Noorte ettevõtlikkus saab alguse õpetajate ettevõtlikkusest

Viimastel aastatel on hariduspoliitika kujundamisel nii Euroopa Liidu kui ka OECD tasandil rõhutatud ettevõtlikkuse ja ettevõtlusõppe arendamise tähtsust eri haridustasemetel. Ka Eestis on selle olulisust teadvustatud, miks muidu suunab HTM kuus miljonit eurot ettevõtlusõppe tõhustamisse.

Kas tulemus peaks olema ülikoolist välja astuv ettevõtja või ettevõtliku meelega noor? Ma arvan, et loomult ettevõtlik inimene leiab tee oma ettevõtteni nii või teisiti, ning praktika näitab, et ülikoolipingist ettevõtjaks saavad üksikud.

Toon näite välisülikoolidest, mida olen külastanud. Koolides, kus ettevõtlusõpet on ellu viidud juba aastaid, ning koolides, kus õpib enam kui 10 000 tudengit ja eelinkubatsiooni teenusest võtab aastas osa kuni paarsada tudengit, jõuab toimiva ettevõtteni vaid kümmekond. Numbrid ei valeta.

Ent haridussüsteemi eesmärk ei peaks olema toota ettevõtjaid, vaid hoopis ettevõtlikke noori. Inimesi, kes, täis tahet asju paremaks muuta, lähevad kooli lõpetades ettevõtjate juurde tööle – appi arenguhüpet tegema. Selliste inimeste kujunemiseks on vaja ettevõtlikkust toetavaid õpetajaid, tegevusi ja ettevõtlusõpet tervikuna.

Turunduse õppejõuna naudin väga loenguvormi. Paraku, puutunud viimasel paaril aastal varasemast rohkem kokku ettevõtlusõppe arendamisega, olen aru saanud, et ma ise võin ju neid loenguid nautida, kuid tolku on neist vähe – tudengitel teadmised ei kinnistu ja kui kinnistuvad, ei oska nad neid praktikas kasutada.

Mugavustsoonist välja

Olen nüüd mugavustsoonist välja tulnud ja üritanud õppetööd organiseerida selliselt, et igal ainekursusel peavad tudengid tegema midagi praktilist, kas mõne konkreetse ettevõtte või vähemalt majandusteaduskonna tarbeks.

Näiteks sel aastal peavad nad tootearenduses töötama Põltsamaa Felixi jaoks välja konkreetsed tooted. Kuni selleni välja, et lähevad ettevõtte laborisse tooteid kokku segama.

Olgem ausad, see ei ole mugav mulle, tudengitele ega ettevõttele. Mina pean loengud asendama seminaridega, tudengid peavad varasemast rohkem tööd tegema ja ka ettevõtte töörutiin on häiritud, kuna on vaja tudengeid juhendada. Tulemus ja saadav kasu kaaluvad need ebamugavused aga üles.

Lisaks sellele, et tudengid saavad suurepärase kogemuse, saab ettevõte koostöö tulemusena uusi ideid ja, mis kõige tähtsam – protsessi käigus saavad nad välja selekteerida ja endaga siduda tulevased töötajad, kes on aktiivsed ja omavad peale teadmiste juba mõningaid oskusi.

Teine võimalus õppejõul ja õpetajal end teostada ja noortesse ettevõtlikkust süstida on korraldada õppetööväliseid üritusi, klubisid või ühendusi. Enda praktikast võin tuua turundusklubi näite. See loodi, et tudengid saaksid turundust lisaks koolipingis kuulamisele ka proovida.

Turundusklubis viivad noored ellu ettevõtte või organisatsiooni konkreetset projekti. Kui algusaastatel nägin kurja vaeva, et saada klubisse nii vabatahtlikke tudengeid kui ka ettevõtteid, siis praegu juhivad klubi tudengid ise. Kuuldused klubist on levinud sel määral, et ettevõtted võtavad ise ühendust ja pakuvad end partneriks. Koostöö toimib.

Ülekantavad oskused

Ma arvan, et turunduskogemused on väike osa sellest, mida tudengid klubist saavad. Olen kindel, et üliõpilased, kes klubis aasta või paar aktiivselt tegutsevad, elus hiljem hätta ei jää ja hakkavad tulevikus meie riiki ja majandust edendama.

Ettevõtlusprotsessi läbimängimine arendab palju üldist ettevõtlikkust ja ülekantavaid oskusi, nagu probleemide märkamine, info otsimine, meeskonnatöö jmt.

Olen veendunud, et noore ettevõtlikkus algab õpetaja ja õppejõu ettevõtlikkusest. Veelgi rohkem kodust, aga siinkohal keskendun just koolis toimuvale. Eesti tingimustes on ettevõtlusõppe ja sellega seotud tugitegevuste organiseerimisel ja läbiviimisel koolidel mõistlik teha koostööd. Paremaid õppejõude ja õpetajaid, ka kaugelt kutsutud külalislektoreid on võimalik omavahel jagada.

Liigume ka Tartu ülikoolis eelinkubatsiooni ja ettevõtluse tugiteenuseid pakkuva ideelaboriga (Ideelabor.ut.ee) suunas, et sellest areneks regionaalne keskus. Ühelt poolt tahame pakkuda võimalusi Lõuna-Eesti gümnaasiumide, kutseõppeasutuste ja kõrgkoolide õppuritele ja teisalt anda õpetajatele ja õppejõududele nõu, kuidas ettevõtlikkust enda ainesse tuua.

Ettevõtlikkust tuleb noortesse süstida kogu aeg ja kõigis ainetes. Meil on vaja teatavat kultuuri või mõtteviisi muutust, mugavustsoonist välja astuda. See ei tähenda, et kõik õpetajad ja õppejõud hakkaksid ettevõtjateks. Näen hoopis, et ülikoolides hakatakse õppejõudude headust lisaks teaduspublikatsioonidele hindama nende ettevõtluskogemuse ja kogukonna või ettevõtjate kaasamise alusel.

Üldhariduskoolides peaksid õpetajad mõtlema, kuidas panna õpilasi oma ainekursustel kohaliku kogukonna või kooli heaks midagi ära tegema. Ida-Viru ettevõtluskeskuse juhitav projekt „Ettevõtlik kool” on täpselt see, millega üldhariduskoolid peaksid kaasa minema.

Ettevõtlusõppe arendamise protsess, mille haridus- ja teadusministeerium on käima lükanud, on igati õige ja vajalik. Aga muutuste võti asub mõtteviisi muutmises, nii koolide juhtkondades kui meis – õpetajates ja õppejõududes endis.

Andres Kuusik

TÜ turunduse dotsent, ettevõtluse ja innovatsioonikeskuse juhataja