, et side metsaga ongi eestlastele omane. Metsa on meil palju. Mind on alati paelunud kontrastid. Meri ja mets on samuti kontrastid. Ühel pool avarus ja teisal suletud ruum, mis sind kaitseb.
Lapsepõlves käisime sõbrannaga augustiöösiti Karepal kilomeetristel jalutuskäikudel mere äärde ja tagasi, läbi kottpimeda metsa.
Ei kartnud?
Ikka kardad natuke, aga see on hea tunne … Sa oled ergas ja väga tähelepanelik. Kakud olid väljas huikamas. Mängisime kaasa ja huikasime vastu. Ärritasime vaesed linnud täiesti üles. Ükskord jõudsime napilt koju, kakud lendasid juba akna taha … Need olid mängud turvalisuse piiri peal. Mets pakub selleks võimalust.
Kas sul praegu on lemmikpaik?
Ikka tahad minna tagasi sinna, kust pärit oled. Ma pole saanud Karepale paadikuuri juurde juba peaaegu aasta. Piisab seal olla kas või 30 minutit, istuda ja hingata – ja saad selle koha endale tagasi.
Rakverre olen mõne korra sattunud, aga need jäävad väga harvaks. Samas ma pole inimene, kes hoiaks väga kinni asjadest ja kohtadest. Mulle meeldib keskkonda vahetada. See kuulub ka reisimise ja tuuritamise juurde. Uude kohta sattuda on põnev. Läbituhisemine kurnab nii keha kui ka vaimu, aga olles kas või paar päeva kohapeal, pakub mulle huvi, kuidas ma hakkan selle paigaga suhestuma, loon endale territooriumi. Näiteks leian hommikul kohviku, kus saan hea espresso, ja teisel hommikul sinna tagasi minnes kohtan samu nägusid … Kontserte andes on samamoodi üks põnevamaid osi püüd esimestel minutitel laval olles tajuda atmosfääri.
Käisid septembris Ameerika turneel. Milline oli Ameerika publik?
Väga hea publik – vastuvõtlik ja siiras. Kontakti saada oli hästi kerge. Kaasa aitas, et mu muusika kõlas seal väga eksootiliselt. Kui ütlesin midagi kurba, siis inimesed nutsid, ja kui rõõmsat, siis naersid. Tundsin selle võrra ka suuremat vastutust. Pärast kontserti ei häbenenud inimesed tänama ja rääkima tulla.
Kuidas sa publikule Eestit tutvustasid?
Ikka läbi oma silmade. Loengut ma muidugi ei pidanud. Pärast teist kontserti sain aru, et jutu sisse tasub põimida, kus Eesti asub, sest enamikul pole sellest õrna aimugi. Mulle on muusikat mängides oluline luua atmosfäär, mida inimestega jagada. Sellele aitab kaasa muinasjuttude ja vanade lugude jutustamine.
Vanades lugudes on palju tänapäeva inimesele vastuvõetamatut, mõrtsukatööd ja ligimesele käru keeramist. Kuidas publik seda aktsepteeris?
Kui vaadata, mis tänapäeva maailmas toimub, siis on see kõik endiselt ka meie ümber ja meie sees. Lihtsalt tihtipeale pigistatakse silm kinni. Muusikaturul on järjest rohkem nõudlust meelelahutuse järele. Ilmselgelt sellepärast, et elu on karm ja raske. Minu kontsert ei ole klassikaline meelelahutus, aga pärast esinemist inimestega rääkides tundub, et osale on see veidi samasuguse efektiga – kui sul on mure, siis sellest rääkimine teeb asja kergemaks.
Mind paelub juttude juures see salapärane maa, kus pole õigeid ega valesid vastuseid, otseselt head ega halba. See on inimestele tihtipeale kütkestav, sest muudab nad loominguliseks. Nad peavad mõtlema välja omaenda vastused, leidma iseendas tee, mida mööda liikuda.
Maailmas võiks olla rohkem mängulisust ja loomingulisust. Rahvatraditsioonis on mängimine oluline ka ses mõttes, et raskete situatsioonide läbi mängimine, kusjuures tuleb improviseerida, aitab elus tulla toime teatud olukordadega. Tahan luua inimestega ühise ruumi, kus nad saaksid olla loomingulised, kujutada ette olukordi ja vastuseid, mitte sööta neile ette tõde. Sest tõde pole otseselt olemas. Tunnen, et olen midagi head korda saatnud, kui mu muusika tekitas inimestes mõtteid ja küsimusi. Püüan ise jätkata küsimist ja otsimist ja soovin seda ka teistele.
Tundub, et kohati harjumatult karmide muinasjuttude jutustamisega pälvib inimeste tähelepanu. Näiteks kolme sõsara loo puhul on huvitav, et see on üle maailma levinud motiiv – vanemad õed tapavad kadedusest noorema. Euroopas oli see keskaja ballaadi vormis, mis levis muidugi ka Ameerikasse. Pärast kontserti tuleb ikka mõni inimene ja räägib selle kohaliku versiooni, mis pärineb tema vanavanematelt näiteks Iirimaalt või Saksamaalt.
Kas neil on side ookeanitaguste esivanematega säilinud?
Juba fakt, et olen Euroopast, seostan end kindla kohaga, pani inimesi soovima ennastki identifitseerida. Kui keegi oli pärit Norrast, ütles ta, et tema või ta vanemad on „ka kusagilt sealt”. Siis tuli järjest 50 inimest, kes kõik rääkisid, kust nad pärit on, aga nad ei räägi enam seda keelt … Kumab läbi, et kõik soovivad kuhugi kuuluda. Tänapäeval ongi paljudel raske ennast identifitseerida, sest kõik on nii liikuv ja muutuv. Me ei saagi elada vanade reeglite järgi, aga on hästi keeruline leida tasakaalu, kuidas olla tolerantne teiste kultuuride vastu ja samal ajal mitte kaotada iseennast. Nägin seda Ameerikas väga selgelt.
Mida tänapäeva inimesel on traditsioonilisest kultuurist õppida? Kuidas rahvamuusika kõnetab urbaniseerunud inimest?
Repertuaarist, ainesest olulisem on see, mis on selle taga – kuidas ja miks on midagi tehtud. See inspireerib mind kõige rohkem. Vanu lindistusi ja lauljaid kuulates tõmbas mind midagi hirmsasti sinnapoole, aga võttis aastaid, et aru saada, mis – väljenduse intensiivsus, täpsus ja detailirohkus on imetlusväärne. Vanasti oli keskkond teine, infot vähem. Detailirohkus on ka sellega seotud, et su ümber pole liiga palju informatsiooni ja sa suudad minna süvitsi. Sellepärast ei ole tänapäeval lihtne selle materjaliga tegeleda. Kerge on võtta mõni labajalaviis ja seada moodsasse pakendisse, märkamata, mis kõik selles viisis on.
Ületöötanud ja stressis inimesed lähevad vabastavasse hingamisse või joogasse, aga kõik vabastav on olemas ka meie enda traditsioonis. Vabastavaid ventiile on inimesed alati vajanud.
Kui sul tekkib tantsides teistsugune meeleseisund, siis selleks pead olema avatud, natuke sama tundega, nagu öösel pimedas metsas. Su meeled on virged ja see võimaldab improviseerida. Ärksana oled ka võimeline detaile tabama ja väljendama. Minu meelest on see võime üks olulisemaid asju. See on seotud traditsioonilise tarkusega üle maailma, millest minu arvates on väga palju õppida. Meil on palju traditsioonilist ainest, aga sellest õppimine nõuab süvenemist ja aega. Süvenemine on samuti asi, mida tasub õppida.
Nüüd vastasid ka küsimusele, millist meeleseisundit on vaja loomiseks.
Väga oluline märksõna seoses traditsiooni ja loomisega on intuitsioon. Selle arendamine aitab olukordi ette näha, mis aitab teatud olukordades paremini toime tulla. Räägin ühe mind väga mõjutanud loo. Õppisin seitse kuud Põhja-Indias põhjaindia klassikalist muusikat. Sealse muusika aluseks on laadid ehk raagad, kus on palju reegleid, mille piires saab improviseerida.
Minu ülesanne oli mitte õppida ära kõik variatsioonid, vaid saada aru, milline on variatsioonide loogika. Kahte raagat, hommiku ja õhtu oma õppides tegin mitu kuud lihtsalt harjutusi. Ühel hetkel hakkas õpetaja mulle ette mängima väikesi meloodiajuppe. Mul polnud diktofoni, pidin oma pähe salvestama. Ühtegi üleskirjutatud reeglit polnud ka. Sain aru, et pean nüüd minema koju ja hakkama harjutama raaga alguses olevat pikka improvisatsioonilist osa. Küsisin, kas õpetaja võiks mulle paberile kirjutada kolm-neligi reeglit, et ma saaksin end kodus nii-öelda turvaliselt tunda. Õpetaja ütles, et oota, ja mängis mulle kümme meloodiajuppi. Pidin ütlema, kas need kuuluvad selle raaga juurde või mitte. Vastasin kõigile õigesti ja õpetaja ütles: „Nüüd võin sulle need reeglid kirjutada, sest sul ei ole neid enam vaja.” Alles aasta hiljem mõistsin, et kõik kolm kuud treenis ta mu tunnetust.
Sarnane kogemus oli mul Waldorfi koolis, kus lugesime inglise keele tunnis luuletusi ja muinasjutte ning laulsime. Ma ei teadnud, mis on minevikuvorm või kääne, kuid rääkisin vigadeta. Tavakoolis tekkis kriis, kui inglise keele õpetaja hakkas mult küsima grammatilisi vorme. Ma ei saanud küsimusest arugi, samas ei saanud õpetaja aru, kuidas ma reegleid tundmata õigesti räägin.
Intuitsiooni toel õppimine arendab palju inimesele olulisi omadusi. Õpetajana on minu suurim väljakutse, kuidas samamoodi teadmisi edasi anda. Ülikooli tulevad inimesed juba kindla pagasiga, on keeruline hakata seda lahti muukima ja teistpidi suunama.
Meiega on kaasas palju suhtumist „õige ja vale”, eksimise hirmu. Lõpuks lähevad asjad hirmu tagajärjel hoopis halvemaks.
Kui palju kodu mõjutas su muusikuks saamist?
Ema oli koorijuht. Kuulasime kodus palju mitmesugust muusikat ja käisime kontsertidel. Olen käinud kõigil Viljandi pärimusmuusika festivalidel alates 8.-9. eluaastast. Ema tutvustas mulle ka klassikalist muusikat. Mäletan lapsepõlvest Mussorgski „Pilte näituselt” ja 11-12-aastaselt oli mu lemmikbänd Led Zeppelin.
Kodus klimberdasin klaveril nelja-aastaselt oma esimese loo, laulu „Pilla-Palla”, mis oli pühendatud meie küülikule. Olin hästi kaval, kasutasin ainult musti klahve, nii et kõik kõlas kahehäälselt kenasti kokku.
Vist samuti neljaselt nägin telekast viiulit orkestris ja teatasin, et tahan seda mängida. Seitsmeselt läksin Rakvere muusikakooli. Seal oli mul hästi tore viiuliõpetaja Kristi Prees. Loomulikult ühel hetkel entusiasm kaob. See tee oli vahepeal üsna käänuline.
Miks lapsel õppides entusiasm kaob?
Tulin Tallinna muusikakeskkooli 12-aastaselt. Tagantjärele olen tänulik kõigile kogemustele, aga ei ole lihtne minna väikelinnast suurde linna ning hoopis teistsugusesse haridussüsteemi. Tulin Waldorfi koolist. Tavakool funktsioneerib kindlate reeglite järgi ja mina ei olnud ilmselt laps, kellele see kõige paremini sobib. Nii juhtub vahel ja mõni murrab sealt välja, mõni mitte.
Mul olid ka muusikakeskkoolis ja muusikaakadeemias väga head õpetajad. Olen neile kõigile, eriti Mare Teearule väga tänulik, isegi kui ma pole alati kõige parem õpilane olnud. Üks asi on tehnika, teine, milline on õpetaja inimesena. Ses mõttes on mul head eeskujud.
Missugune võluvõti avab uksed rahvusvahelisse muusikatööstusse?
Retsepti ei ole. Kannatlikkus. Järjepidevus. Töö. Õnn on oluline. Tuleb olla õigel ajal õiges kohas. Ja õigel ajas õiges kohas pannakse väga palju proovile.
Peab olema siht, kuhu liikuda. Mul ei ole muusikatööstuses otsest sihti, tahan oma lugu jutustada ja oma muusikat mängida. Aga kuna mu kontsert on suures osas lavastatud, seab see tingimused ruumile ning produktsioonile. Tean, missuguses olukorras ja mis tingimustes mu muusika kõige paremini töötab.
Su esimene album ilmus 2013 ja järgmine on tulemas. Kui võrdled kaht albumit, siis mida esile tood?
Järgmine album tuleb välja 2016. aasta varakevadel. Palju selle materjalist on kõlanud kontsertidel. Esimese albumi tegin, kui alles alustasin sooloprojektiga. Vahepeal on nii mõndagi selgemaks saanud ja muutunud – mis on minu ruum, kus ja kuidas tahan liikuda. Arvan, et seda on tajuda ka uuelt plaadilt.
Millal sind jälle Eestis kuulata saab?
Ehk kevadepoole, kui esitlen oma uut plaati. Vahepeal tegelen instrumentide tehnilise ülesehituse täiustamisega. Ees ootab mitu rahvusvahelist showcase’i ning palju planeerimist järgmisteks tuurideks 2016/2017. hooajal. Lisaks on soojas mitmeid uusi loomingulisi ideid.
See on töö, mida publik ei näe.
Jah. Kontsertide taga käib palju tööd ja planeerimist. Lavale astumine on jäämäe tipp ja pidupäev.
Millega sa vabal ajal tegeled?
Hea küsimus oleks, millal mul oli viimati vaba aeg. Räägin ja muretsen, kuidas kõik aina rabelevad, jõudmata süveneda, aga olen ise samasugune. Asi polegi niivõrd tempos kui eesmärkides. Rahvusvahelisel turul pole sa ainult iseenda peremees, pead arvestama paljude asjaoludega ega saa poolel teel pidama jääda. Endale aega leida on praegu minu kõige suurem väljakutse.
—
Maarja Nuut
• Maarja Nuut on Virumaalt pärit viiuldaja ja laulja, kelle loomingus saavad kokku pärimus- ja elektrooniline muusika, rahvalaulud ja loodushääled, meloodiad ja igapäevaelu helid. Lavalt kõlab viiulimäng ja laul koos tantsusammude ja luuperirütmidega.
• Maarja Nuuti on nimetatud pärimusmuusika uuendajaks, kes kombineerib loomingus vana ja uut, klassikalist ja traditsioonilist. Ta on õppinud klassikalist viiulit Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning pärimusmuusikat Viljandi kultuuriakadeemias ja Stockholmi kuningliku muusikakõrgkooli magistrantuuris.
• Aprillis Tallinn Music Weeki artistipreemia Wire Prize pälvinud Maarja Nuut on viimastel aastatel tõusnud rahvusvahelise muusikatööstuse huviorbiiti. Ta valiti mullu esimese eesti pärimusmuusikuna maailmamuusikamessi Womex festivaliprogrammi. Septembris käis Maarja Nuut oma esimesel Põhja-Ameerika ringreisil, kus andis poole kuu jooksul 11 kontserti ja juhendas õpitubasid kuuel mainekal maailmamuusika festivalil ning tuntud kontserdipaigus.
Meeli Parijõgi
Kirjutan teile 18. dets. artikli Jõuluvana nimi on Metsa- Juku. Ka meie pere on jõuluvanale 20 aastat jõululuuletusi lugenud, aga kahjuks on meie jõulumees manalateele läinud.
Ilusat jõuluaega!
tervitades Tiiu.