Soome professor: Lapse õnn on kõige tähtsam

27. nov. 2015 Õie Tähtla - 2 kommentaari

Eeva Hujala (pildil), kes on uurinud põhjalikult väikelaste ja koolieelikute hariduse juhtimist, arvab, et kui laps on õnnelik, on ta suuteline kõike õppima.

Staažikas professor ja teadustööga tegelev Eeva Hujala on Tartu ülikooli külalisprofessor. Ühel pärastlõunal rääkis ta nii endast kui väikelaste ja koolieelikutega seotud teadusuuringutest.

Kes te olete?

Olen Tampere ülikooli emeriitprofessor. Lisaks Soomele olen töötanud teistes riikides, näiteks USAs Virginia ülikoolis, Austraalias ja Uus-Meremaal. Kuigi olen õppinud psühholoogiat, tahtsin töötada lastega.

Millal tundsite, et tahate just lastega töötada ja neid uurida?

Ülikoolis kirjutasin magistritöö laste keeleoskusest. Kui veetsin 24/7 kaks nädalat lastehoiuga tegelevates asutustes ja testisin paljusid lapsi, sain aru, et soovin neid lähemalt uurida ja teha karjääri valdkonnas, mis puudutab väikelapsi ja koolieelikuid.

Mida täpsemalt olete uurinud?

Oma teadustöö algaastatel huvitas mind lapsevanemate ja õpetajate koostöö küsimus, soovisin teada, kuidas õpetajad toetavad lapsevanemate tööd. Seejärel hakkasin uurima meetodeid, mida lapsevanemad oma eelkooliealiste laste õpetamisel kasutavad, samuti milliseid meetodeid lastehoidu pakkuvad asutused kasutavad. Mind huvitasid ka probleemid, mis tekkisid, kui vanemate ja õpetajate lähenemine oli erinev.

Hakkasin uurima väikelaste ja koolieelikute hariduse kvaliteeti ja seda, millised meetodid on head. Sel ajal läksin USA-sse, kus teema uurimine oli populaarne. Mind huvitas, milline on hariduse kvaliteet eri riikides. Esimest korda võrdlesin hariduse kvaliteeti USA-s, Soomes ja Venemaal.

Kas nimetatud riikides on hariduse kvaliteet aastate jooksul muutunud?

Tajusin, et USA-s on hariduse kvaliteet halvenenud, Soomes jäänud samale tasemele, aga Venemaal tõusnud. Pärast neid fakte sain aru, et peame keskenduma juhtimise teemale ja uurima, kuidas juhid toetavad õpetajaid.

Kas nii sündis uus uurimissuund?

Jah, seejärel hakkasin uurima juhtimist ja kuidas väikelaste ja koolieelikute hariduse andmist õigesti juhtida.

Kas olete väikelaste ja koolieelikute haridust ka Eestis uurinud?

Kui ma 25 aastat tagasi uurisin hariduse kvaliteeti USA-s, Soomes ja tänapäeva Venemaal, tahtsin uurida Tartut, mis kuulus sel ajal Nõukogude Liitu. Viibisin sel ajal USA-s. Tagasi tulles ei olnud enam Nõukogude Liitu, mistõttu pidin valima Tartu asemel uue linna, milleks sai Vladimir Venemaal.

Mis oli teadustöö pealkiri?

Huvitaval kombel kandis töö pealkirja „Haridus muutuvas ühiskonnas” ja kogu ühiskond oli projekti kestel muutunud. Nii lihtne oli näha, kui palju ühiskond lastehoidu mõjutas.

Rääkides õpetamismeetoditest, siis kuidas on lasteaedades kasutatavad meetodid aja jooksul muutunud?

Meetodid on tohutult muutunud. Mu karjääri alguses keskenduti täiskasvanule: õpetaja oli number üks. Ta õpetas lastele, kuidas peab kõike tegema. Praegu lasub rõhk lapsel. Soomes arvestame lastega nii, et kuulame nende mõtted ära, samuti nende arvamuse selle kohta, mida nad õppida tahavad. Me toetame laste õppimisstrateegiaid.

Teiseks on muutunud lapsevanema roll. Varem õpetas õpetaja lapsevanemat, kuidas oma last õpetada. Praegu on lapsevanemad laste jaoks kõige tähtsamad. Praegu on vanemad ja õpetaja võrdsed partnerid, kes toetavad teineteise kasvatustööd. Kolmandaks on muutunud õpetaja roll. Kui varem räägiti sellest, milliseid didaktika meetodeid õpetaja laste õpetamiseks kasutas, siis nüüd räägitakse sellest, kuidas õpetajad lastega koostööd teevad, koos teadmisi omandavad.

Kuidas saaks lasteaed ja kodu lapse parema tuleviku nimel koostööd teha?

Ma arvan, et kui õpetaja austab lapsevanemat, kes omakorda austab õpetaja tööd, tekib positiivne suhtlus, kus mõlemad osapooled peaksid end tundma vabalt ning andma ja saama tagasisidet. Kõige tähtsam on mõelda, mis on lapsele parim. Vanemate arvates on tähtsaim, et laps oleks kodust eemal õnnelik. Minu arvates on nii, et kui laps on õnnelik, on ta suuteline kõike õppima.

Kas teie arvates kasutatakse igas riigis lastega tegelemisel enam-vähem sarnaseid meetodeid?

Eeldan, et kuna inimeste käitumist mõjutab nende kultuur, õpetatakse lapsi riikides erinevalt. Küsisin USA-s, Venemaal ja Soomes, milline on väikelaste ja koolieelikute hariduse peamine eesmärk. Igas riigis erines eesmärk, seega peavad nad kasutama erinevaid meetodeid.

USA-s pööratakse minu arvates põhitähelepanu lapse emotsionaalsele arengule, mis tähendab, et õpetaja ja lapse vahelises suhtluses kasutati seda arendavaid meetodeid. Soomes on tähtsaim sotsiaalne areng, mistõttu keskendutakse laste sotsiaalsele suhtlusele ja grupitööle. Venemaal aga on kõige tähtsam tervis.

Mida te Eestist arvate?

Eesti mulle meeldib, olen jälginud eesti teadustööd ja tean paljusid eestlasi. Eesti ülikoole ja inimesi ma imetlen, sest te olete innovatiivsed ja usute, et kui töötate palju, saavutate edu.

Kas teie arvates on Eesti ja Soome lastehoiuasutused sarnased?

Asutused ise on sarnased, aga minu arvates ei nõua teie lapsevanemad nii palju kui meie omad. Mu arvamus ei põhine uuringutel, leian aga, et teie õpetamisviis ei ole suunatud niipalju üksikisikule kui meie oma, pigem grupile tervikuna.

Te olete külalisprofessor. Kui tihti külastate Tartut?

Tartu tulen kord kuus, õpetan siin, kohtun üliõpilaste ja kolleegidega. Valmistame ette mais toimuvat Eesti−Soome ühist väikelaste ja koolieelikute hariduse juhtimisfoorumit.

Mõnikord palgatakse perre hoopis lapsehoidja. Kas teie arvates peaks lapse panema lasteaeda?

Sõltub perekonnast. Kui mina peaks otsustama, siis hea oleks, kui laps saaks kolmanda eluaastani kodus kasvada. Pärast seda võiks ta pool päeva või vähemalt mõni päev nädalas lasteaias käia. Pärast lasteaeda võiks temaga lapsehoidja tegeleda. Nelja-viieaastased lapsed saavad lasteaiast kasu, sest nende eas tahetakse koos mängida ja üksteisega suhelda. Väiksemad lapsed vajavad rohkem täiskasvanu pakutavad turvatunnet, suuremaks saades võivad nad kodust kauem eemal viibida.

Kui palgatakse välismaalt lapsehoidja, kas tal peaks olema läbitud koolitus?

Minu arvates saavad need tüdrukud tihti oma tööga hakkama. Samas, kui tüdruk ei taha lastega lähedaseks saada, võib neil raske olla. Ideaalne oleks, kui neil oleks veidigi väljaõpet.

Kas teie arvates peaksid immigrantide lapsed käima eraldi lasteaedades või riigi kodanike lastega samas lasteaias?

Olen näinud, kui kiiresti lapsed uue keele selgeks õpivad, aga vaid siis, kui last toetada, nii et ta tunneks end uues kohas hästi. USA-s elades õppis mu laps lasteaias kolme kuuga suhtluskeele selgeks. Tema õptaja toetas teda väga ja oli kena inimene. Arvan, et immigrantide lapsed peaksid kohalikega samas lasteaias käima.

Te olete avaldanud raamatuid ja artikleid. Kui lapsevanemad sooviksid lastekasvatusest lugeda, millist neile soovitaksite?

Enamik mu kirjutistest on mõeldud õpetajaile. Küll aga kirjutasin karjääri alguses lapsevanema-õpetaja partnerlusest. Olen kirjutanud palju soome keeles, veidi inglise keeles. Eesti keeles olen kirjutanud raamatu „Uuenev alusharidus”, mis on eelkõige mõeldud õpetajatele. Kõigile soovitaks aga raamatut „Joy of learning. The Success Story of Finnish Early Childhood Education”, autoriteks Eeva Hujala, Anne Valpas, Piia Roos and Janniina Elo.

Kui teil avaneks võimalus leida vastus ükskõik, millisele küsimusele, millist teemat sooviksite lähemalt uurida?

Võib-olla tegeleksin pärast praegust juhtimise uurimist teoreetilise teadustööga selle kohta, kuidas lapsed õpivad. Me teame, et õpitakse läbi mängu, aga mängu toetamiseks peavad õpetajad olema kindlad, et nad tõesti õpivad.

Kunagi ütles keegi, et ta ei usu, et läbi mängu õpitakse ja tõi näiteks mängivad kassid, kus pole teada, kas nad tõesti midagi uut õpivad. Seega ma arvan, et kui oleks argumenteeritud teave selle kohta, kuidas ja millise mehhanismiga lapsed läbi mängu täpselt teadmisi omandavad, võiksid kõik lapsed mängida niipalju, kui nad tahavad.

Õie Tähtla