Õpetaja peab uskuma sellesse, kuidas õpetab

27. nov. 2015 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Kuigi Pavel Alonov unistas juba gümnaasiumis ajalooõpetajaks saamisest, valis ta ülikoolis esmalt haldusjuhtimise eriala – isa soovitas, sest mees peab ju raha teenima ja peret üleval pidama. „Noored kooli” programmi kaudu jõudis ta aga ikkagi kooli ja õpetab juba kaheksandat aastat Tallinna Pae gümnaasiumis ajalugu ja ühiskonnaõpetust.

„Kahel esimesel aastal olid kõik õhtud ja nädalavahetused tööga hõivatud, valmistasin tunde ette,” meenutab Pavel Alonov. „Mõtlesin korralikult läbi metoodilised võtted – kuidas teemat õpilastele selgitada. Ausalt öeldes ei kuluta ma nüüdki palju vähem aega. Vaatan enne iga uue nädala algust failid üle ja vajadusel muudan midagi.”

Kõige raskem oli esimesel aastal aru saada, milline on õpetaja roll haridussüsteemis ja ülesanne klassi ees. Enesekindlus tekkis teisel-kolmandal tööaastal. Alonov ütleb, et ei karda klassi ette minna ja õpetamine tuleb tal hästi välja. Õpilased aktsepteerivad teda. „Ei oskagi öelda, tänu millistele oskustele. Kas see on isiklik karisma või laste tundmine? Ma armastan õpilasi,” sõnab Alonov. Lisaks ajaloole ja ühiskonnaõpetusele õpetab ta ka globaliseeruva maailma valikkursust 12. klassile ja Tallinna linna lugu 10. klassile.

Tallinna Pae gümnaasium on keelekümbluskool ja Alonov õpetab oma aineid juba alates viiendast klassist eesti keeles. Vene keeles annab ta tunde vaid paarile klassile. Keelekümblusmetoodikat on ta õppinud kursustel ja osalenud ka rahvusvahelistel konverentsidel. „Ma ei kasuta klassikalist meetodit, pigem klassikalise loengu ja aktiivõppe sümbioosi,” selgitab ta.

Alonovi eesti keel on kiire ja ladus. Ta tundis end kindlalt ka Loksa vene gümnaasiumis riigieksamiks õppides, aga sai oma suureks pettumuseks tookord vaid 58 punkti. „See oli väga suur tagasilöök,” tunnistab ta. „Suvel, kui toibusin, otsustasin, et teen kõik, et eesti keel täielikult ära õppida. Hakkasin iseseisvalt õppima ja läksin ka kursustele ning tegin eksami ära. Ülikoolis õppisin eesti keeles ja nii, samm-sammult ongi läinud.”

Õpikud on keerulised

Et eestikeelsed õpikud on vene õpilastele rasked, koostab õpetaja ise töö­lehed, millel on tähtsaimad terminid, isikud, daatumid.

„Õpilane pole seitsmendas klassis suuteline nii keerulisest õpikust õppima. Ka eesti lapsed ei viitsi alati kõike lõpuni lugeda. Siis kaob huvi aine vastu. Minu roll on hoolitseda õppematerjalide eest,” ütleb Alonov.

„Teoorias võime öelda, et vene koolidel võiksid olla eraldi õpikud, aga millised peaksid need olema, et õpilane omandaks keele, ajalooteadmised ja samal ajal oleks tal ka huvitav? Kui keegi küsiks, kas ma suudaksin sellise õpiku luua, vastaksin ma eitavalt. Ei tea ka, kes suudaks. Õppeprotsess on niivõrd individuaalne, et iga õpetaja peabki vastavalt oma klassile ja oskustele materjali adapteerima, keegi ei saa seda tsentraalselt edastada.”

Ehkki Alonov on noor õpetaja, kasutab ta vaid aeg-ajalt IT-vahendeid ega usu, et see oleks ravim kõigi haiguste vastu. Infotehnoloogia lihtsustab materjali edastamist ja võimaldab visualiseerida, aga kogu õppeprotsess ei saa siiski tahvelarvutite ja nutitelefonidega käia.

„Iga õpetaja peab uskuma sellesse, kuidas ta õpetab,” ütleb Alonov. Ta kiidab väga „Noored kooli” programmi, kust sai fantastilise ettevalmistuse. „Mul olid targad ja motiveeritud lennukaaslased, kellelt õppisin kõige rohkem,” ütleb Alonov. „Kahjuks ei jäänud kõik neist kooli, aga panus haridussüsteemi on ka see, et suuresti tänu nendele on kooli tööle minejaid juba aastaid. „Noored kooli” on inimesed üles leidnud, loonud sünergia, tänu millele on minusugused koolis tööl juba kaheksa aastat.”

Professionaalne areng

Alonov tahtis juba gümnaasiumis ajalooõpetajaks saada, aga isa ütles, et 21. sajandil peab mees rohkem raha teenima ja peret toitma.

„Sellises vanuses on vaja toetust,” ütleb Alonov. „Kui isa on sulle autoriteet, siis sa usaldad teda. Nii valisingi eriala, kus on võimalik rohkem raha teenida ja karjääri teha. Ma ei kahetse, sain haldusjuhtimisest avara silmaringi. Aga jõudsin ikkagi äratundmiseni, et kui on soov minna kooli, siis mine ja ära kuula teisi. Pärast magistrikraadi saamist kandideerisin „Noored kooli” programmi.”

Prog­ram­mi ideoloogia oli juba toona mitte valmistada ette ainult õpetajaid, vaid ka liidreid, kes julgevad võtta vastutust. Alonov ütleb, et ei tahtnud tookord ega taha ka praegu olla liider, vaid hea õpetaja. Heaks õpetajaks on aga palju raskem saada kui liidriks.

„Unistan sellest, et minu õpilased saavutavad häid tulemusi, kogevad eduelamust, teostavad ennast. Unistan sellest, et näen neid kümne aasta pärast, neil on lapsed ja abikaasa, nad on hinnatud inimesed, kellele meeldib elada Eestis ja kes panustavad kodanikuühiskonda,” räägib Alonov. „Tänapäeval polegi tähtis tõus karjääriredelil, vaid professionaalne areng. Olen koolis nii kaua, kui tunnen, et mul on seal võimalik end professionaalselt arendada. Direktoriks saamine pole mu eesmärk. Arvan, et häid juhte on palju, aga inimesi, kellele saab midagi delegeerida ja usaldada, on väga vähe. Need inimesed on väga väärtuslikud. Ma usun viimased kümme aastat sellesse!”

Pani end proovile

Pavel Alonovil on kirev elulugu, ta on ülikoolis õppides töötanud mitmes kohas. Pool aastat oli ta praktikal presidendi kantseleis ja neli kuud pani end proovile Tallinna vanglas valvurina. Eeskätt selleks, et raha teenida sõpradega Peterburi sõiduks, aga ka eesmärgiga saada kogemus mitte restoranis või poes töötades, nagu tudengid tavaliselt teevad, vaid suheldes inimestega teisest maailmast.

„Otsisin väljakutseid, et näha, kas olen piisavalt enesekindel ja mehelik, et kinnipeetutega hakkama saada, leida ühine keel. Mul tuli see väga hästi välja, ma ei pannud end jõupositsioonilt maksma. Nägin ka neis inimesi, hoolimata sellest, mis nad on teinud,” meenutab Alonov.

Väga väärtusliku kogemuse sai noormees, töötades kuriteo­ennetuse sihtasutuses seadusega pahuksisse läinud noortega. Ta organiseeris neile üldkasulikku tööd ja spordimatku, ööbiti metsas. Kooli minnes oli see väärt kogemus – kui saad hakkama probleemsete lastega, saad hakkama ka noortega, kel on kodus ema-isa ja soe supp ootamas.

Kahel suvel töötas Alonov Inglismaal hotellis, et vanemad ei peaks tema õpinguid ja Tallinnas elamist kinni maksma. „Iga teooria peab toetuma praktikale, mul on laialdased kogemused, jagan neid ka oma õpilastele,” ütleb Alonov.

Pae gümnaasium osaleb paljudes üle-eestilistes ja rahvusvahelistes projektides. Projektikirjutamine ongi Pavel Alonovi õlul. Toetust küsitakse selleks, et mitmekesistada koolielu ja arendada õpilaste väärtushinnanguid.

„Minu ülesanne on projekt käivitada, leida õpilased, jälgida nende tegevust. See on väga mahukas töö. Mu tööpäevad on väga pikad,” ütleb Alonov ja tõdeb, et kahjuks kannatavad selle all tema naine ja lapsed.

Kas Alonovi isa on leppinud poja õpetajatööga? „Kahjuks on mu isa surnud, aga ta leppis sellega, et sain õpetajaks, kui oli mind korra koolis näinud,” vastab Alonov. „Isade jaoks on pojad ju ikka väiksed poisid, kellele saab midagi õpetada ja neid käsutada. Kord tuli isa kooli. Meist möödus üks 7. klassi poiss, kes tervitas mind ees- ja isanime pidi, nagu vene koolides kombeks. Isa oli üllatunud, et mina olen tähtis isik. Teda polnud tehases kolmekümne viie aasta jooksul keegi niimoodi tervitanud. Siis ta sai aru, et õpetajaamet on tore, õpilased austavad sind.”

KOMMENTAAR

Izabella Riitsaar

Pae gümnaasiumi direktor

Pavelit iseloomustavad märksõnad on uuendusmeelsus, põhimõttekindlus, oskus kuulata.

Esimesest kohtumisest temaga jäi minul väga hea mulje. Olin õnnelik, et lõpuks ometi tuleb kooli üks noormees, kes räägib õpetajatööst nii innukalt. Juba esimese aasta lõpuks sai Pavelist õpilaste lemmik, ja see pole ime. Tema tunnid on huvitavad, panevad õpilasi mõtlema ja arutlema. Pavel laseb õpilastel arvamust avaldada ning palub seda ka põhjendada. Kui kooli tulevad külalised, on tema klassiruum külalistele avatud. Pavel õpetab ainet eesti ja vene keeles ja oma peamiseks ülesandeks peab ta aine sisu, keel on vahend.

Paar aastat koolis töötanuna otsustas Pavel hakata klassijuhatajaks  klassis, kus õpilastel ei läinud just kõige paremini. Kolme aastaga suutis ta panna neid uskuma oma võimetesse ning lapsed lõpetasid ilusti 9. klassi. Side kooli ja klassijuhatajaga pole senini katkenud ja ma usun, et jääb kestma kauaks.

Kolleegina on Pavel abivalmis ja lööb kaasa kõikides kooli algatustes, olgu see arengukava uuendamine või meelelahutuslik üritus.

Mõni aasta tagasi sai Pavelist ka projektijuht. Sellest ajast algas koolis uus ajajärk. Kool osaleb aktiivselt Comeniuse ja Erasmus+ projektides, meil on palju partnereid välisriikides. Programmi „Noored kooli” moto kõlab „Uuendus algab sinust”. Uuenduslikke ideid jätkub Pavelil veel väga kauaks.

 

PAVEL ALONOVI CV

• Sündinud 23. jaanuaril 1984.

• 2002 Loksa vene gümnaasium

• 2007 Tallinna ülikool, haldusjuhtimise magistrikraad

• 2009 Tallinna ülikool, õpetajakutse

• 2006 kodakondsus- ja migratsiooniamet, peaspetsialist

• 2007–2008 kuriteoennetuse siht­asutus, juhtumikorraldaja

• Alates 2008 septembrist Tallinna Pae gümnaasium, ajaloo- ja ühiskonna­õpetuse õpetaja

Sirje Pärismaa


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!