Õpipoisiõpe annab töötajale kindlustunde
Õpipoisiõpe annab kindla tunde, et tööandja hoolib sinust, aga ka usu, et vajadusel saad uue ameti õppimisega hakkama.
Seda kinnitas Viru Keemia Grupi (VKG) seadmeoperaator Oleg Treial, kes taolise õppe läbis. Kolm aastat tagasi hakkas Eesti suurim keemiaettevõte otsima töötajaid moodsasse õlivabrikusse ja seadmeoperaatoreid hakati ette valmistama koostöös kutsehariduskeskusega. Tulevased põlevkivikeemikud õppisid nii töökohal kui ka kutsekoolis. Kuna töö on väga keeruline, võttis õppimine aega üle aasta.
Oleg Treial tegi õpipoisiõppesse minnes oma elus suure pöörde. Ta õppis Tartu ülikooli Narva kolledžis vene keelt ja kirjandust, kui tal tekkis võimalus saada suhteliselt hea palgaga töökoht hoopis keemiafirmas ja ta valis selle variandi. „Tuli hakata õppima keemiat ja füüsikat, joonestamist ja teisi tehnilisi erialasid. Mulle oli see esialgu väga raske,” ütles ta. Kuid tollal oli põlevkivikeemia tippaeg, VKG pakkus stabiilset hea palgaga tööd.
Õpipoisiõpe õppija pilguga
Õpipoisiõpe tõi kokku erinevad inimesed. „Õpipoisiõppes oli päris noori, kes just äsja olid lõpetanud sellesama kutseõppekeskuse, oli minuvanuseid, oli keskealisi ja ka pensionieelikuid, kes tahtsid elukutset vahetada,” meenutab Oleg Treial.
VKG-s tegeles tulevaste seadmeoperaatoritega Tamara Tulskaja, kuid igal õpipoisil oli veel oma juhendaja, kas vahetuseülem või vanemoperaator. „Juhendaja ei saanud kogu aeg meie juures olla. Me pidime iseseisvalt palju õppima, lugema juhendeid, tutvuma tehasega, aga kui juhendajal oli vaba hetk, tegeles ta meiega,” rääkis Oleg. Vahetus, kuhu ta õppima ja tööle sattus, oli sõbralik. Tulevased kolleegid võeti hästi vastu. „Saadi aru, et oleme uued inimesed, ja suhtuti meisse väga abivalmilt,” jätkas ta.
Taoline õppevorm sobib täiskasvanutele väga hästi, arvab Oleg. „Õpipoisiõpe andis majandusliku sõltumatuse. Kuigi me õppisime, olime samal ajal ka tööl ja saime õppetöö ajal raha. Samas kontrollis ettevõte meid väga põhjalikult. E-kooli kaudu jälgiti, kas me ikka käime kutsekoolis tunnis. Kui aga oled veel noor, äsja põhikooli või gümnaasiumi lõpetanud, on mõistlik minna siiski kutsekooli,” on ta seisukohal.
Töökohapõhine õpe nõuab suurt pingutust. „Esimestel nädalatel valutasid mul pea ja silmad, ma polnud sellise rütmiga harjunud. Ka teised kurtsid suurt pinget. Samas oli ka huvitav ja saime hakkama,” rääkis Oleg. Ta lisas, et iga inimene peab poolt- ja vastuargumente ise hoolega kaaluma. „Vahetasin elukutset 33-aastaselt, hakkasin täiesti uut eriala omandama. Inimene peab jõudma selgusele, kas ta on sellises vanuses veel võimeline õppima,” selgitas ta.
Möödunud detsembris koondas keemiafirma paarsada inimest. Oleg arvab, et need, kellesse firma töökohapõhise õppe kaudu ka ise panustas, olid töökoha säilitamisel eelisolukorras.
Lisaks sai Oleg veel ühe kogemuse. Tal õnnestus võrrelda kõrgkooli õppejõude ja kutseõppeasutuses töötavaid pedagooge. Tema hinnangul töötavad kutseharidusasutustes väga head õpetajad.
Kooli kommentaar
Narva kutseõppekeskuse direktor Riina Veidenbaum on töökohapõhise kutseõppe fänn. „See õppevorm võimaldab kõige paremini täita tööandjate ootusi,” ütles ta. Praegu on see kogemus kaheksas õppekavarühmas. Eelmisel aastal õppis kuus protsenti selle õppeasutuse õpilastest töökohapõhiselt. Tänavu on näitaja langenud kahele protsendile. „Meil on kokku 1003 õpilast, kellest 17 õpivad töökohapõhiselt,” ütles ta. Energeetika olukord on keeruline ja Narva Elektrijaamad praegu kedagi ei koolita. Samas on see firma olnud kutseõppekeskuse oluline partner. Just selle ettevõttega koostöös Narvas töökohapõhist õpet alustati. „Me istusime laua taha ja arutasime, kuidas teha väga pikast õppekavast võimalikult lühike, ja töökohapõhine õpe andis selleks võimaluse,” ütles Veidenbaum.
Ühel juhendajal võib olla kõige enam neli õpipoissi. See tähendab, et juhendajaid läheb suures ettevõttes päris palju vaja. Kutseõppekeskus on ka juhendajaid koolitanud. Üks stiimul on see, et õpipoisi pearahast pool, üle 600 euro aastas, makstakse töökohale ja see on mõeldud juhendaja tasustamiseks. Iseenesest on see siiski üsna väike raha, umbes 60 eurot kuus. Veidenbaum arvab, et ettevõtted maksavad juhendajatele lisaraha. „Ettevõte on ju huvitatud motiveeritud ja hästi väljakoolitatud töötajast,” ütles ta.
Veidenbaumi sõnul saab töökohapõhist õpet kasutada ka põhiharidusega töötajate koolitamiseks. „Kuni eelmise aastani arvasin, et see on võimalik vaid keskharidusega inimeste puhul, aga Austrias nägin, et ka põhiharidusega inimesed saavad sellisel viisil elukutse omandada,” rääkis ta. Praegu kasutatakse Narva kutsehariduskeskuses töökohapõhist õpet kolme õppekavaga. Need on rõivaõmblemine, metallipinkide operaator ja puhastusteenindaja.
Väga keeruline oli töökohapõhise õppe vajadust selgitada õpetajatele, meenutab Veidenbaum. Õpetajate arvates jäi neile liiga väike koormus ja nad kartsid töötasu vähenemist. „Ma selgitasin, et üks kolmandik koormust jääb ühel õppekaval, teine kolmandik teisel, aga kolmas osa on õppetöö organiseerimine,” rääkis ta. Enamik õpetajatest sai aru, et oluline on luua mitmekesised võimalused eelkõige õppijatele. Ainult üks õpetaja ei olnud muudatustega nõus ja lahkus. „Asemele tulid uued inimesed, kes said aru, et tänane maailm ei ole see, mis veerand sajandit tagasi. Ei ole enam nii, et õppisin ameti selgeks ja töötan sellel kuni pensionini. Peab olema valmis väga kiireteks muudatusteks,” sõnas Veidenbaum.
Ettevõtja vaatepunkt
Õmblusfirma Katrameks personalijuht Olga Smirnova ütles, et töökohapõhist õpet on küll keeruline korraldada, aga see on võimalik ja nende firma juhtkonnale see võimalus meeldib. Samal seisukohal on metallitöötlusfirma Norwes tegevjuht Igor Klevetov. „Õpipoisina õppides teeb inimene ju oma tööd. See ei ole tootmise jaoks kadunud aeg,” selgitas ta. Olga Smirnoval on pedagoogiline haridus ja see on julgustanud teda töökohapõhist õpet kasutama. „Kui mul seda haridust poleks, oleks seda õppemeetodit palju keerulisem kasutada, aga ise õpime ka koos oma uute töötajatega,” sõnas ta.
„Õppetöö alguses peab juhendaja oma õpipoissi kogu aeg jälgima, hiljem sõltub juba inimesest, kuidas ta töövõtteid omandab,” teab Klevetov. „Meil eraldatakse tööpäeva jooksul kindel aeg, mil õppijale põhitõed selgeks tehakse, seejärel istub ta õmblusmasina taha ja hakkab tööle. Muidugi jälgib brigadir tema tööd tähelepanelikult,” selgitas Smirnova. Õppida võivad ka need, kel üldse mingit eriala pole. „Meile tuli tänavu üks neiu, kellel töökogemust polnud, ta on väga hästi hakkama saanud,” rääkis Smirnova. Ka Igor Klevetovi sõnul on töökohapõhine õpe ja ettevõte koostöö kutsehariduskeskusega ennast õigustanud. Kõige keerulisem on veenda töötajaid, et neil oleks kasulik oma oskusi täiendada ja teha seda oma töökohal, tõdes ta. „Need, kes meil eelmisel aastal sel moel ennast täiendasid, äratasid ka ülejäänud töötajates huvi ja tänavu oli juba lihtne töökohapõhist õpet korraldada,” lisas Smirnova. Firmajuhid näevad töökohapõhist õpet võimalusena saada nii uusi töötajaid kui ka täiendada seniste teadmisi.
Ago Gaškov
Järsku lugupeetud ajakirjanik uurib ja kirjutab sellest, et miks läks mõned aastad tagasi eelmine “Õpipoiss” hingusele?