Sini-must-valged seemned šokolaadimaal

 Juba teist aastat tegutsevas Šveitsi Eesti Mänguringis kõneldakse ja lauldakse eesti keeles ning õpitakse tundma Eesti looduse eripära.

Šveitsis Zürichis tegutseb 2014. aasta jaanuarist Šveitsi Eesti Mänguring, kus kohtuvad 25−30 last üle riigi kord kuus pühapäeviti, seda kolmeks tunniks.

Ringi loomisest ja tegemistest jutustavad Šveitsi Eesti Seltsi (SES) president Mirjam Loertscher, mänguringi juhataja Grete Bühler, õpetajad Maria Saks ja Veronica Luidalepp, SES-i asepresident ja mänguringi finantsi eest vastutav Maarja Bircher-Suits ja mänguringi juht ja õpetaja Kirsti Rosenberg.

Millal ja kuidas tulite mõttele rajada Šveitsi Eesti Mänguring?

Mirjam: Kui varem oli Šveitsis elavaid Eesti juurtega lapsi üsna vähe, siis viimastel aastatel on see muutunud. Regulaarsete kokkusaamiste järgi tekkis suurem vajadus, nii sündis mõte luua organiseeritud tegevusi eri vanustes lastele.

Idee tasemel oli mänguringi loomine umbes kuus kuud. Ringi loomisest huvitatud vanemad kutsuti kokku septembris 2013, et defineerida ühised eesmärgid ning vahetada iga pere individuaalseid ootusi.

Kes rajas mänguringi?

Mirjam: Loomulikult meie esimesed lapsed ja nende lapsevanemad. Nurgakivi panijateks olid mänguringi juhataja ja idee algataja Grete Bühler, Maria Saks, kes töötab lastekasvatuse alal Zürichis ning ka mina ise. Meid toetas ka Eesti aukonsul Zürichis, härra Hans Graf. Sel aastal on mänguringi juhtinud Kirsti Rosenberg koos Maarja Bircher-Suitsuga, sest Grete on emapuhkusel.

Kui vanad lapsed mänguringis käivad?

Grete: Mudilasrühmas käivad lapsed vanuses kolm-neli aastat ning neid juhendab Maria Saks. Koolieelikute rühmas käivad 5−7-aastased, kooliealiste rühmas 8−12-aastased ning neid juhendavad Kirsti Rosenberg, Veronica Luidalepp ja Lisanna Schmidt.

Ka  iseseisvad kahe-aastased on mänguringi noorimasse rühma alati teretulnud.

Milline on lastega tegelejate haridus?

Grete: Kõikidel mänguringi õpetajatel on kõrgharidus ning enamik on ise lapsevanemad. Näiteks mudilasrühma juhendajal Maria Saksil on aastatepikkune töökogemus kohalikes mängugruppides ja ta on õppinud Zürichi ülikoolis kasvatusteaduste eriala. Kõikides rühmades osalevad loomulikult ka lapsevanematest abiõpetajad.

Kes rahastab mänguringi tegevust?

Maarja: Peamiselt lapsevanemad. Rendikulude osas toetab meid Eesti Instituut. Ringi juhtimine baseerub heategevusel. Siinkohal loodame, et tulevikus leiame firmasid või organisatsioone, kellel on Šveitsi−Eesti side ning kes on nõus meid toetama.

Kuidas leidsite mänguruumi jaoks vajalikud ruumid?

Grete: Sobilike ruumide leidmine mängis mänguringi asutamisel üht pearolli. Meile oli selge, et peame leidma ruumid, milles oleks võimalik lapsi vanuse, oskuste, võimete ja huvide poolest rühmitada. Samuti oli oluline, et ruumid paikneksid ühistranspordiga kergesti ligipääsetavas kohas.

Rendime Zürichis ühes perekeskuses kolme lapsesõbralikku ruumi (koos mänguasjade ja muu õppetööks vajamineva varustusega), kus on ka köök ning ligipääs mänguväljakule. Õppetöö vältel kogunevad lapsevanemad lähedalasuvasse kohvikusse, kuhu on teretulnud ka teised eestlased.

Kirjeldage tüüpilist mänguringi päeva.

Maria: püüame eesti keelt ja kultuuri lasteni tuua suhtluse kaudu. Põhikohal on vaba mäng, mille käigus saavad lapsed üksteisega eesti keeles rääkida. Lisaks laulame eesti lastelaule ning ka väike käeline tegevus ja ühine pildiraamatu vaatamine on osa meie mänguringi pärastlõunast. Selle kõige käigus püüame lastega võimalikult palju eesti keeles suhelda.

Veronica: Õpetan lastele loodusõpetust ja geograafiat. Möödunud aastal viisin tunde läbi koos Kristel Lelov-Brossardiga, tänavu sügisest juhime tunde koos Lisannaga. Oleme endale eesmärgiks seadnud lastele Eesti looduse tutvustamise. Teeme seda sageli võrdlevalt, et lapsed märkaksid erinevusi kahe riigi vahel. Eelkooliealistega algab meie mängupäev enamasti teema tutvustusega. Näiteks rääkisime eelmisel talvel aialindudest, tutvudes aialindudega piltide vahendusel ja õues. Seejärel teeme käelist tegevust ja mängime mingeid liikumisega seotud mänge.

Kooliealistega alustame ka alati teema sissejuhatusest ja uurime, mida lapsed antud teemast teavad. Suurtega on oluline osa kirjutamisel ja sõnavara õppimisel.

Kirsti: meie mängupäeval on alati läbiv teema, mille ümber toimuvad kõik päeva erinevad tegevused. Näiteks eelkooliealiste lastega lugesime mardipäeval lugusid martidest, vaatasime ka erinevaid mardipilte ja kuulasime laule. Proovisime ka ise mardilaulu laulda ja lapsed ise tegid Halloweeni koletisest mardisandi. Eelkooliealiste laste grupis me ei eelda, et kõik loevad ja kirjutavad ja seepärast on tegevused suunatud just rohkem sõnavara laiendamisele ja enese väljendamisele, käelisele tegevusele.

Kui hästi valdavad mänguringi lapsed eesti keelt? Kas nad saaksid Eestis hakkama?

Mirjam: Kuigi suur osa meie mänguringi lastest on Šveitsis sündinud, saaksid  keeletaseme poolest kõik nad Eestis hakkama. Isikliku kogemuse põhjal võin lisada, et meie pere lapsed on osalenud minu enda kodukohas Rõuges lastele mõeldud laagrites ja kogunemistel ning keel ei ole olnud takistuseks. Pigem on märgatud erinevusi, et välis-eestlaste lapsed räägivad nö täiskasvanute keelt, mis võib algul pisut kentsakana tunduda. Lapsed on aga väga kiiresti kohanduvad ning Eestis käigud lisavad vajaliku portsjoni keele nüansse.

Milliseid eesti keelt soosivaid vahendeid olete oma tegevuses kasutanud?

Maria: Laulame lastega nii tuntud kui ka vähem tuntuid lastelaule. Lemmik ilmselt on „Põdral maja metsa sees“.

Kirsti: Püüame ühendada käelist tegevust mõne looga või mõne tähtpäevaga. Näiteks tegid lapsed vahetult enne iseseisvuspäeva köögipaberi sisu rullidest Pikad Hermannid. Koolilastega oleme alati teinud ka veidi eesti keeles lugemist ja kirjutamist, nagu näiteks teemakohase ristsõna lahendamine.

Õppetööst ei puudu ka muusika. Mänguringi algusaastatel viis muusikatundi läbi Mirjam Loertscher ja Mari Varandas, kellest viimane naudib nüüd ise beebiõnne ja on sedapuhku õppetööst eemal. Muusikalises tegevuses löövad kaasa ka kohalikud eesti muusikud – näiteks viimases mänguringis külastas lapsi Baselis elav mezzo sopran Jane Tiik.

Mirjam: Muusika on väga mõnus viis keele avastusteks. Näiteks „Kungla rahvas“ laulu lauldes jõudsime laste algatusel välja pokudeni („ … ma laulan mättal mäe peal …“, mille peale üks lastest arvas, et mätas on nagu Poku!).

Samuti püüame kasutada kaasaegset tehnoloogiat. Oleme vaadanud Eesti filmi nagu „Väikelinna detektiivid“ ja asendanud mängupäeva Zürichi filmifestivalil linastunud filmi „Supilinna Salaselts“ külastusega.

Veronica: Kuna meie tunni tegevus on suuresti vestlusele üles ehitatud, siis peamegi kõige olulisemaks, et lapsed saaksid võimalikult palju eesti keeles vestelda. Lisaks õpetame ka eestikeelset sõnavara, mida nad kodust nii palju ei saa, näiteks loodusega seotud mõisted ja nimetusi. Samas oleme lugenud ka „Kalevipoja“ lühendatud varianti Eno Raua jutustuse järgi ning muistendeid lindude kohta.

Mis on olnud laste jaoks kõige huvitavam ettevõtmine?

Mirjam: Kindlasti üks säravamaid päevi oli augustis toimunud matkapäev. Selle raames juhatas Zürichis elav eesti fotograaf  Helen Ree lastele suunatud fotokursust, mis osutus väga menukaks.

Veronica ja Kirsti: „Kalevipoja“ eepose lugemine, mida jätkus kohe mitmeks mängupäevaks.

Kas teil käib ka külalisesinejaid?

Mirjam: Möödunud hooajal näiteks rääkis Annika Keller oma 9-aastase poja Jakobiga kosmosest. Lauluõpetaja Jane Tiik ja fotograaf Helen Ree lisasid tänavu oma panuse ning tulemas on ühe šokolaadi tootja esitlus sellest, kuidas šokolaadimaal šokolaadi tehakse, ja omal käel elektrimootori valmistamine  Zürichi Ülikoolis töötava eestlase juhendamisel.

Millisena näete mänguringi tulevikku?

Mirjam: Mänguringi tulevik on väga paljuski lastevanemate kätes ja siiani on nad olnud väga toetavad ja järjekindlad. Loodame väga, et see ilus eestlaste võrgustiku lüli säilib ja pingutame igati, et luua lastele viljakas pind, kust sini-must-valgest seemnest tugeva tüvega isiksus võrsuks.

Õie Tähtla